Katharina Kepler

Katharina Kepler (sünninimega Guldenmann; 1546 – 13. aprill 1622 Heumadeni lähedal) oli keiserliku astronoomi Johannes Kepleri ema. Ta oli süüdistatav ühes tuntumas Württembergi nõiaprotsessis.

Lapsepõlv

Katharina kasvas üles Weil der Stadtis, kus teda kasvatas tädi, kes hiljem "nõiana" põletati. Tädi õpetas Katharinat ka maarohte tundma.

Abielu ja lapsed

Ta oli abielus palgasõdur Heinrich Kepleriga, kes hiljem jättis naise maha ja jäi sõjas kadunuks. Lapsed tõi Katharina ilmale Weil der Stadtis. Tal oli kokku kaheksa last. Esimene poeg oli tema lemmikpoeg astronoom Johannes, teine poeg palgasõdur Heinrich, kolmandast pojast Christophist sai Leonbergis tinavalaja. Tütar Grete (Margrethe) abiellus pastoriga.

Nõiaprotsess

Kord aastal 1615 tuli Katharina poeg Heinrich sõjast ja nõudis emalt raha ja kostitust. Katharina sõimas poja läbi. Seepeale levitas Heinrich linna peal jutte, et ema on nõid. Heinrich suri samal aastal.

Leonbergi foogt Lutherus Einhorn (Luther Einhorn) esitas oma ametiaja (1613–1629) jooksul 15 naisele süüdistuse nõidumises ning laskis täide viia kaheksa surmaotsust naistele, kelle nõidumine oli kindlaks tehtud. Ta tegutses kooskõlas Leonbergi linnavõimudega ja suure osaga elanikkonnast. Einhorn algatas 1615. aastal nõiaprotsessi astronoom Johannes Kepleri ema Katharina Kepleri vastu. Protsess leidis aset 1620. ja 1621. aastal Leonbergis ja Güglingenis. Ta pääses hädavaevu tuleriidalt. Protsess lõppes õigeksmõistmisega.

Katharina pojal, Leonbergi tinavalajal Christoph Kepleril oli äritüli klaassepa naise Ursula Rheinboldiga. Ägedas sõnavahetuses heitis Christoph talle ette liiderlikke elukombeid. Ursula ema läks Christophi ema juurde kaebama. Katharina ei noominud poega ega püüdnud Ursula ema rahustada, vaid arvas, et pojal on õigus. Naised olid aastaid tuttavad ning Ursulat oli mitu korda prostitutsioonilt tabatud. Kättemaksuks süüdistas Ursula ema nüüd Katharinat selles, et too andis talle kord kibedat nõiutud jooki, millest ta haigeks jäi. Perekondade vahel puhkes psühholoogiline sõda, milles püüti teineteise kohta halba rääkida.

Rheinbold kasutas ära asjaolu, et Katharina enda poeg oli teda nõiaks nimetanud, ning levitas nõidusesüüdistust. Linnaelanikud olid sellistele süüdistustele väga vastuvõtlikud. Aastavahetusel 1615/1616 hukati Leonbergis kuus nõiduses süüdistatud naist.

Ursula Rheinboldi vend oli õukonna habemeajaja Urban Kräutlin, kes oli tuttav ka foogt Luther Einhorniga. Leonbergis oli jahi puhul õhtusöök, millel viibisid ümbruskonna kõrged isandad ja emandad. Õuehabemeajaja viis purjus foogti mõttele lasta Katharina Kepler kodust kohale tuua. Õuehabemeajaja sõimas teda ägedalt, tõmbas saabli välja ning käskis Katharinal sellega ähvardades lõpuks üles tunnistada, et ta on nõid. Samuti käskis ta Katharinal tema õe kohe terveks teha. Hoolimata sellisest ähvardavast käitumist foogt ei sekkunud, sest ta tahtis ise Katharinat tuleriidal näha. Katharina ütles, et ta pole nõid ega suuda õuehabemeajaja õde haigeks ega terveks teha. Tal lasti lõpuks minna.

Christoph Kepler ja tema õde Margarethe Binder tahtsid seepeale Ursula ema vastu laimamiskaebuse esitada. Et aga foogt ise oli oma õigusvastase käitumisega asjasse segatud, pani ta kaebuse kalevi alla.

Asi muutus järjest keerulisemaks. Asjasse segati järjest rohkem inimesi. Paistis olevat üha enam tõendeid selle kohta, et Katharina Kepler on nõid. Ta olevat ühel naisel käe ära nõidunud, nii et too vigaseks jäi; ta olevat lehma piima hapuks teinud; ta suutvat läbi kinniste uste majja siseneda jne. Üha enamatel inimestel oli talle nõidumist ette heita.

Üks asi, mida Katharinale süüks pandi, oli arvatavasti tõsi. Ta oli ühest jutlusest kuulnud, et on kombeks olnud esivanemate koljudest juua. Ta palus naaberasula hauakaevajal vanaisa pealuu üles kaevata. Ta tahtis selle hõbedaga katta ning oma pojale Johannesele jooginõuks kinkida. Seda peeti nõiduse märgiks.

Süüdistus muutus aina raskemaks. Kepler hoolitses oma ema kaitsmise eest, hankides talle hea advokaadi. Nõiaprotsessides oli kaitsja juurdelubamine ebatavaline. Keplerile oli abiks Tübingeni ülikooli juriidiline arvamus, mis arvatavasti pärineb Kepleri ülikooliaegselt sõbralt Christoph Besoldilt. Ka Johannes Kepleril oli asjas omajagu "süüd". Nimelt oli ta kirjutanud ulmejutu "Somnium". See rääkis reisist Kuule ning kirjeldas väga hästi ja detailiselt Kuu olusid. Üks tegelane oli rohunõiake Fiolxhilde, kes silmatorkavalt sarnanes tema emaga.

Juba hakati rääkima vahistamisest ja piinamisest. Lapsed viisid ema Heumadenisse, kus Margarethe oma perega elas. Nad tahtsid ema veenda, et see sõidaks Johannese juurde Linzi, kus tal oleks ehk turvaline. Katharina Kepler ei tahtnud ära sõita. Võib-olla ta mõtles, et see paistab põgenemisena, pealegi oli ta juba üle 70-aastane ning reis oleks talle raske olnud. Ta sõitis Ulmini kaasa, kuid pööras siis otsa ringi, sest oli külmetunud. Poeg Christoph viis ta detsembris 1616 vägisi Linzi Johannese juurde. Ta oli Linzis kolmveerand aastat ning sõitis siis koju tagasi.

Keplerite laimukaebus Ursula ema vastu venis foogti käes endiselt; alles mais 1618 küsitleti tunnistajaid. Selle tagajärjel esitati Katharina vastu 1000-kuldnane kahjutasunõue, sest ta olevat kellegi haigeks nõidunud. 4. septembril 1620 esitati Katharina Keplerile süüdistus nõidumises. Süüdistuses oli 49 punkti.

Suvel 1620 vahistati ta pastoraadis. Ta suleti kütmata torni; alles tema poja Johannese kirjaliku sekkumise järel aheldati linnaväravas asuvasse köetavasse tuppa raudketi külge. Teda valvasid ööd ja päevad kaks tugevat meest. Kulud kandis Keplerite perekond. 14 kuud oli ta ahelates, ja toimikud kuhjusid. Johannes käis mitu korda teda aitamas. Teisel korral oli ta kohal umbes aasta. Ta tegi kõik, mis tema võimuses. Muuhulgas kirjutas ta kõrgetele isandatele ja kohtule kirju.

Septembris 1621 näidati ja tutvustati kurnatud naisele piinariistu, et teda hirmutada. Seda protseduuri nimetati territio. Kohal oli ka timukas. Katharina jäi endale kindlaks: "Ta ütles, et tehtagu temaga mida tahes, ja kui tal ka kõik sooned ihust välja kistaks, ei oskaks ta ometi midagi tunnistada (...) ta tahtvat ka siis surra; Jumal ilmutavat talle pärast surma, et talle on ülekohus ja vägivald osaks saanud (...)"

3. oktoobril 1621 mõisteti Katharina tänu poja pingutustele õigeks, kuid ta ei tohtinud oma koju Leonbergi tagasi minna.

Katharina Kepler suri 13. aprillil 1622 Heumadeni lähedal.