Kees van Dongen

Kees Van Dongen (õieti Cornelis Theodorus Marie van Dongen; 26. jaanuar 1877 Delfshaven, Holland – 28. mai 1968 Monte Carlo, Monaco) oli hollandi päritolu prantsuse kunstnik. Töötas impressionismi, neoimpressionismi, fovismi ja ekspressionismi stiilis ning tegeles litograafiaga. Tuntud on ta eeskätt foovina ning erilise tunnustuse on saavutanud tema sensuaalsed naiseportreed.

Kees van Dongen (1923)

Elulugu

Kees van Dongen sündis Rotterdamis keskklassi perekonnas, oli teine neljast lapsest. Tema isa oli rikas kaupmees, kes müüs pruulikodadele linnaseid. Juba nooruses olid van Dongenil loomingulised kalduvused ning kuna ta ei olnud rahaliselt piiratud, sai ta pühenduda kunstile. Ta õppis Rotterdami Kuninglikus Kunstiakadeemias. Õpingute ajast on teada tema linnaelu, punaste laternate tänavaid ja kuninganna Wilhelmina kroonimist kujutavad akvarellid. Kunstnik jagas anarhismi ideid ning kujundas Kropotkini raamatu kaaned ühe hollandikeelse väljaande jaoks.

Seejärel õppis ta Rotterdami käsitöökoolis joonestamist. Teda õpetasid Jan Striening ja Johannes Gerardus Heyberg. Kees van Dongeni suurteks eeskujudeks olid Frans Hals ja Rembrandt, kelle teosed olid tema arvates ajast ees. Ka kunstniku varasemad maalid on Rembrandti jäljendavalt tumedamates toonides. Samal ajal võtab ta kasutusele ekspressiivse žestilise joonistamistehnika, mis oli omane nn 1800. aasta põlvkonnale, kuhu kuulusid sellised kunstnikud nagu Isaac Israëls ja George Hendrik Breitner. Edaspidi arendas ta seda tehnikat edasi oma ekspressionistlikes maalides. Selles maalimistehnikas valmisid tal teosed, mis kujutavad Rotterdami vaateid: ebatavalised punaste laternate tänava stseenid kujutatud otsekohese ja erksa maalijatemperamendiga.

1897 kolis 20-aastane van Dongen Pariisi. Paar kuud hiljem näitas ta oma teoseid Le Barc de Boutteville'i galeriis. Ta sai Félix Fénéoniga tuttavaks (1903 tutvustas Fénéon teda kunstnike rühmitusele, keda seostatakse eeskätt ajakirja Revue Blanche nimega). Aasta hiljem asus elama Montmartre'i linnaossa koos endise klassikaaslase Augusta Preitingeriga, kes hiljem sai tema abikaasaks. Montmartre'i boheemlikus atmosfääris pani ta ennast proovile mitmes valdkonnas: töötas maalrina, kohvikukunstnikuna ja satiirilehtede illustraatorina.

Populaarseks said tema poliitilise alltekstiga joonistused ajalehtedes, näiteks L’Assiette au Beurre, mis käsitles prostitutsiooni kui tolleaegse Pariisi kodanluse tunnust.

Stiili areng

Kees van Dongeni näitus

1890. aastate keskpaigal esines kunstniku maalides musta ja valge kontraste, hiljem muutusid piirid hajusamaks.

Varasemad tema maalid olid impressionistlikus stiilis, 1900. aastal muutusid aga värvid eredamaks ja kontsentreeritumaks.

1904. aastal interpreteeris Van Dongen omal viisil Paul Signaci puäntillismi stiili: ta maalis eredate värviplekkidega. Sõltumatute kunstnike assotsiatsiooni (Société des Artistes Indépendants) salongis teenisid tema maalid positiivset kriitikat. Varsti korraldas Ambroise Vollard kunstniku esimese isikunäituse.

Tänu tutvusele Henri Matisse'iga sattusid tema teosed 1905. aasta Salon d’Automne'i näitusele. Sellel näitusel said foovid ka nimetuse, mis tõlkes tähendas kiskjat, kuna toonase publiku jaoks olid nende pintslitõmbed liiga agressiivsed ning lahjendamata puhtad värvid mõjusid šokeerivalt. Van Dongen võttis osa kahest Вerthe Weilli näitusest, kes kirjeldas teda kui vaieldamatut isiksust.

Kuulsuse saavutas kunstnik 1907. aastal, kui ta sõlmis lepingu kunstikaupmees Daniel-Henry Kahnweileriga (kes oli muuhulgas Picasso teoste tellija). Aasta hiljem liitus ekspressionistide rühmitusega Die Brücke, kuid jäi fovismile truuks.

Tagasihoidlik koloriit, figuuride väljavenitatud proportsioonid, keerukad ornamendid ilmuvad 1913. aasta maalis “Le Châle espagnol”. Eriti märkimisväärne on Anatole France'i (1917) portree. Lisaks portreedele tegeles litograafia ehk kivitrükiga ning maalis rikkalike värvidega merevaateid ja Pariisi stseene.

Pärast esimest maailmasõda said Van Dongeni siirad ja värvirikkad tööd moodsaks. Van Dongeni kunstile kõige iseloomulikum on glamuurne naine suurte silmade ja punaste huultega. Hilisemale perioodile on iseloomulikud rafineeritud ja maneerlikud jooned. See tõi endaga kaasa negatiivset kriitikat – etteheiteid, et Van Dongeni maalid on banaalsed ja korduvad.

1938. aastal valmis tema suurteos – raamat Rembrandtist, kelle maalidest leidis ta inspiratsiooni juba noormehena. Aastal 1959 kolis Van Dongen Monacosse.