Keps
Keps on väntmehhanismi osa, mille abil muudetakse sirgjooneline liikumine, ringjooneliseks või vastupidi.
Kepsul on kaks pead, mille sees on laagrid. Nende kaudu on ta ühendatud kolvi ja väntvõlliga. Kepsu kaudu kandub jõud kolvilt väntvõllile või vastupidi, sõltuvalt mehhanismist. Kepsulaagrid on kas liug- või veerelaagrid. Nende ülesandeks on vähendada liitekohas hõõrdejõudu.
Kepsu on inimkond kasutanud juba aastasadu. Näiteks võib kepsuks nimetada voki tallalaua ja vokiratta vahelist puust varrast.
Varaseim tõend kepsu kohta pärineb 3. sajandi lõpust Väike-Aasiast Hierapolisest saeveskit kujutavalt reljeefilt. Välja on kaevatud kaks 6. sajandist pärinevat saeveskit Ephesoses ja Gerasas, kus vänt ja kepsmehhanism teisendasid vesiratta pöördliikumise saeterade kulgliikumiseks.
Ajavahemikus 1174–1200 kirjeldas moslemist insener al-Jazarī veepumpa, mille koosseisus olid kolb ja väntvõll.
Aurumootoritel on kepsukaelad tavaliselt paigaldatud vahetult ühele või mitmele paarile juhtratastele ja nende rataste teljed toimivad väntvõllidena. Laevade aurumootorite kepsukaelad on harilikult ümmarguse ristlõikega, seevastu maismaal kasutatavate väiksemate aurumootorite kepsukaelad on sagedamini ristkülikukujulise ristlõikega.
Tänapäeva mehhanismide kepsud on valmistatud terasest, alumiiniumist, titaanist või sünteetilisest materjalist.