Kilpsamblik

Kilpsamblik (Peltigera) on suursamblike hulka kuuluv samblike perekond. Kilpsamblikud on tavaliselt suure lehtja tallusega, mille alakülg on vildine. Kilpsamblikud kinnituvad substraadile ritsiinide abil. Perekonnal on fotobiondiks nii tsüanobakter (Nostoc) kui ka rohevetikas (Coccomyxa).

Kilpsamblik
tähn-kilpsamblik
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi
Hõimkond	Kottseened Ascomycota
Klass	Lecanoromycetes
Selts	Kilpsamblikulaadsed Peltigerales
Sugukond	Peltigeraceae
Perekond	Kilpsamblik Peltigera Willd.

Kirjeldus

Tallus

Kilpsambliku perekonnale on iseloomulik lehtjas tallus, mis on jagunenud hõlmadeks. Talluse suurus on varieeruv, väike (läbimõõt on alla 5 sentimeetri) kuni suur (läbimõõt kuni 30 cm). Hõlmad ei ole kunagi substraadile liibunud, nad võivad olla lamavad, tõusvad kuni püstised, mõnel liigil allakäändunud servaga, lainelised, kortsus või voltunud. Tallus on ülalpool paraplektenhüümse koorkihiga (seenehüüfid on koorkihis asetunud korrapäratult). Pealtpoolt võivad kilpsamblikud olla sinakashallid, rohekashallid, hallid, pruunikashallid kuni tumepruunid, mõned liigid märjana tume- või erkrohelised, läikivad või tuhmid. Talluse ülapool on kas vildikihiga või ilma, ühel liigil teraline (Peltigera scabrosa, kare kilpsamblik). Alapool koorkihita, sile või viltjas, suurel osal liikidest kitsa ja reljeefse kuni laia ja hajusa soontevõrgustikuga, seejuures on sooned enamasti ülejäänud alapoolest tumedamad. Värvuselt on alapool valge, kollakas kuni mädapruun.

Kinnitumine substraadile

Isendid kinnituvad substraadile ritsiinide abil (välja arvatud P. venosa, viljakas kilpsamblik). Ritsiinid on lihtsad, kimpjad või harunenud (väheharunenud, pintseljad, tutjad, põõsasjad, pudeliharjakujulised), eraldiseisvad või võivad moodustada väiksemaid ja suuremaid tihedaid kogumikke. Värvuselt valged kuni mustad. Ritsiinide pikkus on tavaliselt 4–5 mm, lehtjal kilpsamblikul (P. neopolydactyla) kuni 8 (10) mm.

Paljunemine

Kilpsamblikel esinevad serva- või laiksoraalid, servmised või pindmised isiidid ja regeratsiooniloobulid (kilpsamblike talluse hõlmaservadel, murde- ja vigastuskohtades tekkiv soomusja kujuga talluseosa). Apoteetsiumid ehk viljakehad on lekanoraalsed, need paiknevad kas talluse serval või hõlmatippudes. Viljakeha ketas on helepruun, punakaspruun või must. Ketta läbimõõt 10–15 mm. Kilpsamblikel esineb kaht rühma apoteetsiume. Esimesel juhul paiknevad viljakehad otse talluse serval või lühikese (mitte pikenenud ega ahenenud) lamavate või tõusvate hõlmade tippudel ja on nõrgalt kuni tugevalt allakäändunud servadega kuni ruljad, vahel pikisuunas nõgusad – saduljad. Eeosed on värvusetud ja eoskotis kaheksa kaupa, 3(4)–10-rakulised, seejuures rakud paiknevad ühes reas, nõeljad või vändakujulised, suuruselt (24)30–90(105) х 2–8 mikromeetrit.

Kooseluvorm

Samblikud on mükobiondi ja fotobiondi kooseluvorm. Kilpsablikel on enamikul liikidel fotobiondiks tsüanobakter (Nostoc), kolmel liigil rohevetikas (Coccomyxa). Rohevetikaga sümbioosis olevatel liikidel (P. venosa, P. leucophlebia, P. aphthosa) paiknevad hõlmade peal või alapoole soontel perekonna Nostoc tsüanobaktereid sisaldavad hallid, helepruunid või pruunid, muust tallusest tumedamad tsefaloodid.

Keemia

Tallus nähtavaid keemilisi reaktsioone ei anna.

Kasvukoht ja substraat

Kilpsamblikud on valdavalt maapinnasamblikud. Eelistavad kasvada mullal, maapinnasammaldel ja kõdul. Paljud liigid kasvavad ka puude jalamil, kändudel, kõduneval puutüvel, (eriti sammaldunud) kividel ning väga harva epifüüdina.

Kilpsamblike kaitse ja ohustatus

Eesti punane raamat

Hävinud või tõenäoliselt hävinud

Elisabethi kilpsamblik (P. elisabethae). Elupaigaks on loopealsed ja kaljud, kivipaljandid või kivid. Ohuteguriks on niitude, karjamaade või avamaade võsastumine niitmise või/ja karjatamise katkemisel.

Haruldased liigid

Degeni kilpsamblik (P. degenii). Eelistab elada okaspuumetsades, segapuumetsades ja kaljudel, kivipaljanditel või kividel. Ohuteguriks on metsamajanduslik tegevus.

Kare kilpsamblik (P. scabrosa). Elupaigaks on okas- ja segapuumetsad. Liiki ohustab metsamajanduslik tegevus.

Viljakas kilpsamblik (P. venosa). Eelistab elada järvede ja jõgede kallastel, teeveertel ja jäätmaadel. Ohutegureid ei ole teada.

Looduskaitse

Eesti looduskaitse alla kuulub kilpsamblike perekonnast üks liik – serva-kilpsamblik (P. collina). Peltigera collina kuulub II kategooria kaitsealuste samblike hulka.

Miks kaitstakse?

Kilpsamblikku peetakse tundlikuks õhusaastuse suhtes, eriti oksüdeeriva gaasi puhul nagu osoon. Kilpsamblikud on lisatud paljude riikide (Eesti, Läti, Austria ja Jaapani jt) punasesse nimestikku õhu saastuse ja vanade metsade hävitamise või raie tõttu. Kaitse põhjuseks võib olla vastavate liikide arvukuse langus, elupaikade hävimine või kaitstakse neid, kuna mõistetakse kilpsamblike ökoloogilist tähtsust bioloogilises süsteemis.

Liigid

Kilpsamblik on kosmopoliitne perekond, millesse kuulub hinnanguliselt 60–75 liiki. Euroopas on hinnanguliselt 30 liiki, 16 Uus-Meremaal ja 15 liiki Austraalias. Teistel andmetel võib kilpsamblike perekonda kuuluda isegi ligi 90 liiki.

Eestis esineb teadaolevalt 20 liiki.

• Peltigera aphthosa (L.) Willd. – tähn-kilpsamblik
• Peltigera canina (L.) Willd. – koer-kilpsamblik
• Peltigera collina (Ach.) Schrad./ P. scutata (Dicks.) Duby – serva-kilpsamblik
• Peltigera degenii Gyeln. / P. nitens (Anders) Gyeln. – Degeni kilpsamblik
• Peltigera didactyla (With.) J.R. Laundon /P. supria (Ach.) DC. ; P. erumpens (Tayl.) Elenk.; P. hazlinskyi Gyeln. – väike kilpsamblik
• Peltigera elisabethae Gyeln. – Elisabethi kilpsamblik
• Peltigera horizontalis (Huds.) Baumbg. – läikiv kilpsamblik
• Peltigera hymenina (Ach.) Delise in Duby / P. lactucifolia auct. non (With.) J. R. Laundon – ooker-kilpsamblik
• Peltigera lepidophora (Nyl. ex Vain.) Bitter – jänese-kilpsamblik
• Peltigera leucophlebia (Nyl.) Gyeln. / P. variolosa (Massal.) Gyeln. – kiri-kilpsamblik
• Peltigera malacea (Ach.) Funck. – tuhm kilpsablik
• Peltigera membranacea (Ach.) Nyl. – õhuke kilpsamblik
• Peltigera neckeri Hepp ex Müll. Arg. /P. polydactyloides auct. – Neckeri kilpsamblik
• Peltigera neopolydactyla (Gyeln.) Gyeln. – lehtjas kilpsamblik
• Peltigera polydactyla (Neck.) Hoffm. – sõrmjas kilpsamblik
• Peltigera ponojensis Gyeln. – hele kilpsamblik
• Peltigera praetextata (Flörke ex Sommerf.) Zorf. – jalami-kilpsamblik
• Peltigera rufescens (Weiss) Humb. – pruun kilpsamblik
• Peltigera scabrosa Th. Fr. – kare kilpsamblik
• Peltigera venosa (L.) Hoffm. – viljakas kilpsamblik

Kasutusalad ja tähtsus

Samblikud on väga head puhta õhu ja kvaliteedi indikaatorid. Eestis leiduvatest kilpsamblikest võib nimetada tähn-kilpsamblikku (P. aphthosa), eriti vääveldioksiidi ja fluoriidide puhul.

Tähn-kilpsamblik on võimeline akumuleerima nii radioaktiivset sadet kui ka mitmesuguseid metalle. Näiteks Ameerika Ühendriikides asuv Saint Helensi vulkaan eritab alumiiniumi ja räni, mis võib akumuleeruda lähikonnas kasvava liigi P. aphthosa isendites.

Kilpsamblikud on sümbioosses suhtes tsüanobakteriga, mis on ökoloogiliselt tähtsad, sest tsüanobakter suudab atmosfäärist lämmastikku omastada. Tsüanobakter on sümbiondiks enamikule kilpsamblike liikidele.

Koer-kilpsamblikku (P.canina) on Euroopas kasutatud ka villa raudpunaseks värvimisel.

Raviomadused

Tähn-kilpsamblikku on varem antud tuberkuloosihaigetele närimiseks ja söömiseks.

Koer-kilpsamblikku (P. canina) süüakse Indias maksaprobleemide puhul. Selle põhjuseks võib olla sambliku suur metioniinisisaldus, teisalt sisaldab koer-kilpsamblik palju olulisi valke ning esmatähtsaid aminohappeid. Himaalajas kasutatakse koer-kilpsamblikku ka toiduks ja ergutava ainena.

Sõrmjat kilpsambliku (P. polydactla) on Indias kasutatud lõikehaavade puhul veritsemise peatamiseks. Sellest valmistati pasta, mis kanti haavale.

Galerii

• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Kirjandus

• Tiina Randlane, Hans Trass. 1994. Eesti suursamblikud. Tartu. Tartu Ülikool. lk 56, 267–282.
• Frank S. Dobson. 1992. Lichens. An illustrated guid to the British and Irish Species. Singapore. The Richmond Publishing. lk 242.