Koerlaste hübriidid

Koerlaste hübriidid on koerlaste sugukonna eri liikide ristamisel saadud järglased.

Geneetika

Perekonna Canis kõik esindajad ei saa hübridiseeruda sugukonna kõikide esindajatega. Näiteks hallhunt, koerad (kodukoer ja dingo), koiott ning harilik šaakal ei saa ristuda Lõuna-Aafrika koerlastega ja rebastega.

Perekonna Canis liigid saavad omavahel vabalt ristuda, välja arvatud punašaakal (Canis mesomelas) ja vöötšaakal (Canis adustus), kes saavad ristuda omavahel, aga mitte perekonna teiste liikidega.

Hallhunt, koer, koiott ja harilik šaakal harunesid alles hiljuti, umbes 3–4 miljonit aastat tagasi. Lähisuguluses olevatel liikidel on 78 kromosoomi 39 paarina. 78 kromosoomi võimaldab eri liikide ristumisel saada viljakaid järglasi, piiranguks on eri isendite füüsilised omadused (näiteks suurus) ja kohastumuslik käitumine. Vöötšaakalil ja punašaakalil on 74 kromosoomi, mistõttu ei saa nad ristuda perekonna teiste liikidega. Koerlaste sugukonna liigid, kes on lahku läinud umbes 7–10 miljonit aastat tagasi, ei ole lähisuguluses ning ei saa ristuda perekonna Canis liikidega, näiteks rebasel on 38 kromosoomi, pesukarul 42 kromosoomi, fennekil 64 kromosoomi.

Hübriidide legaalsus

Hübriidide kasvatamine ei ole igal pool lubatud. Hübriidid on metsloomad, kuigi mõne koera ja metsiku koerlase hübriid võib olla lemmikloom.

Hundi-koera hübriid (huntkoer)

 Pikemalt artiklis Hundi ja koera hübriidid

Kodukoer (C. lupus familiaris) on hallhundi (C. lupus lupus) kodustatud vorm ja kuulub seega samasse liiki, selles taksonis on ka dingo (C. lupus dingo).

Huntkoerad tekivad, sest inimesed soovivad aretada eriomadustega lemmikloomi, kellel on näiteks parem haistmine ja jahivõime. Kritiseerijad leiavad, et hunti ja koera ei tohiks omavahel ristata, sest ei teata, kuidas võib järglane eri olukordades käituda. Huntkoeri aretatakse ka selleks, et saada metslooma välimuse ja kodulooma iseloomuga koer. Esimene põlvkond (vanemad on hunt ja koer) ristatakse tagasi koertega, et säilitada kodukoera temperament ja kiire kohanemine. Aretus on populaarne USAs, kuid vastuoluliseks teeb ettevõtmise see, et hübriididel esineb rohkem hundi tunnuseid.

Loodusliku hübridiseerumise põhjus võib olla hundi arvukuse vähenemine, samuti võib populatsioonis olla sooline tasakaal paigast ära. Sel juhul muutuvad hundid koerte vastu leebemaks. Looduslikult ristuvad emane hunt ja isane koer.

Dingo hübriidid

Dingo, ebatraditsioonilise karvastikuga

Dingo (C. lupus dingo) hübridiseerub vabalt teiste kodukoertega. DNA uuringud näitavad, et dingo põlvneb kodustatud koerast, Ida-Aasiast, kus kodukoerad pöördusid tagasi loodusesse, saades seal dingodeks.

Mõnda hübriidi on kasvatatud lemmikloomana, kes hiljem lastakse halva käitumise pärast loodusesse, kus ta ühineb dingode karjaga. Mõnes Austraalia osas on ligikaudu 80% looduses elavatest dingodest hübriidid. Dingod on kodukoertest eristatavad DNA alusel ja neil on võimsam kehaehitus.

Ajakirja Animal Life and the World of Nature (Vol. 1, 1902–1903) järgi pidas lord Walter Rothschild dingo ja hundi järglast. Hübriid kiindus peremehesse ruttu, järgnedes talle igale poole. Hübriidi aretasid härra ja proua HC Brooks, hübriidi vanemad olid taltsutatud isane dingo ja poolmetsik emane hunt.

Dingosid ehk teise nimetusega Carolina koeri oli arvukalt USAs, kuhu tõid nad kaasa põliselanikud, kes migreerusid Aasiast. Koerad on peaaegu identsed Austraalia dingodega. Kunagi olid Carolina koerad Ameerikas väga levinud, kuid praeguseks on nad looduses tõenäoliselt välja surnud. Samas on väidetud, et neid koeri leidub looduses ja paljudes kodudes. Öeldakse ka, et Carolina koer on esimene kodustatud koer USAs. Iseloomult on ta suurepärane valvekoer, ustav ja truu peremehele, võõraste puhul kahtlustav. Välimuselt on dingo keskmist kasvu (43–61 cm kõrge), laia pea, tipust ümarate kikkis kõrvade ja rõngasse keerduva sabaga. Karvastik on tihe ja lühike. Kaalub 18–27 kg.

Koera-rebase hübriidid (koerrebane)

Koera-rebase hübriidide kohta ei ole usaldusväärseid allikad ega geneetilisi uuringuid.

Inglismaal on kinnitamata andmeil nähtud terjeri ja rebase järglast. Briti metsavahi rahvapärimus väidab, et emased terjerid suudavad saada järglasi isaste rebastega. Aretajad väidavad, et Alaska malamuut, Shetlandi lambakoer, Siberi haski ja suurem osa jahikoertest suudavad rebastega ristuda.

Väidetakse, et on nähtud kodukoera ja lakkhundi (Chrysocyon brachyurus) hübriide. Lakkhunt ei ole lähisuguluses perekonna Canis liikidega, vaid kuulub perekonda Chrysocyon. Saadav isend olevat rebasesarnane koerlane. Loom on oma perekonna ainuke esindaja. Lakkhunti on kerge üleval pidada ja teda saab näha ka Tallinna loomaaias, mille isenditel on õnnestunud saada järglasi – igal liigil see vangistuses ei õnnestu.

Kanadas Saskatchewanis nähti oletatavat hübriidi, kelle vanemad olid mini sheltie ja isane metsik rebane. Neil oli kolm järglast, kellest jäi ellu ainult üks. Elus järglane oli viljatu emane ja sarnanes rebasega.

Koerad on välimuselt väga erinevad ja hübriidide eristamine vanemast välimuse põhjal on raske. On olemas tunnused, mis esinevad ainult hübriididel: kollased või kuldsed silmad ning musta, punast või halli värvi püstine karvastik.

Koioti hübriidid

Koioti ja kodukoera hübriid (koiottkoer või koerkoiott)

Koioti ja kodukoera hübriidi puhul on isa koiott ja ema kodukoer või vastupidi. Hübriidide esimene pool nimetusest sõltub isaslooma liigist, teine pool emaslooma liigist, aga isenditel endil geneetilist erinevust ei ole. Ainuke erinevus tuleneb järglase ilmaletoomise kohast: emane koiott poegib looduses ja kodukoer toob pojad ilmale kodus.

Koiottkoer

Koiottkoera isa on koiott ja ema kodukoer. Teda arvati esinevat suurearvuliselt Pennsylvanias, sest sealne koiottide populatsioon vähenes ja kodukoerte populatsioon kasvas hüppeliselt. Suuremal osal väidetavatest hübriididest oli punane/oranž või valge karvastik või metskoera värv. Jooksuaeg ei ole koiottidel ja koertel samas vahemikus ning see raskendab nendevahelist hübridiseerumist. Kui nad ristuks vabalt, esineks igas järgnevas põlvkonnas koerasarnaseid tunnuseid.

Koiotid on üksiku eluviisiga ja see tunnus kandub edasi ka hübriididele (ilmneb nende käitumises), mis teeb isendi kasvatamise lemmikloomana ebasobivaks. Seetõttu võib looma kohata hiljem metskoerte või koiottide karjas, sest inimene on ta hüljanud. Kui võtta koiott või koiottkoer varases eas, saab õigete kasvatusmeetoditega temast korralik lemmikloom, küll aga kulub selleks palju aega ja kannatust.

Suur erinevus on ka vanemahooles. Emased ja isased koiotid hoolitsevad oma järglaste eest koos, aga kodukoerte kutsikate eest hoolitseb tavaliselt ema. Näiteks võib tuua 1971. aastal ilmunud R. M. Mengeli uuringu, kus uuriti koiottkoeri. Isane koiott tegi maasse pesa, et emane saaks tulla sinna poegima, kuid kodukoer läks segadusest eemale. Kui isane koiott püüdis uustulnukaid uurida, ei tõuganud ema teda eemale. Hiljem pakkus koiott oma järglastele püütud toitu. Isasloom hoolitses poegade eest, kuigi ema ja isa olid eraldi tarades (asetsesid kõrvuti, nii sai koiott oma toidunõud poegade ette nihutada).

Koerkoiott

Koerkoioti puhul on isa kodukoer ja ema koiott. On teatatud hübriidist, kelle vanemad olid Saksa lambakoer ja koiott, kes ristusid looduses. Hübriidid leiti siis, kui nende ema lasti maha. Nad sarnanesid värvilt koeraga.

Koioti-hundi hübriid

Punahunt arvatakse olevat hallhundi ja koioti hübriid.

Hübridiseerumine hundi ja koiotti vahel on tõestatud. Arvatakse, et punahunt on hallhundi ja koioti hübriid. DNA analüüsid näitavad pidevalt, et punahunt kannab koioti geene, kuid veel ei ole kindel, kas see ilming on hiljutine (inimeste tõttu, kes nende elupaiku hävitavad) või on punahunt alati olnud hübriid. See on tekitanud probleeme Canis'e taksonoomias, sest hübriidid ei ole eraldi liik. Taksonomistid arvavad punahundi hallhundi alamliiki ega arvesta koiottide taksonit latrans.

Hiljutises ajaloos on punahundi taksonoomia üle laialdaselt vaieldud. Mech (1970) pakkus, et punahunt on hallhundi ja koioti viljakas hübriid. Wayne, Jenks (1991) ja Roy (1994b, 1996) tõestasid seda teooriat DNA analüüsidega. Phillips ja Henry (1992) toetasid hüpoteesi, et punahunt on hallhundi alamliik. Praeguste geneetiliste ja morfoloogiliste tõendite järgi võiks punahunt olla eraldi takson. Wilsoni (2000) ettekandes ilmnes, et hallhundid (Canis lupus lycaon) Lõuna-Ontarios on geneetiliselt väga sarnased punahundiga ja nad on üksteise alamliigid. Wilson pakkus, et punahundid ja hallhundid peaks olema eraldi liigid. C. lupus lycaon'il esinevad väiksed tunnustatud erinevused, mis on liigi määramise aluseks.

Hiljutine kohtumine Põhja-Ameerikas hunte uurivate bioloogide ja geneetikute vahel viis arusaamisele, et C. rufus ja C. lupus lycaon on geneetiliselt sarnasemad kui kumbki hallhundi või koiotiga. Hiljutiste punahundi kolju morfogeneetiliste analüüside järgi ei ole ta hallhundi ja koioti hübriid. Kuigi praegu on punahundi taksonoomia selguseta, on palju ümberlükkamatuid tõendeid, et tegu on eraldi taksoniga.

Isenditel, keda Ameerikas kutsutakse ida-koiottideks (Canis latrans) või kirre-koiottideks (suurimad koiotid Põhja-Ameerikas), on hundi ja koera geenid, võimas keha ja hundisarnane kolju nagu teistel koiottidel. Enamik eksperte arvab, et tegu on hübriididega. See on suur probleem taksonomistidele, kes ei tea, millist uut taksonit nende loomade puhul kasutada.

Šaakali hübriidid

Šaakali-koera hübriid

Hunt ja harilik šaakal on võimelised hübridiseeruma ja saama viljakaid järglasi. Huntkoerte entusiastid on aretanud koioti ja šaakali hübriide lemmikloomadeks. Koeri on ristatud kuldse šaakaliga. On arvatud, et Vana-Egiptuses, vaaraode valitsemise ajal, ristasid inimesed kodukoera ja hariliku šaakali, saades hübriidiks šaakalkoera, kes sarnanes nende jumala Anubisega.

Harilikul šaakalil on erinev kromosoomide arv. Põhjus tuleneb sellest, et kaks paari kromosoome on kaks korda pikemad, aga sisalduv geen sarnaneb koera nelja paari kromosoomiga. See võib vähendada viljakate järglaste saamist, kuid ei steriliseeri hariliku šaakali ja koera hübriide täielikult.

Raamatus "The Variation of Animals and Plants under Domestication" kirjutas Charles Darwin:

Aastaid tagasi nägin Londoni loomaaias emast hübriidi (inglise koer ja šaakal). Tema hooldaja kinnitas mulle, et I põlvkond on nii viljatu, et neil puudub õige jooksuaeg. Kuid hübriid loomaaias oli erand, tema oli viljakas järglane.

Ajakirjas Natural History of Mammals in India and Ceylon on mainitud Robert Armitage Sterndale'i eksperimenti šaakali hübriididega Inglismaalt ja Indiast. Ta täheldas, et silmatorkavad šaakali jooned ilmnevad pärast III põlvkonda isegi siis, kui järglasi on iga kord tagasi ristatud koertega.

Venemaal aretati hariliku šaakali ja lapi porokoera hübriid, sest šaakalil on hea haistmine ning ristand sobib külma kliimasse karjatama ja valvama.

Sulimovi koer aretati foksterjeri, Norra lundehundi ja spitsi ristamisel, oluline oli parandada haistmist. Sulimovi koer on väikest kasvu ja suudab töötada piiratud alas. Kui loom on väsinud, laseb ta oma saba longu, andes märku, et on väsinud. Tavaliselt on koera saba rullis.

Šaakali hübriidid aretas Klim Sulimov. Ta oli vanemteadur ja assistent Venemaa firmas D.S. Likhachev Scientific Research Institute for Cultural Heritage and Environmental Protection. Isaseid šaakalikutsikaid kasvatas emane haski, et šaakalid aktsepteeriks koeri. Šaakali ja koera hübriide oli raske kasvatada ning nad ristati tagasi haskidega, et saada ¼ hübriid. Nende järglased olid väiksemad, kergemini treenitavad, väledad ja hea haistmisega.

Moskvas Šeremetjevo rahvusvahelises lennujaamas kasutati 25 šaakalkoera, et otsida pommi. Nende kahe looma hübridiseerumine ulatub 1975. aastasse, aga pommiotsingutel hakati hübriide kasutama alles 2002. aastal.

Perekonna Canis hübridiseerumise tabel

	Koer/hunt	Dingo	Koiott	Šaakal	Punahunt	Rebane
Koer/hallhunt (Canis lupus jt)	Huntkoer	Dingo hübriidid	Koiottkoer/koerkoiott	Šaakali hübriidid	Teadmata	Dox (kinnitamata)
Dingo (Canis lupus dingo)	Dingo hübriidid		Koiottdingo	Võimalik	Teadmata	Ei ole võimalik
Koiott (Canis latrans)	Koiottkoer/koerkoiott	Koiottdingo		Võimalik	Teadmata	Ei ole võimalik
Šaakal (Canis aureus jt)	Šaakali hübriidid	Võimalik	Võimalik		Teadmata	Teadmata
Punahunt (Cuon alpinus)	Teadmata	Teadmata	Teadmata	Teadmata		Teadmata
Rebane (Vulpes vulpes jt)	Dox (kinnitamata)	Ei ole võimalik	Ei ole võimalik	Teadmata	Teadmata

Teised: punahunt, ida-hunt, taltsutatud hunt, aafrika metskoer.