Koha
|
See artikkel räägib kalast; perekonnanime kohta vaata artiklit Koha (perekonnanimi) |
Koha (Sander lucioperca) on ahvenaliste seltsi kuuluv röövkala. On valitud 2024. aasta kalaks.
| Koha | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Ahvenlased Percidae |
| Perekond |
Sander |
| Liik |
Koha |
| Binaarne nimetus | |
|
Sander lucioperca | |
Morfoloogia
muudaKoha on kiirekasvuline kala, pikkus keskmiselt 40–70 cm ja kaal 2–4 kg. Maksimaalne pikkus on 130 cm, kaal 20 kg.[1]
Keha on süstjas, pea kitsas ja sujuvalt teravnev. Seljal on kaks seljauime, esimesel uimel ogakiired. Seljalt küljejooneni on kala rohekashall, püstiste tumedate vöötidega, kõht on sinakas või roosakasvalge. Rinnauimed on läbipaistvad, pärakuuim roosakas või hallikas, kõhuuimed pruunikate või hallikate laikudega. Silmad on pronksikarva.[1] Koha silmades puudub tume pupill, mistõttu tunduvad need tuhmid.[2] Keha katavad ktenoidsoomused.[3] Kohal on suur suu, suunurk ulatub silma tagaserva alla. Hammastikus on ka kihvad.[4]
Levik ja elupaik
muudaKoha looduslik levila on Kesk- ja Ida-Euroopa, Läänemere, Kaspia, Araali, Musta mere ning Põhjamere valgaladel.[5]
Eestis elab koha Võrtsjärves, Peipsi järves, Kagu- ja Lõuna-Eesti järvedes, Emajões ning Läänemere magestunud veega lahtedes.[2]
Koha elab kiiresti soojenevates, vähese veeläbipaistvusega hapnikurikastes veekogudes. Kohale ei meeldi rikkalik veetaimestik, ta tegutseb avavees. Noored kohad liiguvad salkades, vanemad tegutsevad üksikult.[1] Koha väldib mudaseid veekogu osi. Ta eelistab suuremaid, tumedaveelisi ja ühtlaselt läbisoojenevaid toitesooladerikkaid järvi, kus on piisavalt hapnikku ka vee põhjakihtides.[2]
Toitumine
muudaKoha on röövkala. Saakkalad on ahven, kiisk, väike latikas, Peipsi tint, särg, räim, meritint. Saaki püüab ta jälitades või varitsedes. Koha ei toitu kudemisajal ja päeval. Kõige aplam toitumisperiood on suve teisel poolel.[1]
Kohamaimude esimene toit on zooplankton (aerjalgsete vastsed, vesikirbulised ja surusääsklaste vastsed). 5–10 cm pikkuselt hakkab koha sööma kalu ning läheb üle röövtoidule.[4] Röövtoidule ülemineku järel võib koha kuni kaks aastat kõrvaltoiduna süüa veel selgrootuid. Täiskasvanuna sööb enamasti karpkalalisi ja pehmema luustikuga kalu.[5]
Sigimine
muudaKoha saavutab suguküpsuse 3–5-aastaselt, olles 35–45 cm pikk.[4] Isased kalad on suguküpsed 3–4-aastaselt, emased 4–5-aastaselt.[3]
Emastel on üle 500 000 marjatera. Kudemisperiood kestab aprillist juunini.[4] Kudemine algab veetemperatuuril 12–14 °C ja lõpeb temperatuuriga 20–21 °C.[3]
Koha koeb liivasel või kivisel põhjal pesasüvendisse.[4] Koelmud on 1–3 m sügavusel. Isane kaevab liiva või kruusa sisse pesalohu, kuhu emane heidab marjaterad. Isaskala jääb viljastatud marja täis pesa valvama, ventileerides seda rinnauimede abil ning peletades eemale teisi (rööv)kalu.[1]
Töönduslik tähtsus
muudaKoha liha on väga maitsev, seega on koha Eestis oluline ekspordiartikkel.[3]
Majanduslikult on koha üks tähtsamaid kalu Läänemeres ja Eesti siseveekogudes. Esimene püük toimub kudemisrändel ja teine septembrist detsembrini. Rohkem kui 80% aastasaagist püütakse sügisel. Enim kasutatud püügivahend on nakkevõrk.
Eesti vetest püüti 2021. aastal 625 tonni koha.[6]
Koha on ka spordikala. Harrastuskalastajad püüavad koha spinningu, ujukõnge, põhjaõnge, tirgu ja mailiga, kasutades peibutamiseks elussööta. Püütakse õhtu eel, öösel ja varahommikul. Ainulaadseks koha püügiviisiks Võrtsjärves on olnud kalepüük purjekaga.[2]
Kasvatamine
muudaKoha kasvatamise ajalugu ulatub 19. sajandisse. Esmased teated pärinevad Kesk- ja Ida-Euroopast, kus kohasid kasvatati koos karpkaladega.
Alguses kasvatati koha väga väikestes kogustes. 20. sajandi algul hakati kohamaimusid ja noorkohasid kasvatama looduslikes tiikides kohavarude taastamise ja täiendamise eesmärgil. 20. sajandi keskel hoogustus kasvatusvõimaluste uurimine nii Nõukogude Liidus, Euroopas (Ungaris, Soomes, Prantsusmaal ja mujal) kui ka Põhja-Ameerikas.
21. sajandini oli kohakasvatus ekstensiivne ning kalu peeti tiikides pigem lisaliigi või veekogu väärtuse tõhusate suurendajatena (biomelioraatoritena). 21. sajandi alguses hakati Lääne-Euroopas koha kasvatama vee korduvkasutusega süsteemides (RAS, ingl Recirculating Acquaculture System). 21. sajandi esimese kümnendi lõpus tegeles intensiivse kohakasvatusega umbes kümme suuremat kasvandust.
Kuigi intensiivse kasvatamise meetodid on veel arendamisel, peetakse koha Euroopas (sealhulgas Eestis) tänu headele turuväljavaadetele üsna perspektiivseks liigiks.[5]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Hunt, Tiit (2019). Eesti kalad (Teine, täiendatud trükk). Tallinn: Varrak. Lk 138–139. ISBN 978-9985-3-4625-9.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kuresoo, Rein; Relve, Hendrik; Rohtmets, Indrek (2001). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht (Kordus trükk). Tallinn: Varrak. Lk 309. ISBN 9985-3-1041-1.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Ojaveer, Evald; Pihu, Ervin; Saat, Toomas (2003). Fishes of Estonia (inglise). Tallinn: Estonian Academy Publishers. Lk 296–306. ISBN 9985-50-357-0.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Miller, P. J.; Loates, M. J. (2006). Euroopa kalad. Tõlkinud Raid, Tiit. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 178. ISBN 978-9985-70-245-1.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Ginter, Kai; Gross, Riho; Järvalt, Ain; Kruusamägi, Ats; Paaver, Tiit; Päkk, Priit (2015). Kalakasvatus. Perspektiivsed liigid. Pärnu: Kalanduse teabekeskus. Lk 85–109. ISBN 978-9949-9568-1-4.
- ↑ "Fishing | Statistikaamet". www.stat.ee (inglise). Vaadatud 2. jaanuaril 2023.
Välislingid
muuda- Koha andmebaasis eElurikkus
