Kokaiin

Kokaiin (C₁₇H₂₁NO₄), argikeeles ka koka, on kristalliline tropaanalkaloid, mida saadakse kokapõõsa lehtedest. See on kesknärvisüsteemi stimulant (erguti) ja söögiisu vähendaja, mis loob tarbides eufoorilise heaolutunde ja suurenenud energia tunde.

Kokaiini valem

Kokaiinhüdrokloriidi pulber

Lühike tummfilm "For his son" kokaiinisõltuvusest (D. W. Griffith, 1912)

Kokaiin võib olla psühholoogiliselt sõltuvust tekitav ning selle omamine, kasvatamine ja levitamine on üle maailma keelatud. Kokaiini regulaarsel tarvitamisel areneb välja kokainism.

Kokapõõsa lehe ergutavad omadused olid teada juba vanadele Peruu ja muu Kolumbuse-eelse Lõuna-Ameerika rahvastele. Lääne ühiskonnas on olnud kokaiin vastandkultuuri osaks üle sajandi; seda on kasutanud mitmed intellektuaalid, kunstnikud ja muusikud, sealhulgas Arthur Conan Doyle, Sigmund Freud ja Ulysses Grant. Mitu aastakümmet sisaldas kokaiini ka Coca-Cola.

1998. aastal kasutas kokaiini umbes 1,7 miljonit ameeriklast.

Kokaiini eraldas esimest korda 1855 saksa keemik Friedrich Gaedcke. Ta nimetas selle erütroksülliiniks. Isolatsiooniprotsessi lihtsustas Albert Niemann.

Vormid

• 75% kokaiinipulber – ninna tõmbamiseks;
• puhas kokaiinhüdrokloriid – imendub suu, pärasoole, peenise või tupe limaskestade kaudu;
• freebase – suitsetamiseks;
• crack – kokaiinipreparaat suitsetamiseks;
• speed ball – kokaiini ja heroiini segu;
• kokapasta – sisaldab 40–91% kokaiini.

Valikulised mõjud inimese elundkondades

Kokaiin stimuleerib sümpaatilist närvisüsteemi, kiirendab südamerütmi, tõstab vererõhku ja stimuleerib ka veresoonte lihaseid nii, et need ahenevad.

Lisaks ergutab kokaiin pea- ja seljaaju tegevust. Peaajus ahendab veresooni, stimuleerib dopamiiniretseptoreid ja blokeerib dopamiini transporterid. Kokaiin takistab närviimpulsside neuromediaatori dopamiini tagasihaaret, tugevdades heaolukeskuse tundmusi. Koka kasutamine võib tekitada väidetavalt püsiva erektsiooni, ka priapismi. Kokaiini süstijad jutustavad spontaansetest erektsioonidest ja järjestikustest orgasmidest. Kokaiini, ka amfetamiini, süstimine enne suguühet lihtsustab orgasmi saavutamist ja suurendab naudingute kvaliteeti. Kuid krooniline kokaiini tarvitamine võib põhjustada seksuaaltalitluse häireid ja düsorgasmiat.

Kliinilised mõjud

Kokaiini kliinilised mõjud võib tinglikult jagada kahte rühma: tsentraalseteks ja perifeerseteks. Vastavalt jagatakse kahte rühma ka kokaiini tarvitamise tüsistused.

Kokaiini tsentraalseid mõjusid tekitab virgatsainete vahetus peaajus. Nende hulka kuuluvad emotsionaalne tõus kuni eufooriani, energia juurdevoolu tunne, mõttetegevuse kiirenemine, unevajaduse vähenemine ja ärkvelolekuaja pikenemine, isu vähenemine ja füüsilise taluvusvõime suurenemine. Kokaiini ja alkoholi koosmanustamisel maksas moodustuv kokaetüleen ületab vere-aju barjääri ja põhjustab veel suuremat eufooriat.

Kokaiini perifeerseid mõjusid tekitab virgatsainete vahetus piirdenärvisüsteemis. Nende hulka kuuluvad südamepekslemine, hingeldamine, arteriaalse vererõhu ja kehatemperatuuri tõus, higistamine ning pupillide laienemine.

Kokainism

 Pikemalt artiklis Kokainism

Pärast kokaiini korduvat tarvitamist virgatsainete vahetus dekompenseerub ja organism ei saa enam narkootikumi puudumisel adekvaatselt töötada. Seda nimetatakse kokainismiks. Ilmnevad unehäired ja unetus, peavalu, iiveldus, kiire väsimine, mälu ja tähelepanuvõime nõrgenemine, nohu, sagedane ninaverejooks, võimalik on isegi ninavaheseina kärbumine, lihaste tahtmatud kokkutõmbed eriti sõrmedel kuni krampideni, ärrituvus ja agressiivne käitumine, värisemine, epilepsiahood, depressioon, psühhoosid, eriti paranoia ja luulud, kompimis-, nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, hingamisraskused, tserebraalne insult, südame arütmia, stenokardia ja müokardiinfarkt ning kalduvus enesetapule.

Hallutsinatsioonidest on väga iseloomulik tunne, et naha all ronivad putukad. Seetõttu võib kokainisti kehal olla haavu ja sisselõikeid, mis on tehtud katsete käigus sellest tundest vabaneda.

RHK-10-s klassifitseeritakse kokaiini tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired jaotises F.14, siia kuuluvad:[F14.0] äge intoksikatsioon; [F14.1] kuritarvitamine ;[F14.2] sõltuvus; [F14.3] võõrutusseisund; [F14.4] võõrutusseisund deliiriumiga; [F14.5] psühhootiline häire; [F14.6] amnestiline sündroom; [F14.7] residuaalne või hiline psüühikahäire; [F14.8] muud psüühika- või käitumishäired; [F14.9] täpsustamata psüühika- või käitumishäire:

Kasutamise ajalugu

Kokaiinhüdrokloriid anesteetikumina

Kokaiin oli pikka aega meditsiinilistel näidustustel kasutusel kohaliku tuimastina silma-, kurgu- ja ninaoperatsioonidel. Nüüd kasutatakse selle asemel sünteetilisi aineid (näiteks novokaiini).

1884. aastal avaldati mitu artiklit kokaiini tuimastava toime kohta sidekestale. Ameerika kirurg William Stewart Halsted hakkas 1884. aastal koos assistentidega tegema kokaiinhüdrokloriidi süstimise katseid. Seda süstiti kõigisse ligipääsetavatesse närvidesse. Halsted leidis, et ainel on lokaalne tuimastav toime. Aastal 1885 teatas ta, et on kokaiinianesteesiaga sooritanud üle tuhande operatsiooni.

Kokaiin Natsi-Saksamaal

Kokaiini maailmaturgu valitsesid tol ajal 80% ulatuses firmad Merck, Boehringer ja Knoll.(Ohler, 24:2017)

Kokaiin oli tol ajal lisaks morfiinile ja pervitiinile oluline uuringuravimi koostisosa, nii sisaldas Gerhard Orzechovski poolt 1944. aastal militaarseks inimkasutuseks välja töötatud metamfetamiinipõhine uuringuravim D-IX, viis milligrammi kokaiini ja kolm milligrammi metamfetamiini.(Ohler, 196:2017)

Arvatakse, et Saksa rindearste, aga ka paljusid nende tsiviilkolleege ravimisõltuvus kokainismi näol ei häirinud.(Neumann ja Eberle, 93:2013)

1943. aastal tarnis Wehrmachti suurapteek Abwehrile (ametliku nimetusega Amt Ausland / Abwehr – Saksa riiklik sõjaline vastuluure osakond) 568 kilogrammi puhast kokaiini ja 60 kilogrammi puhast heroiini. (BArch-Freiburg RH 12-23/1321, koopia, Ph IV Beriin, 20.12.1943 an den "Herrn des Stabes". Vt ka Holzer, op.cit., alates lk 254; viidanud Ohler, 149:2017)

Eelduste kohaselt maandus saadetise lõviosa 2. osakonnas – see osakond vastutas salateenistuse organisatsiooni ja valitsemise eest.

20. juuli 1944 atentaadi (vt ka Claus von Stauffenberg#20. juuli atentaat) käigus pääses Adolf Hitler eluga, nii nagu eelmistegi atentaatide korral, kuid sai kuulmise ja kuulmiselundite kahjustusi- parem kõrv kurdistus mõne päevaga ja vasakus esines kuulmishäireid. (Neumann ja Eberle, 147:2013) Ööl vastu 22. juulit tekkis Hitleril tugev kõrvavalu ja paremast kuulmekäigust jooksis verd.(Neumann ja Eberle, 144:2013) Kohale kutsuti kõrva-nina-kurguarst Erwin Giesing, kes tuvastas Hitleril 22. juulil paremas kõrvas trummikilevigastuse.(Neumann ja Eberle, 100:2013) Giesingil tuli hakata 10-protsendilise kokaiinilahusega Hitleri kurku pintseldama. Doktor Giesingi mälestuste kohaselt kaotanud Hitler 12. septembril 1944 toimunud pintselduse ajal umbes pooleteiseks minutiks teadvuse. Minestushood kordusid veel 14. ja 16. septembril.(Neumann ja Eberle, 100:2013) Giesingi pajatuste kohaselt soovinud ta Hitleri kokaiiniga "teise ilma saata". Selleks olevat kastnud ta vatitupsu kokaiinilahusesse ja määrinud sellega Hitleri sõõrmeid üha uuesti, teades, et sellele järgneb kokaiinišokk.(Neumann ja Eberle, 47:2013)

Välislingid

• Cocaine
• Sigmund Freud: "Über Coca", 1885