Korsika

Korsika (korsika keeles Corsica, prantsuse keeles Corse) on Prantsusmaa piirkond (région métropolitaine) Vahemeres Sardiiniast põhjas. Piirneb põhjas Liguuria ja idas Türreeni merega. Piirkonna põhiosa moodustab Korsika saar.

Korsika piirkond
prantsuse Région Corse
korsika Regione Corsica
Korsika lipp Korsika vapp
Pindala: 8680 km²
Elanikke: 347 597 (1.01.2021)
Rahvastikutihedus: 40,0 in/km²
Pealinn: Ajaccio (Aiacciu)

Saare nimi

Saare nimi pärineb foiniiklastelt – Korsai tähendab 'metsaga kaetud'. Vanakreeklaste jaoks oli saar Kurnos või Kyrnos, aga ka Kalliste ehk 'ilus saar'.

Saar kuulub Prantsusmaale 1768. aastast. Elanike enamus on korsiklased, kes räägivad korsika keelt.

Loodus

Korsika on pindalalt neljas Vahemere saar, jäädes ligi kolm korda alla Sitsiiliale ja Sardiiniale ning õige pisut ka Küprosele, kuid edestades napilt Kreetat. Ajalooliselt jaguneb saar kolmeks: põhja-kirde- ja lõuna-edelaosa, mida eraldab mäeahelik saare keskel ning sõrmekujuline poolsaar saare põhjatipus (Capicorsu). Saare põhjaosa on tööstuslikult arenenud, mägine lõunaosa aga karjakasvatajate ala, rannikul õitseb turismimajandus. Kliima on vahemereline, madalamatel aladel levivad igihaljad põõsastikud, kõrgemal tamme-, pöögi- ja nulumetsad. Talvel moodustub mägedes ka püsiv lumikate. Kultuurmaadel kasvatatakse viinamarju, tsitrusvilju ja õlipuid.

Saar on mägine (vana graniidimassiiv). Kõrgeim tipp (Cinto) saare loodeosas ulatub 2706 m üle merepinna. Üle 2000 m tippe on 20. Lõunanaabrist Sardiiniast eraldab Korsikat 11 km laiune Bonifacio väin. Rannajoone kogupikkus on ligikaudu 1000 km.

Haldus

Poliitiliselt on Korsika Prantsuse regioon, kuid korsiklaste iseseisvussoov pole kuhugi kadunud. Suurimad linnad Ajaccio ja Bastia asetsevad vastakuti: esimene lõunaosa läänekaldal ja teine põhjatipu lähedal. Iseseisvusaja pealinn oli praegune ülikoolilinn Corte, kus ülikool asutati 3. jaanuaril 1765.

Korsika haldusjaotus kujunes välja pärast saare liitmist Vatikani kirikuriigiga. Valdade piirid kulgesid mööda maastikulisi eraldusjooni: ühe oru elanikud kuulusid ühte valda. Põiki loodest kagusse kõrguv mäeahelik jagab saare kaheks. Põhja- ja kirdeosa nimetatakse suurima jõe järgi Goluks või siis Cismonteks ('siinpool mägesid'), samuti kogukonnamaaks; lõuna- ja edelaosa Liamoneks ehk Pumonteks ('sealpool mägesid'). Regioon jaguneb tänapäevalgi kaheks departemanguks:

• Haute-Corse (Ülem-Korsika; keskus Bastia)
• Corse du Sud (Lõuna-Korsika; keskus Ajaccio)

Turism

Alates 2000. aasta algusest on huvi Korsika kui turismisihtpunkti vastu kasvanud. Turism on koondunud peamiselt põhjarannikul asuvatesse Calvi ja l'Ile Rousse'i. GR20 (Grande Randonnée 20) matkarada on meelitanud paljusid Korsikale. Saar on tuntud ka WRC rallide ja Tour de France etappide kaudu.

Korsika ajalugu

 Pikemalt artiklis Korsika ajalugu

Korsika saar on olnud asustatud tuhandeid aastaid. Saarelt on leitud vanimad inimluud: Bonifacio linna lähedal välja kaevatud nn Bunifaziu daam pärineb 6570. aastast eKr.

Vanimat aega (4500–3000 aastat eKr) iseloomustavad menhirid ja dolmenid Korsika lõunaosas Taravo orus. Pisut hilisemast ajast (1800–700 aastat eKr) seisavad samas orus antropomorfsed kujud ehk torre'd, mille loojaks peetakse salapärast mererahvast, kelle jälgi on ka naabersaarel Sardiinial.

Umbes 700. aastal eKr jõudsid saarele ibeerid, pisut hiljem liguurid, foiniiklased ja kartaagolased. Kreekast pärit fokislased rajasid 565. aastal eKr esimese koloonia – Alalia linna (tänapäeva Aleria). Paarisaja aasta pärast maabusid saarel Toscanast pärit etruskid. Kui kõik nimetatud rahvad peatusid vaid rannikul, siis roomlased tungisid ka sisemaale, kuhu oli varjunud põliselanikkond.

Rooma riigis

Aastal 111 eKr, pärast ligi 150 aastat kestnud sõjaretki, vallutasid Korsika saare Rooma väed ja järgmised viissada aastat püsis saarel rahu. Kirjeldatud skeem – põliselanikud sisemaal, vallutajad rannikualadel – jäi alles ja kestab teatud määral tänini. Rooma riigi võim tõi kaasa ladina keele, seda tugevdas 2. sajandil saarele jõudnud kristlus. Rooma riigi lagunemise järel sai 552. aastal Korsikast Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi provints.

Kirikuriigis

756. aastal kuulutas Rooma paavst Korsika oma Kirikuriigi haldusalasse kuuluvaks.

Genova vabariigis

Genova vabariigi territooriumid (majandusliku mõjuga alad roosaga) Vahemere & Musta mere rannikul, 1400. aasta paiku, Codex Latinus Parisinus (1395).

10. sajandist hakkasid nii Pisa kui ka Genova linnriik Korsikat endale ihaldama. Nende võitlus Korsika pärast kestis kuni 13. sajandi lõpuni, mil jäi peale Genova. Sellele vaatamata korraldasid rahutud korsiklased linnriikide vastu mitu ülestõusu: 1264. aastal kuulutas Sinucello della Rocca end kogu saare valitsejaks; 1347.–1358. aastal toimusid talupoegade rahutused Sambucucciu d’Alandu juhtimisel; 1564. aastal juhtis Sampiero Corso kogu Korsikat hõlmavat sõda.

Korsika vabariik

 Pikemalt artiklis Korsika vabariik (1755–1769)

18. sajandil sõdisid korsiklased Genova vastu 40 aastat (1729–1769) ja viimased neliteist aastat oli Korsika iseseisev Korsika vabariik. 1755. aastal valisid saare 16 valla esindajad oma juhiks Pasquale Paoli. Seda loetakse iseseisva Korsika riigi alguseks. Paoli ehk "u Babbu di a Patria" ('kodumaa isa') suutis 1757. aasta lõpuks kogu saare ühendada ning temast sai riigikogu eesistuja, kõrgeim väejuhataja, riigi esindaja välissuhetes ja vastutav läbirääkija ning kõrgeim otsustaja finantsküsimustes. Paoli kirjutas Korsika põhiseaduse, mis oli kantud valgustusajastu filosoofide ideedest: põhiseaduses sätestati võimude lahusus, üldised ja otsesed valimised, kusjuures ka naistel oli valimisõigus, kõigi võrdsus sõltumata seisusest, üldine sõjaväekohustus.

Korsiklased valitsesid küll sisemaal, kuid rannikualad ja sadamalinnad olid Prantsuse vägede okupeeritud. 15. mail 1768 kirjutasid Genova Vabariik ja Prantsusmaa Versailles's alla lepingule, millega Genova loobus võlgade katteks õigustest Korsikale ja nõustus maksma kümne aasta jooksul igal aastal 200 000 liiri. Korsiklased kuulutasid Prantsusmaale sõja. 6. oktoobril 1768 said Prantsuse väed korsiklastelt lüüa, pärast seda saatis Louis XV Korsikale 30 000 sõdurit. Otsustav lahing toimus 8. mail 1769 Ponte Nuovos, kus Paoli juhitud korsiklased said lüüa ja Korsikal kehtestati Prantsusmaa võim. Vallutatud Korsika säilitas Prantsusmaa koosseisus teatud iseseisvuse.

Korsika Prantsusmaa koosseisus

Pärast Prantsusmaa revolutsiooni algas kuulsaima korsiklase Napoleone di Buonaparte väejuhikarjäär ning pärast Napoleoni võimuletõusu määrati Korsika komissariks Napoleoni vanem vend Joseph. Kuid korsiklased ja Paoli kasutasid tekkinud segast olukorda Prantsusmaal ja palusid abi Inglismaalt. See aga tähendas otsest vastasseisu revolutsioonilise Pariisiga, kes oli sõjas Suurbritannia kuningriigiga. Suurbritannia saatis kapten Horatio Nelsoni juhtimisel laevastiku Korsika vetesse ning 1794. aastal vallutati Bastia, kusjuures Nelson sai lahingutegevuse käigus haavata ja jäi ühest silmast peaaegu pimedaks. 10. juunil 1794 kutsuti Cortes kokku ülemkogu ja Korsika kuulutas end Prantsusmaast sõltumatuks, kaheksa päeva hiljem teatati Anglo-Korsika liidust Inglise kuninga alluvuses. Kuid pärast Suurbritannia laevastiku ja Nelsoni lahkumist Korsikalt kuulutas Napoleon 1796. aastal Korsika Prantsusmaale tagastatuks. Kehtestati sõjaline diktatuur, relvakandmine keelustati ja anglo-korsika komitee saadeti laiali. Korsika jäi Prantsusmaa valdusse ka pärast revolutsiooni ja Napoleoni kukutamist.

Põhiliselt tegeldi Korsikal põllumajandusega: karjakasvatus laienes, rajati viinamarja- ja oliiviistandusi. Intensiivsemat maaharimist raskendas maa ühisomand, kuid püüd seda juulimonarhia ajal (1830–1847) muuta pingestas ühiskondlikke suhteid. Korsika jäi Mandri-Prantsusmaaga võrreldes mahajäänuks. 20. sajandi algul, kui kogu Prantsusmaa majandus edenes tõusujoones, jäi Korsika endiselt vaeseks ja mahajäänud piirkonnaks. Noored Korsika mehed nägid armees võimalust raha teenida ja paljud läksid sõjaväeteenistusse. Sõjaväeline karjäär jäi populaarseks ka pärast Esimest maailmasõda: 1934. aastal oli 22% Prantsuse armee sõduritest korsiklased.

Teise maailmasõja ajal toimunud itaallaste dessant Korsikale novembris 1942 läks rahumeelselt, kohapeal vastupanu ei kohatud ega värvatud ka kohalikke Itaalia armeesse, kuid vastupanuliikumine levis ka Korsikale ning see oli esimene departemang, mis Itaalia vägedest vabastati.

Korsikal tärkasid uuesti iseseisvuse taastamise püüded pärast Alžeeria iseseisvumist 1962. aastal, kui Korsikale rändas üle 17 000 Alžeeria prantslase, kellele anti sooduskorras maad. Alžeeria prantslastele anti maad enamasti kohalike arvelt, kuna maa oli Korsikal endiselt ühisomandis.

21. augustil 1975 toimus Alérias vastuhakk Prantsuse keskvõimule, kui iseseisvuslaste organisatsiooni Action Régionaliste Corse seitse liiget eesotsas Edmond Simeoniga hõivasid rahumeelselt Alžeeria prantslase veiniistanduse. Veiniistanduse hõivanute vastu korraldati sõjaline operatsioon – seitsme iseseisvuslase vastu saadeti kaheksa helikopterit, neli soomusautot ja 1250 sõjaväelast. Operatsiooni tulemusel hukkus kaks sõdurit ja hõivajad vangistati. Aktsiooni tagajärjel iseseisvusliikumine hoogustus, aga ka lõhenes: ühel pool seisid radikaalid, kes nõudsid täielikku iseseisvust ja kasutasid vägivalda (FLNC, "Fronte di liberazione Naziunale di a Corsica"), teisel pool autonoomia pooldajad, kes nägid Korsika tulevikku Prantsusmaa koosseisus.

Aktiivse iseseisvusliikumisega saavutati Pariisilt järeleandmisi: 1981. aastal avati taas Corte ülikool, 1982. aastal aga valiti kohalik võimuorgan Assemblée de Corse. Prantsusmaa kesvõimu ja korsiklaste suhted pingestusid taas, kui 6. veebruaril 1998 tapeti Ajaccios Korsika prefekt Claude Erignac.

Välislingid

• Collectivité Territoriale de Corse