Kuningas Oidipus
"Kuningas Oidipus" (vanakreeka keeles "Οἰδίπους Τύραννος" ("Oidipous Tyrannos"), ladina keeles "Oedipus Tyrannus" või "Oedipus Rex") on Ateena näitekirjaniku Sophoklese värsstragöödia, mis esietendus umbes 429 eKr. See on teine Sophoklese kolmest Teeba-ainelisest tragöödiast (Teeba triloogia), kuid on ajalises järgnevuses esimene; sellele järgnevad "Oidipus Kolonoses" ja "Antigone". Sajandite jooksul on seda hakatud pidama üheks parimaist Kreeka tragöödiaist.
Sisukokkuvõte
muudaTragöödia süžee põhineb Antiik-Kreeka legendil Teeba kuninga Laiose pojast Oidipusest, kelle isale oli ennustatud, et tema poeg tapab ta ning abiellub tema naisega. Püüdes ennustatut vältida, andis Laios karjasele käsu poeg tappa, karjane aga halastas lapsele ning jättis ta ellu.
Suureks kasvanuna naasis Oidipus kodumaile. Teel juhuslikult Laiosega kohtudes ei tundnud nad teineteist ning neil tekkis tüli, mille tulemusel Oidipus Laiose tappis. Seejärel jõudis ta Teebasse, mis oma surnud kuningat leinas. Ta abiellus kuninganna Iokastega, kes oli tema ema, ning sai ise Teeba kuningaks.
Kui Teebat tabas katk, ütles Delfi oraakel Oidipusele, et Teebas elab Laiose tapja ning kui too välja saadetakse, lõpeb ka katk. Pooleldi juhuse läbi sai Oidipus oma abikaasalt ja emalt teada Laiose surma asjaoludest ning karjaselt oma päritolust. Seepeale torkas ta endal silmad välja ning lahkus maalt. Meeleheites poos Iokaste end üles.
Teemad
muuda"Kuningas Oidipust" on aastatuhandete vältel kommenteeritud ja tõlgendatud vägagi erinevatest vaatenurkadest. Teose põhiteemade hulka on arvatud saatuse vältimatus, paradoksaalsus ja traagiline iroonia, vaba tahte küsitavus, inimliku ülbuse hukatuslikkus ning teadmiste küündimatus jumaliku kõigeteadmise ees. Samas kuuluvad oluliste motiivide hulka ka eneseohverdus, südametunnistus, tõe ohtlikkus, valitseja vastutus rahva ees ning inimese vastutus ka oma tahtmatute tegude pärast, nägemine ja pimedus.
Töötlused
muuda"Kuningas Oidipusest" on tehtud mitut laadi töötlusi pea kõigis kunstižanrides. 1679. aastal avaldas John Dryden tragöödia töötluse värssdraamana, mida saatis suur lavaline edu. 1927. aastal lavastas Igor Stravinski sellest ooper-oratooriumi "Oedipus rex", 1936. aastal esietendus George Enescu ooper "Œdipe" ning 1990 P. D. Q. Bachi vesterniteemaline satiiriline oratoorium "Oedipus Tex". Esimene filmiversioon sündis 1957 (režissöör Tyrone Guthrie, peaosas Douglas Campbell), teise tegi Philip Saville (Oidipust mängis Christopher Plummer). 1967. aastal lavastas tugevalt moderniseeritud filmi Pier Paolo Pasolini.
Eesti keeles ilmus "Kuningas Oidipus" 1964. aastal Ain Kaalepi ja Üloi tõlkes, 2006. aasta väljaande on kommenteerinud Anne Lill. Sellest inspireeritud teoste hulka kuuluvad eesti kirjanduses näiteks Mart Kivastiku "Kuningas Oidipus" (2004), Mati Undi näidend "Vend Antigone, ema Oidipus" (2006), Arne Merilai romaan "Türann Oidipus" (2009) ning Mats Traadi luulekogu "Oidipus läheb Toompeale" (2010).