Kuulipilduja
Kuulipilduja on parandatud stabiilsusega täisautomaatne padrunlaskemoonaga tulistav tulirelv kaliibriga alla 20 mm, mis on mõeldud otsetuletoetuseks.
Omadused
muudaValangutega laskmise hõlbustamiseks on kuulipildujal tuletäpsuse stabiilsust parandavad omadused, põhiliselt suurem kaal, pikema ja paksema seinaga raud. Laadimiseks kasutatakse lasu ajal püssirohu põlemisest tekkiva gaasi survet rauaõõnega ühenduses oleva ava kaudu, harvem luku tagasilööki. Padrunid antakse ette lindist või salvest. Kiiresti kuumenevat vintrauda jahutab tavaliselt õhk. Samuti saab kuulipilduja vintrauda vahetada komplektis oleva varurauaga.
Kuulipildujast tulistatakse lühikeste (kuni 10 lasku) ja pikkade valangutega (kuni 30 lasku) või pidevtulega (kuni padrunid lindis või salves lõpevad). Praktiline laskekiirus on 100–300, tehniline laskekiirus (kadents) 500–3000 lasku minutis, sihikuline laskekaugus 800–1500 meetrit.
Tehniline laskekiirus on maksimaalne võimalik laskude arv ajaühikus pideva tulistamise korral[1], aga praktiline laskekiirus on laskude tegelik suurim arv ajaühikus, mille määramisel arvestatakse laadimiseks, sihtimiseks ja muudeks sellisteks toiminguteks kuluvat aega.[2]
Nõukogude armee relvastusse kuulus Pavel Gorjunovi konstrueeritud kuulipilduja, mille kaliiber oli 7,62 mm, sihtlaskekaugus 2 km, tehniline laskekiirus 600–700 lasku minutis ja praktiline laskekiirus 250–300 lasku minutis.[3]
Liigitamine
muudaKuulipildujaid liigitatakse kaliibri järgi kerge-, raske- ja keskmise kaliibriga kuulipildujateks. Kergekuulipilduja on laetav padrunitega, mille kuuli kaliiber on 6½–8 mm. Raskekuulipilduja kaliiber on 12–15 mm. Kaliibrilt nende vahele jäävat kuulipildujat nimetatakse keskmise kaliibriga relvaks.[3]
Suurekaliibrilised ehk raskekuulipildujad on tavaliselt kaliibriga 12,7 või 14,5 mm, laskeasendis on need statiivil või lafetil. Eesti Kaitsevägi kasutab raskekuulipildujat M2 Browning.
Sihtmärgi põhjal, mille tabamiseks kuulipilduja on konstrueeritud, eristatakse seniit-, tanki- ja lennukikuulipildujaid.[3]
Kasutamine
muudaKuulipildujat teenindab tavaliselt kaks sõdurit, kuulipildujalahingpaar või kuulipildujagrupp. Kuulipilduja kuulub tavaliselt iga jalaväejao relvastusse.
Ameerika Ühendriikide seaduste järgi eristab kuulipildujat automaat-käsitulirelvast see, et kuulipildujat teenindab mitte üks sõdur, vaid mitmest sõdurist koosnev meeskond. On olemas ka tulirelvi, mida kasutab nii üksikvõitleja kui ka meeskond. USA seaduste järgi tähendab see, et sama relva saab kasutada nii automaatpüssina kui ka kuulipildujana.
Ajalugu
muuda
Esimese teadaoleva mitmelasulise relva konstrueeris Londoni jurist James Puckle ja patenteeris selle 15. mail 1718. See oli ränilukuga revolverkahur, millega sai enne uut laadimisvajadust tulistada 9 lasku, kinnitatud statiivile ja oli ette nähtud kasutamiseks laevadel. Selle relva kaliiber oli 1 toll ehk 25,4 mm, Puckle'i sõnade järgi võis sellega tulistada nii ümmargusi kuule kristlaste kui kandilisi kuule türklaste pihta. Relv oli omast ajast nii palju ees, et seda ei taibatud omas ajas kasutusele võtta.
1777 pakkus relvasepp Joseph Belton Kontinentaalkongressile relva, millega sai tulistada 5 sekundi jooksul 20 lasku. USA Kongress soovis, et Belton ehitaks 100 ränilukuga musketi vastavalt ümber, aga ei saanud leiutajaga kokkuleppele: väidetavalt nõudis Belton liiga suurt tasu.
19. sajandi alguses ja keskel leidsid laiemat kasutust mitmelasulised relvad, mida Türgis toodeti juba 16. sajandi alguses. Iga lasu jaoks oli omaette eraldi raud ja mõni selline relv võimaldas tulistada mitmest rauast korraga, mõnest relvast sai ka igast rauast ükshaaval tulistada. Selliste relvade seas oli niihästi kahureid kui püstoleid.
1861 esitles Wilson Agar USA presidendile Abraham Lincolnile üheraudset kuulipildujat. Lincoln oli sellest sedavõrd vaimustuses, et ostis otsekohe 10 kuulipildujat ja tellis veel lisaks 54. Konservatiivne USA kaitseministeerium seevastu umbusaldas Agari kuulipildujat, mistõttu seda kasutati USA kodusõjas strateegiliselt tähtsusetutes rindelõikudes. Agari kuulipilduja raud kippus üle kuumenema, mistõttu kuulipilduja juurde kuulus kaks varurauda: kuumaks läinu kruviti maha ja varuraud kruviti selle asemele. Agari kuulipildujal oli ka laskurit kaitsev kilp, mis andis sellele kuulipildujale üsna tänapäevase väljanägemise.
9. mail 1865 patenteeris Richard Jordan Gatling Ameerika Ühendriikides oma hiljem kurikuulsaks saanud Gatlingi kuulipilduja, mis oli üks esimesi töökindlaid suure laskekiirusega tulirelvi. Oma sõnul leiutas ta kuulipilduja selleks, et vähendada sõjaväes vajalike sõdurite arvu ning seetõttu ka sõjaväelastele osaks saavate haiguste ja haavatute hulka ning näidata, kuivõrd mõttetu on sõda. Algne Gatling kuulipilduja oli mitme rauaga (kuni 10), käsitsi väntajamist raudade pöörlemisega, automaatselt laaduv, kuid vajas iga lasu jaoks eraldi vajutamist päästikule. USA kodusõjas seda relva ametlikus relvastuses ei olnud, USA sõjaväe relvastusse võeti see alles 1866. Hiljem relvastusse võetud ja täiustatud Gatling kuulipildujaga saavutati laskekiirus (kadents) 4000 kuni 6000 lasku minutis. Gatling kuulipilduja raudade pöörlemapanemiseks kasutatakse tänapäeval näiteks elektrimootorit. Gatlingi kuulipildujat kasutati teadaolevalt Salpeetrisõjas, Prantsuse-Preisi sõjas ja Hispaania-USA sõjas. USA sõjaväes arvati kõik Gatlingi kuulipildujad kasutusest välja 1911 kui moraalselt vananenud. Uue põlvkonna Gatling kuulipildujad võeti USA-s uuesti relvastusse pärast II maailmasõda.
Esimese massiliselt kasutatava kuulipilduja konstrueeris Hiram Maxim. See oli üheraudne vesijahutusega, laadus ja tulistas automaatselt. Algselt kasutati Maksim kuulipildujat Buuri sõjas. Esimese maailmasõja ajal kasutati juba kergekuulipildujaidki, näiteks Lewis ja Madsen.
Viited
muuda
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuulipilduja |
- 150 aastat kuulipildujaid, forte.ee, 31. august 2012
- Последний пулемёт Дегтярёва, Poslednij pulemjot Dektjarjova - "Degtjarjovi viimane kuulipilduja" (vene keeles)