Laisiklased

Laiskloom ehk laisik on väga aeglase eluviisiga taimtoiduline imetaja, kes elab Kesk- ja Lõuna-Ameerika vihmametsades. Laisikud jagunevad kahte perekonda: kaksvarvaslaisikud (Choloepus) ja kolmvarvaslaisikud (Bradypus), vastavalt kahe ja viie liigiga. Hoolimata mainitud nimetustest on kõikidel laiskloomadel kolm varvast.

Pruunkael-laisik (Bradypus variegatus), Gatuni järv, Panama

Laiskloom on nimetuse saanud väga aeglase ainevahetuse ja passiivse eluviisi tõttu. Maapinnal on nad suhteliselt abitud, kuid vees see-eest head ujujad.

Evolutsioon

Scelidotherium leptocephalum'i skelett. D'histoire naturelle'i rahvusmuuseum, Pariis

Kahe laisklooma perekonna ühised juured ulatuvad umbes 40 miljoni aasta tagusesse aega, mis tõestab, et nad pärinevad samadest eellastest, mistõttu on laiskloomade liigid omavahel sarnased. Arvatakse, et tänu ujumisoskusele levisid laiskloomad üle ookeani Kariibi meres asuvatele Antillidele.

Süstemaatika

• Perekond Choloepus – kaksvarvaslaisik
  • Choloepus hoffmanni – kaksvarvaslaisik
  • Choloepus didactylus – unau
• Perekond Bradypus – kolmvarvaslaisik
  • Bradypus pygmaeus – kääbuslaisik
  • Bradypus torquatus – lakklaisik
  • Bradypus tridactylus – kolmvarvaslaisik
  • Bradypus variegatus – pruunkael-laisik
  • Bradypus crinitus

Bioloogia

Pruunkael-laisik (Bradypus variegatus) sööb. Cahuita Rahvuspark, Costa Rica

Füsioloogia

Laiskloomad võivad olla 60–80 cm pikad ja kaaluda 3,6–7,7 kg. Kaksvarvaslaisikud on oma perekonnas teistest veidi suuremad. Laisikutel on pikad jäsemed ja väiksed kõrvad. Laiskloomadel on lühike saba, mis on 5–6 cm pikk. Imetajatel on tavaliselt seitse kaelalüli, aga kaksvarvaslaisikutel on kuus ja kolmvarvaslaisikutel üheksa kaelalüli. Tänu sellele saavad nad oma pead pöörata kuni 270 kraadi.

Laiskloomad näevad värviliselt, kuid neil on halb nägemisteravus ja kehv kuulmine. Toidu otsimisel toetuvad nad oma lõhnatajule.

Võrreldes teiste sama suurte imetajatega on laiskloomadel poole aeglasem ainevahetus. Neil on madal kehatemperatuur, mis on aktiivses olekus 30–34 °C ja puhkeolekus veelgi madalam. Laiskloomad on kõigusoojased, mis tähendab, et nende kehatemperatuur sõltub keskkonna temperatuurist. Laiskloomade karvkate kasvab võrreldes teiste imetajatega vastupidises suunas.

Aktiivsus

1825. aastal Thomas Landseeri joonistatud kääbuslaisik (Bradypus pygmaeus)

Laiskloomade jäsemed on kohastunud rippumiseks ja haaramiseks, sest jäsemete proportsioon ei toeta nende kaalu. Lihased moodustavad laiskloomade kehamassist vaid 25–30%, teiste imetajate lihasmass on 40–45%. Laiskloomade kätel ja jalgadel on pikad ning kõverad küünised, mis võimaldavad neil puudel rippuda suurte jõupingutusteta. Maapinnal lohistavad laiskloomad end küüntega, sest nad ei ole võimelised kõndima. Kolmvarvaslaisiku käed on poole pikemad kui jalad.

Laiskloomad liiguvad ainult siis, kui neil on selleks vajadus – ja ka sel juhul väga aeglaselt. Nende keskmine liikumiskiirus on 4 m/min, kuid ohtu tajudes võivad nad liikuda ka 4,5 m/min. Laiskloomad võivad vahel okstel ka istuda, kuid tavaliselt nad söövad, magavad ja poegivad okstel rippudes. Mõnikord jäävad nad okstele rippu isegi pärast surma. Maismaal on laiskloomade keskmine liikumiskiirus 3 m/min. Vee all suudavad nad ainevahetust ja südametegevust aeglustada, mis võimaldab laiskloomadel vee all olla hingamata kuni 40 minutit. Kaksvarvaslaisikud on öise eluviisiga. Kolmvarvaslaisikud on samuti peamiselt öise eluviisiga, kuid võivad olla aktiivsed ka päeval. Nad veedavad 90% ajast liikumatult.

Toitumine

Kaksvarvaslaisik (Choloepus hoffmanni) sööb. Manuel Antonio rahvuspark, Costa Rica

Kaksvarvaslaisikud toituvad putukatest, lehtedest, korjustest, viljadest ja väikestest sisalikest. Kolmvarvaslaisikute toitumine on aga väga minimaalne, nad söövad vaid paar puulehte päevas. Mitte ühegi imetaja seedimine ei ole nii aeglane kui neil. Laisikud tulevad väljaheidete väljutamiseks puu otsast alla vaid kord nädalas. Selleks kaevavad nad augu ja katavad selle hiljem kinni.

Paljunemine

Kahvatu- ja pruunikarvalised laisikud paljunevad vaid hooajati, kuid pikakarvalised laisikud võivad paljuneda aasta läbi. Pesakonnas on ainult üks vastsündinu. Kolmvarvaslaisikutel kestab tiinus kuus kuud ja kaksvarvaslaisikutel 12 kuud. Vastsündinud on emaga koos umbes viis kuud. Mõnel juhul surevad noored laisikud puult alla kukkumise tõttu, sest nende emad ei vaevu neid sealt üles otsima. Laisikud saavad tavaliselt ühe järglase igal aastal, kuid mõnikord on laiskloomad liiga passiivsed, mistõttu pikeneb paarilise leidmise aeg. Laiskloomade sool ei ole võimalik füüsiliste tunnuste põhjal eriti vahet teha, mistõttu on mitmed loomaaiad saanud valest soost laisikuid.

Keskmiselt elab kaksvarvaslaisik looduses kuni 20, vangistuses kuni 30 aastat.

Suhted inimestega

Pruunkael-laisik, Dallas World Aquarium

Enamik laiskloomade surmadest, mis on dokumenteeritud Costa Ricas, on toimunud kokkupuutel elektriliinidega või salaküttimise tõttu. Laiskloomad ripuvad puude otsas küüntega, mistõttu ei kuku nad tavaliselt alla isegi siis, kui neid tulistatakse. 

Laiskloomad on loomakaubanduse ohvrid, sest neid müüakse lemmikloomadeks, aga nad ei sobi omaduste poolest selleks üldse.

Laiskloomade kaitsmiseks on loodud palju organisatsioone.

Green Heritage Fund Suriname asutaja ja omanik Monique Pool on päästnud ja vabadusse lasknud üle 600 laisklooma, sipelgaõgija, armadilli ja okassea.

The Sloth Institute Costa Rica on tuntud laiskloomade eest hoolitsemise, päästmise ja vabadusse laskmise poolest. Ka Costa Ricas asuv Aviarios Sloth Sanctuary hoolitseb laiskloomade eest. See varjupaik on aidanud päästa ja vabadusse lasta vähemalt 130 laisklooma.