Libertiin

Libertiin (ladina libertinus) oli Vana-Roomas orjusest vabakslastu.

Libertiiniks on uusajal hakatud ka nimetama inimest, kes peab end ühiskonna, religiooni ja moraali normidest vabaks.

Et libertiinid eiravad ka seksuaalmoraali, siis nimetatakse tavakeeles libertiiniks väga liiderlikku meest.

Esimesena kasutas libertiini mõistet prantsuse teoloog ja usupuhastaja Johann Calvin (1509–1564), kui ta kritiseeris ühte anabaptistide sekti, mis oli hüljanud mitmed ühiskondlikult olulised väärtused. Hiljem hakkas mõiste „libertiin“ märkima isikut, kes julgeb rikkuda institutsioonide poolt peale surutud moraali- ja ühiskondlikke norme. Libertiinide liikumine kujunes välja ja arenes peamiselt prantsuse kultuuriruumis. Selle liikumise tuntumad eestvedajad olid šveitsi päritolu jurist ja kalvinist Elie Diodat (1576–1661), õpetlane ja humanist Pierre Dupuy (1582–1651), kirjanik ja kuningas Louis XIV eraõpetaja François de La Mothe-Le-Vayer (1588–1672), raamatukoguhoidja ja teadlane Jacques Dupuy (1591–1656), matemaatik, filosoof, teoloog ja astronoom Pierre Gassendi (1592–1657), õpetlane ja raamatukoguhoidja Gabriel Naudé (1600–1653) ja aristokraat, revolutsiooniline poliitik, filosoof, kirjanik, vaba armastuse propageerija Markii de Sade (1740–1814). Erandina võib sellesse loetelusse lisada ka inglise okultisti, poeedi, maalikunstniku ja kirjaniku Aleister Crowley (1875–1947), kes sai tuntuks vabade seksuaalsuhete propageerijana.