Linnalegend

Linnalegend, linnamüüt, linnalugu või tänapäeva muistend, on tänapäevane rahvaluule vorm, mis koosneb lugudest, mida jutustaja uskus või ei uskunud, et see on tõsi. Nagu kõigi rahvaluulete mütoloogia puhul, ei ole vahet, kas lugu on tõsi või väljamõeldis, vaid see, et see on ringluses, Linnalegend võib aja jooksul muutuda ning kannab teatavat tähtsust, mis motiveerib kogukonna säilitamist ja paljundust.

Hoolimata nimetusest ei pruugi linnalegend olla pärit linnapiirkonnast. Pigem kasutatakse seda terminit, et eristada kaasaegset legendi traditsioonilisest rahvaluulest. Sel põhjusel eelistavad sotsioloogid ja folkloristid pigem terminit kaasaegne legend.

Tänapäeva muistendeid mõnikord korratakse uudislugudes ja viimastel aastatel levitatakse ka e-posti või sotsiaalmeedia teel. Tihti väidetakse, et sellised lood juhtusid "sõbra sõbraga". Nii on "sõbra sõber" saanud oluliseks osaks, kui linnalegendi edasi jutustatakse.

Mõned linnalegendid on läbinud aastate jooksul vaid väiksed muudatused, et rohkem piirkondlike erinevustega sobituda.

Mõiste ajalugu

Linnalegendi (inglise keeles urban legend) mõistet kasutas esimest korda ameerika folklorist Richard Dorson 1968. aastal. Mõistega kirjeldati modernset "liiga hea, et olla tõsi" žanri. Laiema avalikkuse ette tõi mõiste ameerika folklorist Jan Harold Brunvald alles 1981. aastal raamatuga "The Vanishing Hitchhiker: American Urban Legends and Their Meanings". Raamat osutus väga populaarseks, misjärel hakati linnalegende veel rohkem uurima.

Tunnused

Kaasaegne legend on väga sarnane traditsioonilisele rahvaluulele, kuid erinevus on, et peale suulise edasikandmise levitatakse linnalegendi ka elektrooniliselt. Samuti on linnamüüdis asendatud traditsioonilise rahvaluulele omased vanad toimingud, kohad, detailid jne tänapäevastega. Näiteks võib olla hobune asendatud autoga või rehielamu kortermajaga.

Linnalegendil puudub kindel teema ning seega võib jutt olla millest või kellest iganes. Tihti räägitakse loos mingisugusest ebatavalisest, hirmutavast ning üleloomulikust sündmusest, millel on sageli ootamatu või äkiline lõpulahendus. Hirmutava ja etteaimamatu linnamüüdi eesmärk on enamasti inimesi šokeerida, et lugu niiviisi paremini meeldejäävamaks teha.

Meelelahutus

Videomängud

Tänapäeval on loodud linnalegendidest mõjutatult ka videomänge. Mängud on tihti linnamüüdile omaselt õõva tekitavad ning hirmsad. Tuntumad kaasaegsetest legendidest videomängud on Twilight Syndrome ja Catherine .

Filmid

Linnalegende saab edasi kanda ka filmide kaudu, enamasti on tegu õudusfilmidega. Tuntumad filmid on Candyman (1992) ja Ring (1998), mõlemale on tehtud ka järjefilmid.

Taskuhäälingud

Kaasaegseid legende kajastatakse samuti tänapäeval taskuhäälingutes. Näiteks Luke Mordue koostatud taskuhääling "Urban Legends", milles ta analüüsib ja selgitab erinevate linnalegendide tausta ja olemust, on väga populaarne.

Eesti linnalegendid

Kui võtta arvesse seda, et linnalegendide alla käivad ka müüdid, siis põhiline müütide populariseerimine toimus Eestis 19. sajandil, kui F. R. Faehlmann ja F. R. Kreutzwald kirjutasid eepose “Kalevipoeg”. Samuti F. R. Faehlmann kirjutas ka teose “Eesti rahva ennemuistsed jutud”, milles on kirjanik kokku kogunud eesti rahva suust suhu räägitud jutud.

Tallinna vanalinna legendid

Enamik Tallinna linnalegendidest on seotud keskaegse gooti stiilis vanalinnaga.

Taani lipu saamise lugu

Üks Tallinna vanalinna tuntumaid linnalegende on lugu sellest, kuidas taanlased omale riigilipu said. Aastal 1215 ründas kuningas Valdemar II Tallinna vanalinna. Võitluse käigus oli edu mõnel korral taanlaste ja siis jälle omakorda eestlaste poolel. Sõja kõige raskemal hetkel, kui taanlased olid kaotamas, palvetas kuningas Valdemar II ning taevast langes alla punane riidetükk, mille peal oli valge rist. Sellest sai Taani riigilipp.

Vanapagana pulm

Lisaks on tuntud ka lugu Vanapagana pulmast. Ühel talveõhtul olevat Rataskaevu 16 maja uksele koputanud mees. Omanik oli ukse lahti teinud ning võõras mees oli ulatanud raha ning öelnud, et mees soovib kõige ülemisel korrusel ööbida, ainult ühel tingimusel: omanik ei tohtinud ülemisele korrusele öö jooksul minna, ükskõik kui uudishimulik ta ka ei oleks. Maja omanik võttis raha vastu, kuid öösel kuulis ta ülemiselt korruselt lõbusaid hääli ning läks vaatama. Nähes, mis toas toimub, kukkus mees põrandale. Linnalegendi kohaselt oli omanik tol ööl näinud pealt Vanapagana pulma.

Muud linnalegendid

Populaarne on veel Ülemiste vanakese lugu, mille kohaselt kui Tallinna linn kunagi valmis saab, siis ujutab ta selle üle. Haapsalus räägitakse Valgest Daamist, kes oli salaja suhtes kiriku preestriga, mille tõttu Valge Daam kirku seinte sisse müüriti.

Vaata ka

• Muhlenbergi legend