Lipitsa hobune
Lipitsa hobune on Lipitsa linnast pärit hobusetõug, keda loetakse Euroopa üheks vanimaks kultuurtõuks. Neid kasutatakse enamasti koolisõidus, seda ka kõrgemas koolis (haute école) Viinis Hispaania ratsakoolis.[1]
| Lipitsa hobune | |
|---|---|
| Teised nimed | Lipitsaani hobune |
| Päritolu | |
| Riik/piirkond | Sloveenia, Austria, Horvaatia, Ungari |
| Välimus | |
| Turjakõrgus | 1,47 kuni 1,57 |
| Värvused | hall |
Päritolu
muudaLipitsa hobuse varaseim teadaolev eellane on berberi hobune, kelle tõid 8. sajandil Hispaaniasse maurid. Berberi hobuste ristamisel kohalike loomadega aretati andaluusia hobune, kes on üks tähtsamaid tõuge lipitsa hobuse põlvnemises.[2]
16. sajandil tõi Maximillian II andaluusia hobuseid Austriasse, et aretada ratsakooli ja sõjaväe tarbeks kergeid kiireid hobuseid. Ta lõi 1562. aastal hobusekasvanduse Kladruby linnas (tänapäeva Tšehhis) ja tema vend ertshertsog Karl II asutas 1580. aastal kasvanduse Lipitsas (tänapäeva Sloveenias). Lipitsa linna järgi on tõug saanud ka nime. Nendes kasvandustes ristati andaluusia hobuseid karsti, napoli, araabia ja teiste Euroopa hobustega ning pandi alus lipitsa aretusliinile.[1]
Pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist jagati Lipitsa kasvanduse hobused Itaalia, Tšehhoslovakkia ja Austria vahel. Pärast esimest maailmasõda jätkati lipitsa hobuste aretusega ka Rumeenias, Jugoslaavias ja Ungaris.[1]
Kirjeldus
muudaLipitsa hobusel on sirge või veidi kongus profiiliga pikk pea ning suured ja ilmekad silmad. Kõrvad on väikesed. Kael on jõuline ja kaarjas, turi madal, lihaseline ja lai. Rinnakorv on lai ja sügav, laudjas lai. Saba on kõrge hoiakuga. Jalad on tugeva lihastusega, suurte liigeste ja selgesti nähtavate kõõlustega. Kabjad on enamasti väikesed.[3][4] Turjakõrgus jääb neil enamasti vahemikku 147–157 cm.[1]
Lipitsa hobune on geneetiliselt hall, mis tähendab, et varsad on sündides mustad, pruunid või hiirjad ja muutuvad valgeks 6–10-aastastena. Harva võivad hobused ka täiskasvanuna tumeda värvuse säilitada.[5]
Lipitsa hobuse iseloomus on näha tõu esivanemate mõjutusi. Ta on tark ning hea õppimisvõimega, tasakaalukas, kuulekas ja hea töötahtega, ehkki temperamentne ja elavaloomuline. Lipitsa hobune püsib heade elutingimuste korral hea tervise juures kõrge eani.
Kasutus
muudaLipitsa hobust kasutatakse peamiselt koolisõidus, milles ta on loomulikult andekas, kuigi teda saab rakendada ka vankri ette ning mõnes piirkonnas tehakse temaga siiani talutöid.[3]
Lipitsa hobune Hispaania ratsakoolis
muudaLipitsa hobuseid kasutatakse Hispaania ratsakoolis alates 16. sajandist. Seal kasutatakse nende temperamendi ja atleetliku välimuse tõttu vaid lipitsa tõugu täkke. 1735. aastast tegutseb Hispaania ratsakool Hofburgi palees. Palee talvemaneežis etendatakse nendega efektseid vaatemänge.[6][7]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "The History and Origins of the Lipizzan Horse". Lipizzan Association of North America. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.09.2018. Vaadatud 06.01.2020.
- ↑ "Andalusian Horse". Breeds of Livestock. Vaadatud 06.01.2020.
- ↑ 3,0 3,1 "Lipizzan Horse". The Livestock Conservancy. Vaadatud 07.01.2020.
- ↑ Maurizio Bongianni (1992). Simon & Schuster's Guide to Horses and Ponies. New York: Simon & Schuster Inc.
- ↑ "Lippizzan Horse". Breeds of Livestock. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.02.2020. Vaadatud 06.01.2020.
- ↑ "History of the Spanish Riding School". Visiting Vienna. Vaadatud 07.01.2020.
- ↑ "The Spanish Riding School". The Spanish Riding School. Vaadatud 07.01.2020.
Kirjandus
muuda- Andrea Fitzpatrick. The Ultimate Guide to Horse Breeds. London, 2003.
- Julie Whitaker, Ian Whitelaw. The Horse. A Miscellany of Equine Knowledge. 2008.
- Josée Hermsen. The Complete Encyclopedia of Horses. Lisses, 2004.