Longinuse oda

Longinuse oda oli oda, mis Johannese evangeeliumi kirjelduse järgi torgati risti löödud Jeesuse külge. Ehkki seda kandnud sõdurit pole Piiblis nimepidi mainitud, kannab ta Longinuse nime hilisemas apokrüüfilises kirjanduses.

Fra Angelico (u 1440). "Oda haavab Jeesuse külge". San Marco klooster Firenzes

Longinuse oda oli üks keskaegseid tuntumaid reliikviaid, millele on omistatud mitmesuguseid müstilisi omadusi.

Piiblis

Oda või piiki (kreeka keeles longche) on mainitud üksnes Johannese evangeeliumis (19:31–37) ning mitte üheski sünoptilises evangeeliumis. Johannese evangeelium väidab, et roomlased tahtsid murda Jeesuse jalad, mis oli tavapärane viis ristilöödu surma kiirendamiseks (tuntud nime all crurifragium). Vahetult enne seda taipasid nad, et Jeesus on juba surnud ning pole põhjust tema jalgu murda. Kontrollimiseks torkas üks rooma sõdur (piiblivälises traditsioonis nimega Longinus) Jeesuse külge oma oda (Johannese 19:34).

Longinus

 Pikemalt artiklis Longinus

Ristilöömine Rabula evangeeliumi miniatuuris kirjaga "Loginos"

Kristust longche'ga torganud sõduri nime ei ole Johannese evangeeliumis mainitud, kuid legendi vanimates kirjeldustes, 4. sajandi käsikirjale "Pilatuse teod" lisatud apokrüüfilises Nikodemose evangeeliumis öeldakse, et ta oli Longinuse-nimeline tsentuurio. Seega on oda "õige" ladinakeelne nimi Lancea Longini.

Longinuse oda reliikviana

Tuntumate reliikviate seas on kolm või neli väidetavat Longinuse oda või selle osa.

Vatikani oda

Mitraga Adhémar de Monteil kannab üht Longinuse odadest Esimeses ristisõjas

Esimene teade Longinuse odast kui esemest pärineb 570. aastast Piacenza Antoninuselt, kes palverändurina külastas pühi paiku Jeruusalemmas ning nägi Siioni mäe basiilikas "okaskrooni, millega krooniti meie Issand, ja oda, millega teda külge torgati". Oda mainitakse Püha hauakambri kiriku niinimetatud Breviarium'is. Reliikvia paiknemist Jeruusalemmas kinnitasid ka Cassiodorus (u 485–u 585) ja Gregorius Toursist (u 538–594), kes ise tegelikult Jeruusalemmas ei käinud.

Rooma Longinuse oda

615. aastal vallutas Jeruusalemma Pärsia kuningas Khosrau II (Chosroes II). Chronicon Paschale järgi andis ta murdunud odaotsa samal aastal Niketasele, kes viis selle Konstantinoopolisse ja majutas Hagia Sophia kirikusse, hiljem aga Pharose Neitsi Maarja kirikusse. Nüüdseks ikoonile kinnitatud odaotsa omandas Ladina keiser Baldouin II, kes müüs selle hiljem Prantsusmaa kuningale Louis IX-le. Seejärel hoiti odaotsa koos okaskrooniga Pariisis Sainte Chapelle'is. Prantsuse Revolutsiooni ajal viidi mõlemad Bibliothèque Nationale'i, kuid läksid hiljem kaotsi. (Praegune "okaskroon" on õlgedest pärg.)

Mis puutub oda suuremasse ossa, siis olevat Arculpus näinud seda Püha hauakambri kirikus Jeruusalemmas umbes 670. aasta paiku, ent muid teateid sellest pärast 615. aasta rüüstamist ei ole. Mõne allika väitel viidi reliikvia 8. sajandil Konstantinoopolisse, võib-olla üheaegselt okaskrooniga. Igatahes on seda seal näinud mitmed palverändurid, eriti venelased, ja kuigi see asetses järgemööda mitmes kirikus, tundub olevat võimalik järgida selle liikumist ning eristada seda odaotsast. Sir John Mandeville väitis 1357. aastal, et ta nägi Longinuse oda tera nii Pariisis kui ka Konstantinoopolis, ning et viimane oli esimesest märksa suurem. Tõsi, Mandeville'i ei arvata üldiselt keskaja kõige usaldusväärsemate tunnistajate hulka ning tema väidetavaid reise peetakse tavaliselt müüdi, legendide ja muude väljamõeldiste seguks. "Oda, mis meie Issanda külge torkas", näidati 1430. aastail koos muude reliikviatega Pedro Tafurile.

Mis iganes Konstantinoopoli reliikvia ka oli, langes see türklaste kätte. 1492. aastal saatis sultan Bayazid II selle Pastori "Paavstide ajaloos" üksikasjalikult kirjeldatud asjaoludel Innocentius VIII-le, et too hoiaks ka edaspidi vangis sultani venda ja konkurenti Zizimi (Cemi). Johann Burchardi kinnitust mööda tunti tol ajal Roomas reliikvia ehtsuse suhtes suurt kahtlust, kuna Longinuse odad olid ka Pariisis (murdunud odaots), Nürnbergis (vaata allpool lõiku "Viini oda") ja Armeenias (vaata allpool lõiku "Etšhmiadzini oda"). 18. sajandi keskel teatas Benedictus XIV, et ta oli saanud Pariisist odaotsa täpse joonistuse ning seda Püha Peetruse basiilikas suurema reliikviaga võrreldes oli ta oma suureks rõõmuks leidnud, et need kaks moodustasid algselt ühe tera. Sestsaadik pole reliikvia Roomast lahkunud ning püsib endistviisi Püha Peetruse basiilikas, ehkki katoliku kirik ei kinnita ega lükka ümber selle autentsust.

Etšhmiadzini oda

Longinuse oda Etšhmiadzinis Armeenias

1655. aastal oli Prantsuse rändur Jean-Baptiste Tavernier esimene eurooplane, kes seda reliikviat nägi

Longinuse oda (armeenia keeles Geghard) hoitakse tänapäeval Etšmiadzini katedraalis Etšhmiadzinis, Armeenia Apostlik Kiriku pealinnas. Esimesena mainis seda 13. sajandi armeeniakeelne käsikiri "Meie Issanda Jeesuse Kristuse pühad reliikviad". Selle teksti kohaselt tõi oda, mis oli Jeesust haavanud, Armeeniasse apostel Thaddeus. Käsikiri ei täpsusta, kus seda hoiti, ent Longinuse oda kohta antud kirjeldus vastab täpselt odale ja 13. sajandist Geghardavanki ("Püha oda klooster") nime kandvale kloostrile.

1655. aastal nägi seda reliikviat esimese eurooplasena prantsuse rändur Jean-Baptiste Tavernier. 1805. aastal vallutasid kloostri venelased ning reliikvia viidi Tšitšanov Geghardi Thbilisis, Gruusias. Hiljem tagastati oda Etšhmiadzini, kus see on eksponeeritud Manougiani muuseumis, asetatuna 17. sajandi relikviaari.

Etšhmiadzini oda pole kunagi olnud relv. Pigem oli see teemandikujuline rauast sigillumi ots, võib-olla Bütsantsi päritolu, mida kaunistab Kreeka risti kujuline muster. See võib olla Antiookia oda, mille avastas kunagi Pierre Barthelemy, kuna ristisõdijate reliikvia läks kaotsi mitu sajandit enne Geghardi mainimist Armeenia allikais.

Viini oda (Hofburgi oda)

Longinuse oda Viini Schatzkammeris

Kiri Longinuse odal

Saksa-Rooma keisritel oli omaenda versioon Longinuse odast, millest on andmeid juba Otto I ajast (912–973). Aastal 1000 kinkis Otto III Gniezno kongressil Poola kuningale Boleslaw I-le oda koopia. 1084. aastal lasi Heinrich IV lisada sellele hõberõnga kirjaga "Meie Issanda nael". See põhines uskumusel, et sama oda kuulus Constantinus Suurele, kes lasi sellele lisada ühe ristilöömisel kasutatud naeltest. 1273. aastal kasutati seda esmakordselt kroonimistseremoonial. 1350. aasta paiku lasi keiser Karl IV lisada hõberõngale kuldse katte, millel oli kiri "Lancea et clavus Domini" ("Issanda oda ja nael"). 1424. aastal lasi keiser Sigismund viia reliikviate kogu, millesse kuulus ka oda, oma pealinnast Prahast sünnilinna Nürnbergi ning käskis neid seal igavesti hoida. Seda kogu nimetati Reichskleinodien või keiserlikud regaalid.

1796. aasta kevadel, mil Nürnbergile lähenes Prantsuse revolutsiooniline armee, otsustas linna raad viia regaalid hoiule Viini. Need usaldati kellegi "parun von Hügeli" hoolde, kes lubas asjad tagasi tuua niipea, kui rahu taastub ja kogu ohutus on tagatud. Paraku saadeti Saksa-Rooma keisririik 1806. aastal laiali ning Reichskleinodien jäi Habsburgide valdusse. Kui Nürnbergi raad reliikviaid tagasi küsis, sai ta vastuseks keeldumise. Neid hoiti osana keiserlikest regaalidest Viini keiserlikus varakambris Schatzkammeris ning oda tunti püha Mauritiuse odana.

Kui Austria Anschlussi käigus Saksamaaga liideti, tagastati Reichskleinodien Nürnbergi ja seejärel peideti. USA väed leidsid need ning pärast Teist maailmasõda tagastas USA kindral George S. Patton need Austriale.

Inglise metallurg ja tehnikakirjanik Robert Feather kontrollis oda autentsust 2003. aasta jaanuaris dokumentaalfilmi tarbeks. Talle anti enneolematu luba mitte üksnes uurida oda laboris, vaid ka eemaldada õrnad kuld- ja hõbeümbrised, mis seda koos hoidsid. Featheri ja teiste akadeemiliste ekspertide arvates pärineb odaots kõige tõenäolisemalt 7. sajandist pKr – see on vaid veidi varasem hinnang kui oli muuseumi enda oma. Siiski väitis Feather samas dokumentaalfilmis, et raudora, mis traditsioonilise väite kohaselt oli üks Jeesuse ristilöömisel kasutatud naeltest, taotud odaterra ning kaunistatud pisikeste pronksristidega, võib pikkuse ja kuju järgi olla 1. sajandist pKr pärinev rooma nael.

Teised odad

Veel üht Longinuse oda hoitakse vähemalt 13. sajandist Krakówis, Poolas. Saksa allikate kinnitusel on see siiski Viini oda koopia, mille keiser Heinrich II lasi teha algse oda väikese killu ümber. Veel ühe koopia sai samal ajal Ungari kuningas.

Malmesbury Williami lugu sellest, kuidas Hugo Capet kinkis Longinuse oda Inglismaa kuningale Athelstanile, tundub olevat eksitus.

Kirjandus

• Brown, Arthur Charles Lewis. Bleeding Lance. Modern Language Association of America, 1910
• Childress, David Hatcher. Pirates and the Lost Templar Fleet: The Secret Naval War Between the Knights Templar and the Vatican. Adventures Unlimited Press, 2003.
• Crowley, Cornelius Joseph. The Legend Of The Wanderings Of The Spear Of Longinus. Heartland Book, 1972.
• Hone, William. The Lost Books of the Bible. Bell Publishing Co., 1979.
• Rutman, Leo. Spear Of Destiny: A Novel. Pinnacle Books, 1989.
• Schier, Volker and Corine Schleif. "The Holy Lance as Late Twentieth-century Subcultural Icon." Subcultural Icons, edited by Keyan Tomaselli and David Scott. Walnut Creek: Left Coast Press, 2009, 103–134.
• Schier, Volker and Corine Schleif. "Die heilige und die unheilige Lanze. Von Richard Wagner bis zum World Wide Web [The Holy and the Unholy Lance. From Richard Wagner to the World Wide Web]." Die Heilige Lanze in Wien. Insignie – Reliquie – Schicksalsspeer, edited by Franz Kirchweger. Vienna: Kunsthistorisches Museum, 2005, 111–144.
• Schier, Volker and Corine Schleif. "Seeing and Singing, Touching and Tasting the Holy Lance. The Power and Politics of Embodied Religious Experiences in Nuremberg, 1424–1524." Signs of Change. Transformations of Christian Traditions and their Representation in the Arts, 1000–2000, edited by Nils Holger Petersen, Claus Cluver, and Nicolas Bell. Amsterdam – New York: Rodopi, 2004, 401–426.
• Sheffy, Lester Fields. Use of the Holy Lance in the First Crusade. L.F. Sheffy, 1915.
• Kirchweger, Franz, ed. Die Heilige Lanze in Wien. Insignie – Reliquie – Schicksalsspeer [The Holy Lance in Vienna. Insignia – Relic – Spear of Destiny]. Vienna: Kunsthistorisches Museum, 2005.
• Kirchweger, Franz. "Die Geschichte der Heiligen Lanze vom späteren Mittelalter bis zum Ende des Heiligen Römischen Reiches (1806) [The History of the Holy Lance from the Later Middle Ages to the End of the Holy Roman Empire (1806)]." Die Heilige Lanze in Wien. Insignie – Reliquie – Schicksalsspeer. Vienna: Kunsthistorisches Museum, 2005, 71–110.

Välislingid

• "Piercing an Ancient Tale" Maryann Birdi artikkel "Solving the mystery of a Christian relic" Time'i Euroopa väljaandest kirjeldab, kuidas Briti metallurg Robert Feather uuris Viini Longinuse oda