Lucian Freud

Lucian Michael Freud (8. detsember 1922 Berliin – 20. juuli 2011) oli Briti realistlik ja ekspressionistlik maalikunstnik.

Lucian Freud (2005)

Freud oli juudi päritolu sakslane. Ta sündis Berliinis, kuid immigreerus 1933. aastal Hitleri võimuletuleku ajal perega Inglismaale.

Freudi tunti peamiselt jämeda värvijoonega portreede ja figuratiivsete aktimaalide järgi. Teda peeti oma aja üheks tähtsaimaks Briti kunstnikuks ja 20. sajandi üheks tähtsaimaks portreemaalijaks. Freudi maalid on hinnatud, sest neis on psühholoogilist sügavust ning need vaatlevad kunstniku ja modelli suhet sageli ebamugavust tekitavalt.

Freud on eriti tuntud traditsioonilistest aktimaalidest erinevate maalide poolest. Silmapaistev on tema 1992. aastal valminud "Akt tõstetud jalaga (Leigh Bowery)", mis kujutab tantsijat ja muusikut Leigh Boweryt (1961–1994), kes kaks aastat hiljem AIDSi suri.

Freudi sõnul on aktimaali peamine eesmärk tekitada juuresoleku tunne, mis fotograafia ajastul ei ole enam enesestmõistetav. Erinevus fotograafia ja aktimaali vahel seisneb tema väitel "selles, missugusel määral maali kummagi osapoole, modelli ja kunstniku tunded teineteise omadega põimuvad. Fotograafias on see võimalik vähesel määral, aga maalikunstis peaaegu lõputult".

Lapsepõlv ja noorus

Lucian Freud oli Sigmund Freudi lapselaps. Tema isa Ernst Freud oli arhitekt, ema Lucie Brasch õppis klassikalist filoloogiat ja kunstiajalugu. Koos lastega käisid nad pidevalt muuseumides, nende korter oli sisustatud moodsa mööbliga ning seintel rippusid klassikalised maalid. Ema toetas poja huvi kunsti vastu: ta hoidis alles kõiki oma laste joonistusi. Tänu temale on meieni jõudnud Freudide perekonnakirjad, sealhulgas kunstniku lapsepõlve kirjad.

Kui natsid 1933. aastal võimule tulid, immigreerus Lucian Freudi pere Inglismaale, kodakondsuse sai Freud aastal 1939. Ta õppis maalimist Londoni kunstikoolis Central School of Arts, kus ta oli tuntud nii oma maaliande kui ebatavalise käitumise poolest. Ilmekas kunstnik oli silmapaistev isiksus. Nagu ta hiljem ise kuulutas, oli kogu tema kannatlikkus seotud kunstiga ja päriseluks ei jäänud seda üle. Ta sattus kergesti kaklustesse, teda heideti mitmest koolist välja, ühes neist oli ta põhjustanud tulekahju. Kaasaegsed ütlevad, et ta mängis eluga, kuid püüdis sellest hoolimata mõista selle loomust. Lucian austas oma vanaisa psühholoog Sigmund Freudi eelkõige hoopis bioloogiks olemise eest, kuna ta tundis bioloogia vastu tõelist huvi ja armastas loomi. Loodus loomade ja inimeste kujul pole tema maalides ideaalne: ta ei ilusta tõde, kuid sellel tõel on oma võlu, teatud esteetika.

Dedhami kunstikoolis East Anglian School of Painting and Drawing oli tema õpetajaks Cedric Morris, üks kooli asutajatest. Ta suunas Freudi maalima otse lõuendile, ilma eelneva kavandita. Morris märkas poisi annet ja toetas teda tema stiili kujunemise teel. 1941. aastal maalis õpetaja 19aastase Freudi. Noor looja võttis kunstnikult idee maalida kaunistusteta ning uurida hoolikalt kujutatavat. Hiljem kolis ta Pariisi, kus kohtus selliste kunstnikega nagu Francis Bacon ja Alberto Giacometti. Nad vahetasid aktiivselt ideid, lõid isegi ühisnäituse "Crossing the Channel: Friendship and Connections Londonis ja Pariisis 1946–1965".

Alex Reidi & Lefèvre'i galerii organiseeris Freudi esimese näituse aastal 1944. Freud kohtus oma eluaegse sõbra ja mõttekaaslase Francis Baconiga järgmisel aastal ning maalis temast 1952. aastal portree, Freudi ennast on kujutatud enam kui kahekümnel Baconi maalil. Freud kirjeldas oma teoseid autobiograafilistena, kuna tema maalid kujutasid enamasti inimesi tema lähiringkonnast: pereliikmeid, sõpru ja teisi kunstnikke. Aastal 1948 abiellus ta skulptor Jacob Epsteini tütre Kitty Epsteiniga, keda on kujutatud ka samal aastal valminud varases hollandi stiilis maalil "Tüdruk roosidega".

Väljakujunenud stiil

Lucian Freud esindas 1954. aastal koos Francis Baconi ja Reg Butleriga Veneetsia biennaalil Inglismaad. 1960. aastatel kujunes välja Freudile omane maalimislaad, – impasto –, mille korral kantakse värv lõuendile mitmes kihis, jättes värvikihid maalist veidi väljapoole eenduma. Sama tehnikat kasutasid juba renessansiajal Rembrandt, Frans Hals ja Diego Velázquez oma maalides, eriti tuntuks muutis selle aga Van Gogh 19. sajandil. Freud kasutas tehnikat ainulaadsete piltide loomiseks. Alates II maailmasõjast keskendus ta nende asjade ja inimeste kujutamisele, kes või mis olid talle lähedased. Tema maalides leidub sageli samu elemente (tema koer, töökojas olev riidehunnik) või inimesi (ema maalid, autoportreed).

Freudi maalimisviis mõjutas tema tervist. Ta vaatles objekti liiga lähedalt ning selle tõttu tekkisid tal nägemishäired. 1954. aastast hakkas ta joonistama püsti seistes. Samuti muutus tema peamise tööriista ehk pintsli välimus. Ta nimetas seda idioomi muutuseks. Freudi 1958. aasta isikunäitust Marlborough galeriis ei võetud kuigi hästi vastu. Kunstikriitik Kenneth Clark, kes oli varem olnud suur Freudi toetaja, käis korra galeriis ning pööras kohe ümber ja lahkus, mainides Freudile, kuidas ta imetleb tema julgust. Freud ise ütles selle peale: "Kriitikud ei suuda taluda mõtet, et andekad inimesed suudavad teha asju, milleks nemad pole olnud võimelised ega ole ka kunagi tulevikus." Sel ajal käis Freud ka mitmel näitusel välismaal: Colmaris vaatamas Grünewaldi, Montaubanis Courbet’d ja Haarlemis Halsi.

Freud oli juba Dedhamis õppides tundnud suurt huvi taimede maalimise vastu. "Ma märkasin, et kui mu elus on teatud pinged, pöördun ma inimeste maalimise juurest taimede juurde; ma eelistan töötada täielikus isolatsioonis. Inimeste mittekasutamine on nagu sügav hingetõmme." Tema lapsepõlvekodus oli olnud reproduktsioon Düreri maalist "Das große Rasenstück", mis oli Freudile eredalt meelde jäänud. "Interjöör taimega" on Freudile omane taimedega vaikelu.

Freudi ema oli alati tahtnud oma poja elust osa võtta, palju rohkem kui ta isa. "Isa oli vaga ja tõrges, ema oli see, keda ma vältisin. Ta nägi minus mingisugust heroilist kuju," ütles Freud ise. Tema vennad nõustusid, et Lucian oli ema lemmiklaps ning instinktiivselt oli Freud ta eemale tõrjunud: "Ma põlgasin tema huvi, ta oli nii intuitiivne." Kui Freudi isa 1970. aastal suri ja ema üritas endalt elu võtta, hakkas Freud ema eest hoolt kandma. Ta viis teda 4–5 korda nädalas hommikust sööma ning seejärel maalis teda. "Ma hakkasin teda maalima, kuna ta ei huvitunud enam minust. Ma ei oleks seda teha suutnud, kui ta oleks minu vastu huvi tundnud." Freud maalis oma ema järgmised 15 aastat kõikvõimalikes vormides: kurvana, vihasena, pettununa, raamatut lugedes, poolunes voodis lebades. Need portreed, pildid emotsionaalsuset, pagendatusest ja eitamisest, on unikaalselt intiimsed ning psühholoogiliselt sügavad. Freud maalis oma ema ka 1989. aastal 93aastasena, päev pärast tema surma, silmad kinni. Pärast seda maalis ta oma lapsi, kuid hoidus taas sentimentaalsusest ja keskendus pildi edastamisel. Seejärel võttis ta veelgi tugevamalt fookusesse figuuri, püüdes mitte lähtuda pea proportsioonidest, nagu ta oli varem teinud.

Aastal 1981, kui Freud hakkas lähenema 60. eluaastale, hakkas ta muretsema oma vasaku käe pärast, millega ta maalis, kartes, et ta ei saa seda enam kunagi õlast kõrgemale tõsta. Seetõttu otsustas ta inspireerituna Watteau teosest "Fête galante" maalida suures formaadis teose "Large interior W11", milleks kulus kunstnikul kaks aastat. Maalides oli Freudi eesmärk luua midagi suursugust, kartuses, et ta pole edaspidi enam võimeline maalima. Maalil kujutatud poosid mõjuvad ilma mingi teeskluseta loomulikena. "Kui ma maalin inimesi riietega, maalin ma tegelikult alasti inimesi, kes on riietega kaetud." Varsti huvitus Freud suurte inimeste kujutamisest eri poosides. Jällegi ei üritanud ta inimest ilusamaks muuta, vastupidi, ta nautis inimkeha asendite fikseerimist sellistena, nagu nad on.

Freudi jaoks pidi iga maal olema veenev, mingit moodi kehastus. "Värv on kujutatav inimene, ma tahan et see mõjuks samamoodi nagu inimese nahk". Üks kunstnik ütles Freudile: "Sa oled imeline ihu maalija, aga sa ei oska komponeerida." Freudi rahuldas see kommentaar: "Ma tunnen, et ma ei kujuta asju romantilisel viisil, vaid kohmetult, nii nagu päris elugi on kohmetu." "Ma ei taha maalimisest eemalduda, ma tahan ennast surnuks maalida." Norwichi kunstikoolis õpetamise viimastel aastatel andis Freud oma õpilastele ülesande: "Ma ütlen teile, et te surete kohe varsti ära. Ma tahan, et te maaliksite endast autoportree, ja ma tahan, et te paneksite sinna kõik, mis tundub teile asjakohane seoses teie eluga ja sellega, kuidas te ennast määratlete. Ärge arvake, et see on ehk pilt, mis rajab teed paremate piltideni. Ma tahan, et te üritaksite luua kõige paljastavama, jutustavama ning usutava maali – midagi tõeliselt häbitut." Lucian Freud suri 2011. aasta 20. juulil Londonis.

Stiili analüüs

Juba Freudi varasemas loomingus võib täheldada väga kõrgelt arenenud tehnikat: täpset ja peent pintslitööd ning perspektiivi valdamist. Ülikorrektsete piirjoontega kontuurid, mis on teravalt maalidel välja joonistunud, iseloomustavad tema loomingut kuni 1950. aastate lõpuni. 1960. aastate alguses kujunes aga välja Freudile iseloomulik stiil, kui ta hakkas maalima jäigemate pintslitõmmetega ning kasutama erinevaid värvikomponente, nagu teraline valge plii, mida ta juba 1950. aastate lõpus palju kasutas. Plii andis tema maalidele pehmema, nõtkema ning abstraktsema tooni. Füüsiliselt kogukad ja orgaaniliselt lihakad figuurid mõjuvad väga intensiivsetena nagu ka neid ümbritsev keskkond. Freudi ilmekad maalid mõjutavad seega vaatajat kohe, olles korraga paeluvad ja hämmingusse ajavad, eelkõige just üksikfiguuride naha kujundlikkuse tõttu.

Freudi figuurid mõjuvad nii võimsalt tänu kombatavale, nahka meenutavale värvitekstuurile, mis avaldub kõige paremini tema aktimaalides. Tema maalitud nahk jätab poorse membraani mulje ning seeläbi justkui eitab figuuri ja keskkonna tavapärast tasakaalu, misläbi mõjub kujutatav tihti haavatava ja kaitset vajavana. Vaatajale võib jääda mulje, nagu ta näeks naha pinna alla, nahakude ja veenides voolavat verd.

Figuurid Freudi maalidel on alati tema terava ja nõudliku pilgu all. Mõnel juhul on valulik lähedus kunstniku ja kujutatava vahel peaaegu tajutav. Tavaliselt on figuurid maha suunatud pilguga, väga harva on kujutatav silmsidemes vaatajaga, mis veelgi rõhutab tunnet, nagu keegi jälgiks teda. Seda aspekti võib eelkõige märgata üksikute peadega maalidel, kus tausta pole välja maalitud ning vaataja on paigutatud täpselt kujutatud indiviidi ette. Nendest maalidest (nt 1975. aastal maalitud "Head of the Big Man") õhkub kaemuslikku rahu.

Vaatamata täpsusele, millega Freud oma modelle jälgis, ei ilmne maalidelt, et nad oleksid end tundnud ohustatuna. Isegi sellistel aktimaalidel nagu "Small Naked Portrait" kiirgab naisest väärikust ning jääb mulje, nagu oleks ta iseendaga rahus. On oluline, et Freud ei viidanud enda alasti modellidega maalidele kui aktidele, vaid kui alasti portreedele. See eristus näitab Freudi spetsiifilist taju, millega ta oma kaaslast avastas ja kujutas. Iga portreega, mida Freud maalis, soovis ta kujutatud inimese kohta leida individuaalset tõde ning püüdis seda tõlkida pildikeelde. Selles jälgimisprotsessis vabanevad maalil kujutatavate loomalikud omadused, mis jäävad pealiskaudse silma eest küll tavaliselt peitu – nii võib ka vaataja kogeda oma allasurutud primaarseid iseloomuomadusi.

Kunstniku peamine eesmärk oli anda edasi reaalsust, lisades subjektiivsust, mis andis teosele pildistamise ees eelise. Ta hoidis oma isiklikku elu saladuses, kuid paljastas selle oma maalidel; oli realismi esindaja abstraktse kunsti domineerimise päevil; jumaldas inimeste kehasid, kuid leidis rahu lilledest ja loomadest. Freud oli vastuoluline kunstnik. Nagu teisedki suured kunstnikud, ei maalinud ta samas stiilis, mille eest teda tunnustati, ei kartnud katsetada. Tema armastus keha ja selle kumeruste vastu on nähtav igas pintslitõmbes ning vastupidavus, millega ta töötas, väärib imetlust.

"Some Thoughts on Painting"

1954. aasta juulis pidas Freud oma ainukese loengu "Some Thoughts on Painting", mis hiljem avaldati ajakirjas Encounter. Ta mõjus enesekindlalt, tema mõtted olid aforistlikud ning mõned neist ka metafüüsilised. Loeng algas sõnadega: "Minu eesmärk maalides on üritada vaataja meeli elavdada reaalsust võimendades."

Loengus kirjeldab Freud oma ettekujutust maalimisest ja kunstnikuks olemisest: "Selleks, et maal meid liigutaks, ei saa ta meile lihtsalt elu meenutada, ta peab iseeneses elu omandama; kunstnik peab andma täieliku vabaduse kõigil emotsioonidel ja tajudel maalil avalduda ning ei tohi tagasi lükata midagi, mille poole teda tõmbab; kunstnik peab mõtlema kõigest, mida ta näeb, nii kui see eksisteeriks vaid tema naudinguks ja tarbeks; kunagi ei teki hetke, kus kunstnik tunneks täit õnnetunnet – tõotust sellest kogeb kunstnik, kui ta maali lõpetab, kuid maali valmides kaob see taas."