Lyssaviirus
Lyssaviirus on RNA viirus, mis kuulub Rhabdoviridae sugukonda ja Mononegavirales seltsi[1]. See viirus võib nakatada imetajaid, sealhulgas inimesi, ja põhjustada marutaudi, mis on surmav närvisüsteemi haigus. Lyssaviiruse perekonna kõige tuntum viirus on marutaud. [2]
Ehitus
muudaLyssaviirus on lihtsa ehitusega, koosnedest ühest RNA-molekulist, mis on ümbritsetud valgukattega[3]. Viiruse valgukate sisaldab lipiide, mis on pärit nakatunud rakkudest. Need osakesed on umbes 75 nm laiad ja 180 nm pikad[4]. Lyssaviiruse osakesed on helikaalse sümmeetriaga, mis tähendab, et nende nakkuslikud osakesed on ligikaudu silindri- või kuulikujulised.[5] See on tüüpiline taimi nakatavatele viirustele.[3]
Lyssaviiruse struktuur koosneb ogalisest väliskestast milles on spetsiifilised retseptorid, mis võimaldavad sellel tungida peremeesorganismi rakkudesse[5]. Keskmine piirkond koosneb maatriks valgust M ja sisemine ribonukleokapsiidi kompleksi piirkonnast, mis koosneb teiste valkudega seotud genoomist.[6]
Genoom
muudaLyssaviiruse genoom koosneb negatiivse ahelaga, üheahelalisest RNA molekulist, mis kodeerib viit viirusvalku: polümeraasi valku L, maatriksvalku M, fosfoproteiini P, nukleoproteiini N ja glükoproteiini G. Need valgud on seotud ka viiruse võimega seonduda peremeesraku retseptoritega ja viia läbi edukas rakkudevaheline nakatumine.[7]
Evolutsioon
muudaLyssaviirused on arvatavasti arenenud miljoneid aastaid tagasi, kui nad hakkasid nakatama nahkhiiri, mis on nende peamised reservuaarid.[7] Nahkhiirte mitmekesisus ja liikumine on soodustanud lyssaviiruste levikut ja diversifikatsiooni. Lyssaviirused on omavahel seotud nii geograafiliselt kui ka ökoloogiliselt. Näiteks Euroopa nahkhiirte lyssaviirus on lähedalt seotud Aasia tüvega, samas kui Aafrika serotüüp on lähedalt seotud Aafrika maapealsete imetajate lyssaviirustega.[8]
Lyssaviirused on võimelised läbima spetsiifilise ülekande, mis tähendab, et nad võivad nakatada teisi imetajaliike peale nahkhiirte. See võib viia uute viiruste tekkimiseni, mis on kohastunud uutele peremeestele. Näiteks on arvatud, et Mokola viirus on tekkinud, kui lyssaviirus on üle kandunud nahkhiirelt närilisele ja seejärel kassile.[8]
Elutsükkel
muudaLyssaviiruse elutsükkel algab, kui viirus siseneb peremeesrakku oma glükoproteiini G abil, mis seondub rakupinnal olevate retseptoritega. Seejärel toimub viiruse ümbrise ja rakumembraani sulandumine, mis vabastab viiruse ribonukleokapsiidi rakusisesesse ruumi. Ribonukleokapsiid transporditakse mööda mikrotuubuleid rakutuuma lähedale, kus toimub viiruse RNA paljundamine ja transkriptsioon. Viiruse RNA-st sünteesitakse viiruse valgud, mis kogunevad raku tsütoplasmas. Viiruse osakesed moodustuvad, kui ribonukleokapsiid seostub maatriksvalguga ja seejärel haarab rakumembraani, mis sisaldab glükoproteiini G. Viiruse osakesed väljuvad rakust pungumise teel, mis ei hävita rakku.[9]
Lyssaviirus nakatab peamiselt närvisüsteemi rakke, eriti motoorseid neuroneid. Viirus levib mööda närvikiude, jõudes lõpuks ajju, kus see põhjustab põletikku ja kahjustusi. Seejärel viirus levib teistesse organitesse ja kudedesse, sealhulgas süljenäärmetesse, kus see võib edasi kanduda teistele loomadele või inimestele hammustuste või kriimustuste kaudu.[10]
Testimine
muudaLyssaviiruse diagnoosimine põhineb peamiselt kliinilistel tunnustel, epidemioloogilisel ajalool ja laboratoorsetel testidel. Kliinilised tunnused võivad hõlmata hüdrofoobiat, aerofaagiat, agressiivsust, halvatust, krampe, segasust ja koomat. Epidemioloogiline ajalugu võib hõlmata kokkupuudet potentsiaalselt nakatunud loomadega, eriti nahkhiirtega. Laboratoorsed testid võivad hõlmata viiruse antigeeni, RNA või viirusevastaste antikehade tuvastamist erinevates proovides, nagu aju, liikvor, veri, sülje või nahk.[11]
Lyssaviiruse testimiseks kasutatavad meetodid on järgmised:
muuda- Fluorestseeruvate antikehade test (FAT): see on kõige levinum ja kiireim meetod, mis kasutab spetsiifilisi fluorestseeruvaid antikehi, et tuvastada viiruse antigeeni ajukoes. See meetod on kõrge spetsiifilisuse ja tundlikkusega, kuid nõuab värskeid ja hästi säilinud proove.[12]
- Pöördtranskriptsiooni polümeraasi ahelreaktsioon (RT-PCR): see on molekulaarne meetod, mis kasutab ensüüme, et paljundada ja tuvastada viiruse RNA-d proovis. See meetod on väga tundlik ja spetsiifiline ning võimaldab eristada erinevaid lyssaviiruse liike. See meetod võib kasutada ka kuivatatud või halvasti säilinud proove.[12]
- Viiruse isolatsioon: see on kuldstandardne meetod, mis kasutab rakukultuure, loomade või embrüote nakatamist, et paljundada ja tuvastada viirust proovides. See meetod on väga spetsiifiline, kuid aeganõudev, kallis ja ohtlik. See meetod nõuab ka värskeid ja hästi säilinud proove.[12]
- Seroloogilised testid: need on meetodid, mis kasutavad spetsiifilisi antikehi, et tuvastada viirusevastaseid antikehi veres või seljaajuvedelikus. Need meetodid võivad olla kasulikud viirusevastase vaktsiini väljatöötamisel.[12]
Viited
muuda- ↑ "Genus: Lyssavirus | ICTV". ictv.global. Vaadatud 20. jaanuaril 2024.
- ↑ Warrell, MJ; Warrell, DA (20. märts 2004). "Rabies and other lyssavirus diseases". The Lancet. 363 (9413): 959–969. DOI:10.1016/s0140-6736(04)15792-9. ISSN 0140-6736.
- ↑ 3,0 3,1 Bourhy, Hervé; Kissi, Bachir; Tordo, Noél (1. mai 1993). "Molecular Diversity of the Lyssavirus Genus". Virology. 194 (1): 70–81. DOI:10.1006/viro.1993.1236. ISSN 0042-6822.
- ↑ Nel, Louis H.; Markotter, Wanda (11. oktoober 2008). "Lyssaviruses". Critical Reviews in Microbiology (inglise). 33 (4): 301–324. DOI:10.1080/10408410701647602. ISSN 1040-841X.
- ↑ 5,0 5,1 Scott, Terence Peter; Nel, Louis Hendrik (2021). "Lyssaviruses and the Fatal Encephalitic Disease Rabies". Frontiers in Immunology. 12. DOI:10.3389/fimmu.2021.786953/full. ISSN 1664-3224.
- ↑ Finke, Stefan; Granzow, Harald; Hurst, Jose; Pollin, Reiko; Mettenleiter, Thomas C. (15. veebruar 2010). "Intergenotypic Replacement of Lyssavirus Matrix Proteins Demonstrates the Role of Lyssavirus M Proteins in Intracellular Virus Accumulation". Journal of Virology (inglise). 84 (4): 1816–1827. DOI:10.1128/JVI.01665-09. ISSN 0022-538X. PMC 2812392. PMID 19955305.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link) - ↑ 7,0 7,1 Delmas, Olivier; Holmes, Edward C.; Talbi, Chiraz; Larrous, Florence; Dacheux, Laurent; Bouchier, Christiane; Bourhy, Hervé (30. aprill 2008). "Genomic Diversity and Evolution of the Lyssaviruses". PLOS ONE (inglise). 3 (4): e2057. DOI:10.1371/journal.pone.0002057. ISSN 1932-6203. PMC 2327259. PMID 18446239.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link) - ↑ 8,0 8,1 McElhinney, Lorraine M.; Marston, Denise A.; Wise, Emma L.; Freuling, Conrad M.; Bourhy, Hervé; Zanoni, Reto; Moldal, Torfinn; Kooi, Engbert A.; Neubauer-Juric, Antonie; Nokireki, Tiina; Müller, Thomas; Fooks, Anthony R. (5. jaanuar 2018). "Molecular Epidemiology and Evolution of European Bat Lyssavirus 2". International Journal of Molecular Sciences (inglise). 19 (1): 156. DOI:10.3390/ijms19010156. ISSN 1422-0067. PMC 5796105. PMID 29303971.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link) - ↑ Banyard, Ashley C.; Fooks, Anthony R. (2020), Ertl, Hildegund C.J. (toim), "Rabies Life Cycle, Transmission and Pathogenesis", Rabies and Rabies Vaccines (inglise), Cham: Springer International Publishing, lk 1–10, DOI:10.1007/978-3-030-21084-7_1, ISBN 978-3-030-21084-7, vaadatud 21. jaanuaril 2024
- ↑ Rupprecht, Charles E; Turmelle, Amy; Kuzmin, Ivan V (1. detsember 2011). "A perspective on lyssavirus emergence and perpetuation". Current Opinion in Virology. Innate immunity/Antivirals and resistance/Emerging viruses. 1 (6): 662–670. DOI:10.1016/j.coviro.2011.10.014. ISSN 1879-6257.
- ↑ Foord, Aj; Heine, Hg; Pritchard, Li; Lunt, Ra; Newberry, Km; Rootes, Cl; Boyle, Db (14. juuli 2006). "Molecular diagnosis of lyssaviruses and sequence comparison of Australian bat lyssavirus samples". Australian Veterinary Journal (inglise). 84 (7): 225–230. DOI:10.1111/j.1751-0813.2006.00005.x. ISSN 0005-0423.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 De Benedictis, Paola; De Battisti, Cristian; Dacheux, Laurent; Marciano, Sabrina; Ormelli, Silvia; Salomoni, Angela; Caenazzo, Silvia Tiozzo; Lepelletier, Anthony; Bourhy, Hervé; Capua, Ilaria; Cattoli, Giovanni (1. mai 2011). "Lyssavirus Detection and Typing Using Pyrosequencing". Journal of Clinical Microbiology (inglise). 49 (5): 1932–1938. DOI:10.1128/JCM.02015-10. ISSN 0095-1137. PMC 3122702. PMID 21389152.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: PMC vormistus (link)