Mägikiur
Mägikiur (Anthus spinoletta) on linnuliik västriklaste sugukonnast kiuru perekonnast.
Mägikiur | |
---|---|
| |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Värvulised Passeriformes |
Sugukond |
Västriklased Motacillidae |
Perekond |
Kiur Anthus |
Liik |
Mägikiur |
Binaarne nimetus | |
Anthus spinoletta (Linnaeus, 1758) |
Süstemaatika
muudaLiigi kirjeldas 1758. aastal Karl Linné. Varem käsitleti liikide kolmikut, millesse kuulusid mägikiur, randkiur ja leetkiur (Anthus rubescens), ühe liigina Anthus spinoletta.
Levila
muudaMägikiur on levinud mäestikes Lõuna- ja Kesk-Euroopast ja Aasia lõunaosast kuni Hiinani. Mägikiur rändab lühikest maad.
Eestis kohati mägikiuru esmakordselt 2009. aasta veebruaris Tallinnas Koplis Paljassaare lahe ääres.
Välimus
muudaSarnaneb randkiuruga, ja varem käsitleti viimast mägikiuru alamliigina. Hundsulestikus alapool roosakas, triibustusega külgrinnal ja kehakülgedel. Puhkesulestikus sarnaneb ta väga randkiuruga, siis eristavad teda randkiurust natuke heledam ülapool, selgem kulmutriip ja valgem tiivavööt. Kutsehüüd on venitatud siit, ka iits või iits trüt. Laul sarnaneb nii sookiuru kui randkiuru omaga.[1]
Elupaik
muudaAsustab pesitsusajal mäenõlvade alpiniite ja kõrgtasandikke ülalpool metsapiiri, sageli vee lähedal. Talveks liigub madalamale, tegutsedes siis mererandades, järvekallastel, märgaladel ja üleujutatud põldudel.
Pesitsemine
muudaMägikiur pesitseb aprillist juunini, üks kuni kaks korda aastas.
Toitumine
muudaToitub peamiselt putukatest, ka ussidest ja tigudest.
Viited
muuda- ↑ Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 366.
Välislingid
muuda- Mägikiur andmebaasis eElurikkus
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mägikiur |