Mõdu

Mõdu on meest ja veest kääritatud alkohoolne jook, millele enamasti lisatakse ka pärmi.

Konstantin Makovski. "Peeker mõduga". Umbes 1910

Munga Pruulikoja Suveöö Päike on Eesti käsitöömõdu, milles on kasutatud lisandina hibiski ning mis liigitub seega metheglin'iks

Eesti metsikust ökomeest kääritatud Nööskeri mõdu on veinidele omase kangusega

Mõdu on üks maailma vanimaid alkohoolseid jooke. Näiteks Hiinas tarbiti meest kääritatud jooke juba 7000 aastat eKr. Mõdu toorained on läbi aegade olnud mesi ja vesi, kuid see võib sisaldada ka teisi koostisosi, nagu puuvilju, marju, vürtse, linnaseid või humalaid. Olenevalt koostisosadest on mõdustiilidel erinevad nimetused, näiteks linnastega valmistatud mõdu on braggot ning puuvilju või marju sisaldav mõdu on melomel. Mõdu võib olla nii karboniseeritud kui ka karboniseerimata ning kuiv, poolmagus või magus.

Mõdu definitsioone on erinevaid. Mõnes kultuuris kasutatakse mõisteid "mõdu" ja "meevein" sünonüümidena, mõnes teises tehakse neil selget vahet. Näiteks Ungaris peetakse mõduks jooki, mis on valmistatud meest, veest ja õllepärmist; meevein on aga valmistatud vees lahustatud meest ning viinamarjade või teiste puuviljade jääkidest. Poolas on levinud veini kangusega (enam kui 10% alkoholisisaldusega) magus mõdu (miód pitny, otsetõlkes "joodav mesi").

Eestis oli mõdu enne 13. sajandit üks levinumaid alkohoolseid jooke, kuid ristisõdijate tuleku järel tõrjus õlu selle välja ning muinaseestlaste mõduvalmistamise üksikasju tänapäeval ei teata.

Termin "mõdu" pole Eestis seadusega määratletud, seega ei pruugi mõdu nime all müüdavad joogid eelnevale kirjeldusele vastata. Tihti müüakse mõduna meega maitsestatud õlut.

Meest kääritatud mõdu, mis on veinidele omase kangusega, valmistab Eestis Järvamaal asuv Nööskeri mõdukoda.

Mõdu ajalugu

Ehkki tihti nimetatakse maailma vanimaks alkohoolseks joogiks õlut või veini, võib selleks olla hoopis mõdu. Nimelt võib mõdu tekkida looduslikult, ilma inimkäe abita, kui juhuslikult veega segunenud mesi õhus lendleva pärmi mõjul käärima hakkab. Aastatuhandeid kasutatigi mõdu kääritamiseks just looduslikku pärmi: meega segatud vesi jäeti lahtiselt õue seisma ja oodati, kuni looduses esinev pärm selle ära kääritab.

Kulturoloog Claude Lévi-Straussi väitel tähistas mõdu leiutamine üleminekut loodusest kultuuri. Arheoloogilistest leidudest, millel on tuvastatud mõdu jääke, on vanimate seas umbes aastast 7000 eKr Põhja-Hiinast pärit savinõud. Neilt on tuvastatud mõdu, riisi, puuviljade ja orgaaniliste käärimisjääkide jälgi. Vanim kirjalik viide mõdule võib olla joovastava aine sōma mainimine Rigvedas.

Umbes aastal 60 pKr kirjeldas Rooma kirjamees Columella mõdu valmistamist teoses "De re rustica".

Tänapäeval seostatakse mõdu sageli viikingitega. Viikingid pidasid mõdu jumalatelt pärit joogiks ning serveerisid seda oma suurimatel pidupäevadel. Nende mõdu oli maitselt pigem magus ja sellele oli tihti lisatud vürtse. Mõduga kaasnesid mitmed rituaalid ning serveerimise järjekord olenes laua ääres olijate sotsiaalsest seisusest. Viikingitel oli kombeks juua mõdu sarve või hõbepeekri seest ning nad uskusid, et kui nende sõdalased pärast surma Valhallasse jõuavad, joovad nad seal iga päev mõdu, mida voolab püha kitse udarast. Ka väljend "mesinädalad" pärineb väidetavalt Põhjamaade kombest anda vastabiellunutele 28 päeva jagu mõdu, et abielu algus paremini sujuks. Põhjamaades usuti ka, et mõdu annab joojale tarkuse ning luuleanni, nagu on "luulemõdu" kirjeldanud Snorri Sturlusson "Nooremas Eddas".

Mõdu oli levinud jook ka Vana-Kreekas ja Roomas, kus Plinius Vanem eristas meeveini mõdust. Vana-Kreekas kutsuti mõdu ambroosiaks ja nektariks ning arvati, et seda jumalate jooki nõrgub taevast uduna; mesilaste töö oli see udu kokku koguda. Tolleaegne mõdu olevat andnud tervist, pikka iga, jõudu, nutikust ja isegi luuleosavust.

Mõdu liigid

Mõdul on palju alaliike, mis võivad üksteisest maitse poolest suuresti erineda. Peale mee kasutatakse mõdus tihti lisandeid, sealhulgas puuvilju ja vürtse. Mõdu karakter oleneb ka laagerdumise ajast ning kääritamisel kasutatavast pärmist. Mõdu võib olla ka eri liiki jookide segu, näiteks kutsutakse õunte ja kaneeliga tehtud mõdu inglise keeles cyser'iks või õuna-metheglin'iks.

Levinud mõduliike

• Metheglin on vürtsidega (näiteks nelk, kaneel, muskaat) või ürtidega (näiteks angervaks, humal, lavendel, kummel) valmistatud mõdu.
• Cyser on mõdu ja siidri segu. Enamasti kasutatakse puuviljalisandina õunu.
• Melomel'iks kutsutakse mõdu, mis on valmistatud marjadest (näiteks vaarikas, põldmari, maasikas) või puuviljadest. Eesti mõdudest on melomel'id näiteks Nööskeri mõdukoja valmistatud mustasõstramõdu Sõsar, vaarikamõdu Samet, ebaküdooniamõdu Ebaloom ja barbarissimõdu Aegamesi.
• Braggot on mõdu ja õlle hübriid ehk linnastega valmistatud mõdu. Eesti mõdudest on braggot näiteks Lehe pruulikoja ja Nööskeri mõdukoja koostöös valminud mõdu Ööloom.