Marc Chagall

Marc Zakharovich Chagall (sünninimi Мовша Хацкелевич Шагал Movša Hatskelevitš Šagal; 7. juuli 1887 Lozna – 28. märts 1985) oli Vene-Prantsuse kunstnik. Chagall oli fovismi ja kubismi mõjutustega modernistlik kunstnik. Chagalli loomingusse kuulusid maalid, raamatuillustratsioonid (Nikolai Gogoli "Surnud hingede" illustraator), vitraažid, lavakujundus, keraamika, seinavaibad ja kunstiväljaanded. Tema kunstiteosed olid tihedalt seotud tema juudi päritoluga.

Marc Chagall
Sünninimi	Мовша Хацкелевич Шагал
Sündinud	7. juuli 1887 Lozna, Valgevene
Surnud	28. märts 1985 Prantsusmaa
Tegevusala	kunstnik

Lapsepõlv

Marc Chagall sündis juudi perekonnas 1887. aastal Lozna alevis Vitebski oblastis Valgevenes, mis oli sel ajal osa Venemaa Keisririigist. Chagalli sündimise ajal olid Vitebski rahvastikust pooled juudid. Marc Chagall sündis üheksalapselise pere lastest vanimana. Pere oli vaene. Chagalli isa Zahhar Šagal töötas laomehena heeringasoolamise ettevõttes ja ema Feiga-Ita pidas väikest vürtspoodi. Chagalli vanaisa oli olnud sünagoogis laste usuõpetaja. Hoolimata vaesusest oli Chagallil õnnelik lapsepõlv. Lapsepõlves veetis ta aega koduloomadega: koera, kanade, kitse ja eesliga, keda ta tulevikus maalidel kujutama hakkas.

Haridus

Venemaal ei lubatud juudi rahvusest lastel käia vene koolides, seepärast sai Marc Chagall alghariduse kohalikus juudi koolis, kus ta õppis heebrea keelt ja vana testamenti. Emal olid tema suhtes suured lootused ning kui poiss oli 13-aastane, sokutas ta heasse vene kooli, kuhu tavaliselt juute ei lubatud. Marc Chagall hakkas kunstist huvituma, kui nägi oma koolikaaslast joonistamas. Chagall hakkas sõbra eeskujul raamatust pilte maha joonistama ning temas tärkas soov saada kunstnikuks. Kunstiharidust alustas ta 1906. aastal väikeses Vitebski kunstikoolis, mida juhtis kunstnik Yehuda Pen. Marc Chagalli pere rahaline seis ei võimaldanud küll sealse hariduse eest maksta, kuid Pen nõustus teda tasuta õpetama.

Venemaa (1906–1910)

1906. aastal läks Chagall elama Peterburi, mis oli sel ajal Venemaa pealinn ja kunstikeskus. Seal õppis ta kaks aastat mainekas kunstikoolis (Императорское общество поощрения художеств). 1907. aastaks oli Chagall alustanud autoportreede ja maastikumaalidega. Aastatel 1908–1910 õppis Chagall Zvatseva kunstikoolis Leon Baksti käe all. Peterburis avastas Chagall enda jaoks teatri ja kunstnik Paul Gauguini. Chagall jäi Peterburi kuni 1910. aastani. Ta külastas tihti Vitebskit, kus tutvus Bella Rosenfeldiga.

Prantsusmaa (1910–1914)

1910. aastal kolis Chagall Pariisi. Tal oli algul kohanemisega raskusi, ta tundis ennast üksildasena ning ei osanud prantsuse keelt. Chagall mõtles isegi Venemaale tagasi minna. Vaatamata kohanemisraskustele hakkas ta peagi Pariisi jumaldama, olles vaimustunud kõigest, mida ta seal nägi. Pariisis lõi ta sõprussuhteid Guillaume Apollinaire'i, Robert Delaunay ja Fernand Légeriga. Chagall õppis Pariisis La Palette'i kunstikoolis, kus teda õpetasid Jean Metzinger, Andre Dunoyer de Segonzac ja Henri Le Fauconnier. Chagall külastas Pariisis galeriisid ja salonge, eriti Louvre'i muuseumi. Tema imetletud kunstnikud olid Rembrandt, vennad Le Nainid, Chardin, van Gogh, Renoir, Pissarro, Matisse, Gauguin, Courbet, Millet, Manet, Monet, Delacroix. Pariisis õppis ta guaššmaalitehnikat, mida kasutas Valgevene stseenide maalimisel. (Jacob Baal-Teshuva (2008). Marc Chagall. Taschen). 1911. aastal valmis teos "Mina ja küla", mis ühendab fovistlikku ja kubistlikku stiili. Seda peetakse tänapäeval Chagalli üheks tähtsamaks teoseks. Maalil on kujutatud vene maakohta, mis on rikastatud mänguliste dekoratsioonide ja pastoraalsete motiividega, muutes olustiku paradiislikuks. Tegemist on varajase näitega meetodist, kus kunstnik ühendas modernse ja figuratiivse, kasutades heledaid ebatavalisi toone. Teosel on kujutatud unelmat lüpsjatest unistavatest lehmadest ning põllul askeldavast mehest ja naisest.

Venemaa ja Nõukogude Valgevene (1914–1922)

Chagall otsustas vastu võtta Berliini kunstikaupmehe kutse, kes kutsus teda Berliini oma teoseid näitusel välja panema. Chagall viis näitusele 40 lõuendit ning 160 guašš- ja akvarellmaali ja joonistust. Kunstnikku saatis näitusel tohutu edu. 1913. aastal valmis tal maal "Pariis läbi akna", mis sümboliseerib kunstniku vastuolulist armastust modernse Pariisi ja nostalgiliste mustrite vastu Venemaal. Figuur maali parempoolses nurgas on kahenäoline, mis vaatab eri suundades, ja paarike Eiffeli torni all on justkui lahutatud. Chagall ei ürita teosel lahata teema sisu või vaadata seda eri külgedest. Pigem kujutab sisu detailirohkuses, luues "sür-naturalistlikke elemente nagu kahepealine inimfiguur ja õhus lendlev keha," on kirjutanud kirjanik Guillaume Apollinaire.

Kuna igatsus oma kihlatu Bella Rosenfeldi vastu, kes elas Vitebskis, oli suur, plaanis Chagall minna naise juurde Valgevenesse, abielluda ning siis juba koos tagasi Pariisi kolida. Mõni nädal pärast Chagalli saabumist Valgevenesse algas aga Esimene maailmasõda ning Venemaa sulges riigipiirid. Seetõttu jäi Chagall plaanitust kauemaks kodumaale. Ta abiellus Bellaga aasta hiljem ning nad said esimese lapse, Ida. Naise vanemad ei aktsepteerinud algul Chagalli, sest kartsid, et vaesest perest pärit kunstnik ei suuda peret üleval pidada. 1915. aastal hakkas Chagall oma teoseid eksponeerima Moskvas ja 1916. aastal Peterburis.

Mitmed jõukad kunstikogujad ostsid tema maale ning Chagall sai kunstnikuna tuntuks. 1917. aastal maalis ta portree "Bella valge kraega" oma esimesest abikaasast. Kujutatud tagasihoidlik nägu ja figuur seisab vohava roheluse keskel elusuurusest suuremana ning on oletatavasti inspireeritud neitsi Maarjast. Bella jalutsis on näha kahte figuuri, millest üks on Chagall ja teine nende tütar Ida. Kuigi samal aastal alanud Oktoobrirevolutsioon tõi kaasa suuri raskusi, oli Chagall selleks ajaks kujunenud üheks Venemaa silmapaistvaimaks kunstnikuks ning ta asutas Vitebskis kunstikolledži, mis osutus parimaks kunstikooliks Nõukogude Venemaal. Hiljem sai ta Moskvas tööd lavakunstnikuna.

Prantsusmaa (1923–1941)

1923. aastal naasis Chagall Pariisi. Seal lõi ta ärisuhte kunstikaupmees Ambroise Vollardiga. 1926. aastal toimus Chagalli esimene näitus Ameerika Ühendriikides New Yorgis. Näitusele läks 100 Chagalli teost. 1927. aastal sai ta lõpuks kunstnikuna tuntuks ka Prantsusmaa kunstimaailmas, kui kunstikriitik Maurice Raynal tutvustas teda oma raamatus "Modernsed Prantsusmaa kunstnikud". Chagall reisis Prantsusmaal Côte d'Azuris, maalides maastikke, värvikirevat taimestikku ja sinist Vahemerd. Chagall reisis ka väljaspool Prantsusmaad, külastades Hollandit, Hispaaniat, Itaaliat, Egiptust, Palestiinat. Lõunas nägi ta rohelust, mille sarnast polnud kunagi varem näinud.

Ameerika Ühendriigid (1941–1948)

Teise maailmasõja tõttu põgenes Chagall perega Ameerika Ühendriikidesse. See sai võimalikuks tänu päästeoperatsioonile, millega said Euroopas olevad kunstnikud ja intellektuaalid võltsitud viisadega Ameerika Ühendriikidesse. Ameerikasse jõudnud, avastas Chagall, et ta oli saavutanud rahvusvahelise tuntuse. Ta asus elama New Yorki, mis oli täis kirjanikke, maalikunstnikke ja heliloojaid, kes olid samuti Euroopast põgenenud. Chagall veetis aega, külastades galeriisid ja muuseume ning sõbrunes selliste kunstnikega nagu Piet Mondrian ja André Breton. 1944. aastal suri Chagalli abikaasa Bella.

Prantsusmaa (1948–1985)

1948. aastal pöördus Chagall tagasi Prantsusmaale ning asus elama Côte d'Azuri, mis oli kujunenud kunstikeskuseks. Ta reisis palju Euroopas. 1952. aastal tutvus Chagall Valentina Brodskyga, kellest sai tema teine abikaasa. Marc Chagall suri 1985. aastal.

Looming

Chagalli loomingus olid värvid elavad ning lahutamatu osa pildist, need väljendasid liikumist ja rütmi. Chagall oli võimeline looma imelisi kunstiteoseid, kasutades vaid kahte-kolme värvi. Peamiselt võttis ta inspiratsiooni oma juurtest ja kodumaast, kuid seda läbi emotsionaalse ja poeetilise tõlgendamise, mis jättis loogika printsiibid tagaplaanile. Chagalli stiil jäi kogu elu jooksul samaks. Tema peamisteks kujutatud objektideks said suured lillebuketid, melanhoolsed klounid, taevas hõljuvad armunud paarid, fantastilised loomad, piibli allegooriad ja viiuldajad katusel. Chagalli looming tegi temast 20. sajandi ühe olulisema kunstiedasiviija Pariisis. Ta ei üritanud kunagi maalida tegelikkust, vaid õhkkonda, mille ta oli loonud oma fantaasia kaudu.

Tunnustus

• 1958 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks

Välislingid

• Marc Chagall: A Virtual Art Gallery