Mošee

Mošee (araabia keeles مسجد [m'asdžid]) on islami usu pühakoda.

Mošee Egiptuses

Iraanis, Shirazi Nasir-ol-molki mošees raamatut lugev naine

Kõige tähtsam ja suurem mošee maailmas on Masjid al-Ḩarām muslimite pühas linnas Mekas.

Esimene mošee

Varajaste mošeede eeskujuks oli Muhammadi maja hoov Mediinas, mis ehitati 622. aastal. Esialgu oli see orienteeritud qiblah' järgi, mis näitas Jeruusalemma suunda. Alles 1,5 aastat hiljem orienteeriti see Mekale. Selle mošee funktsioon polnud pelgalt religioosne, Muhammadi ja tema perekonna eluaseme otstarbe kõrval täitis see ka poliitilisi ja juriidilisi ülesandeid. Rangete reeglite puudumist võib seletada sellega, et tol perioodil polnud reegleid veel antud, Allah alles ilmutas neid Muhammadile.

Pärast Muhammadi surma sai mošeest oluline islami sümbol. Mošee püstitati iga sõjaväelaagri keskele. Vallutatud linnades rajati mošee paika, kus asus eelmine religioosne keskus. Nii ongi paljud mošeed olnud algselt kristlikud kirikud. Paljudel juhtudel toimus muutus pikema aja jooksul – kuna kristlust loeti lähedaseks usundiks, võisid muslimid pühakojana kasutada ka sama kirikut, mida kasutasid kristlased. Aja jooksul kristluse mõju vähenes ja järk-järgult jumalateenistused lõppesid – kirikust sai mošee. Tänapäeval on enamik mošeesid mittemuslimitele suletud.

Mošee traditsiooniline ülesehitus

Mošee sisevaade

Dakka

Täpseid mošee ehitamise reegleid on vähe. Kohustuslik on orienteeritus Meka suunas (nn qiblah). Harilikult tähistab seda nišš hoone seinas (araabia keeles mihrāb). Ehitise selle osa kohal peab olema katus ja selles seinas ei tohi olla uksi. Mihrābi kaunistavad sageli kalligraafilised koraani värsid või geomeetriline muster. Pildid on mošees keelatud. Ühes reeglite ilmumise ning mošeede täiustumisega tekkis üsna peatselt mihrābi kõrvale kantsel (minbar), kust peetakse igareedeseid jutlusi.

Varajastel mošeedel puudus torn – minarett. Esimese minareti sai arvatavasti mošee Kairouanis Tuneesias 703. aastal. Mõned allikad viitavad ka varasematele minarettidele aastast 665. Minareti peamiseks eeskujuks peetakse vanade Süüria kirikute torne.

Minaretil on mošee arhitektuuris nii kaunistav kui ka funktsionaalne ülesanne – muezzini kutse palvele (araabia keeles adhan) kostab kõrgemalt kaugemale.

Aja jooksul lisati mošeele muidki ruume. Eraldi ruumid on erinevatele sotsiaalsetele klassidele, rändajatele, haigetele ja vanadele. Sageli elasid mošeedes pühakud ja askeedid – vahel isegi minaretis.

Mošees on lisaks eespool nimetatutele veel järgmised osad:

Dakka – platvorm, millelt muezzin kutsub palvele pärast kutset minaretist.

Kursī – laud ja tool koraanile ning selle lugejale.

Mošees võivad olla ruumid reliikviate (pühakute säilmete, või asjade) hoidmiseks.

Mošee juurde kuulub ka eraldi ala, kus sooritada rituaalset pesemist wuḑū'd.

Mošee põrandal on vaibad. Sageli, eriti islami pühade ajal, põletatakse mošeedes viirukit. Valgustuseks kasutatakse nii lampe kui ka küünlaid, kuid neil pole rituaalset tähendust. Pea kohustuslik on aga voolav vesi rituaalseks pesemiseks ja joomiseks.

Paljude mošeede juurde kuulus (ja Araabia maades kuulub ka tänapäeval) medrese, mis algselt oli religioosne õppeasutus, tänapäeval aga tavaline alg- või keskkool.

Ükski islami reegel ei keela naistel mošeesse siseneda, küll aga peavad nad olema seal meestest eraldatud. Mõnes kultuuris ollakse ka naiste mošees viibimise vastu.

Vaata ka

• Tallinna islami keskus
• Sakraalarhitektuur