Montesquieu

Prantsusmaa filosoof

Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun, tuntud lihtsalt kui Montesquieu (18. jaanuar 168910. veebruar 1755) oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja.

Charles de Secondat, Baron de Montesquieu. Portree aastast 1728

Montesquieu on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Ta on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest kirjutas teoses "Seaduse vaim". Tema idee oli luua parlamentaarne monarhia, milles olid eraldatud seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadusandlik võim pidi kuuluma parlamendile, täidesaatev võim kuningale ning kohtuvõim sõltumatutele kohtutele. Montesquieu pidas seda ideaalseks riigikorraks, kuna see pidi takistama ühe võimu omavoli ja kaitsma paremini kodanike õigusi.

Montesquieu on oluliselt mõjutanud Ameerika Ühendriikide põhiseadust.

Ta populariseeris mõisted "feodalism", "despootia" ja "Bütsants".

Elulugu

muuda
 
"Lettres familieres a divers amis d'Italie", 1767

Montesquieu sündis 1689. aastal Bordeaux' lähedal mantliaadliku (kodanluse seast aadliseisusse tõstetu) pojana. Ta omandas väga hea hariduse, süvenedes eriti õigusteadusesse. 27-aastase noormehena sai Montesquieu Bordeaux' parlamendi (kohtuasutuse) presidendiks. Olles töötanud sellel auväärsel töökohal kümme aastat, pani ta ameti maha ja siirdus suurele ringreisile, mille käigus tutvus kolme aasta vältel paljude Euroopa maade ühiskondliku elu ja poliitiliste suhetega. Pärast tagasijõudmist pühendus ta teadusele ja kirjanduslikule tegevusele. Montesquieule oli suureks tunnustuseks tema valimine Prantsuse Akadeemia liikmeks. Montesquieu suri 1755. aastal Pariisis.

Teosed ja filosoofia

muuda

Montesquieu esimene ühiskondlik-poliitiline teos oli 1721. aastal ilmunud "Pärsia kirjad", mis kujutas endast satiirilist kiriromaani ja milles Montesquieu kohandas seni eeskätt psühholoogilistes teostes kasutatud epistolaarse vormi ühiskonnavaatlusele. See kirjanduslik võte viis tsensori segadusse ja äratas lugejate huvi. Romaan põhines kirjaniku enda päevikul. "Pärsia kirju" on peetud alusepanijaks uuele žanrile: filosoofiline romaan, kus ei ole peamine mitte karakterite kujutamine, vaid autori ideede kirjanduslik esitamine. Kaugelt tulnud rikkale pärslasele Usbekile ja ta sõbrale Ricale, kes on teoses autori ideede ruuporiks, tunduvad paljud eurooplaste, sh prantslaste kombed üsna veidrad. Eriti naeruväärselt mõjuvad tühine ja ülespuhutud õukonnaelu, moemaania ning teadusega eputamine. Noormehed vastandavad seda kõike Ida loomulikkusele. Niisiis, noored pärslased saabuvad Euroopasse ja mida näevad? Sellest pajatavad nad oma kirjavahetuses. Autor suhestas Ida ja Läänt, võrdles nende ühiskonda ja kultuuri, seejuures kumbagi idealiseerimata.

Montesquieu arvates oli riigi parimaks rikastumisviisiks kaubandus. Naaberriikide vallutamine võis küll ajutise rahavoo tagada, kuid pikapeale olid sõjaväe ülalpidamiseks tehtavad kulutused väga suured, mistõttu ei olnud see väga otstarbekas. Väärismetallide kaevandamine koloniaalmaades toob varem või hiljem kaasa üldise inflatsiooni, mille tagajärjel suurenevad kaevandamise kulud ning see omakorda vähendab saaduste väärtust.

Ühiskonnakriitiline oli ka näiliselt ajaloo valdkonda kuuluv raamat "Mõtisklusi roomlaste suuruse ja nende allakäigu põhjustest". Rooma ajalugu oli mugav ja ohutu vorm tollaste Prantsusmaa olude arvustamiseks.

Montesquieu peateos oli 1748. aastal avaldatud "Seaduse vaim", millest ilmus juba esimese kahe aasta jooksul 22 trükki. Selles raamatus kaitses Montesquieu inimõigusi ja sallivust, kritiseeris absolutismi ja tõstis esile Suurbritannia riigikorraldust (konstitutsiooniline monarhia). Püüdes leida vastust küsimusele, milline peab õige riik ja õige valitseja olema, rõhutas Montesquieu, et tark riigipea on parem kui rumal ja harimatu ning riigi eesmärk olgu tagada inimestele isikuvabadused ja kaitse mis tahes omavoli eest. "Seaduse vaim" sattus keelatud raamatute nimistusse. Raamat tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse ja see etendas olulist osa riigiteooria kujunemisel; hiljem aga mõjutas paljude maade riigikorda. Montesquieu analüüsis kolme peamist valitsemisvormi: despootia (absolutistlik monarhia), monarhia ja vabariik. Ideaalseks riigikorraks pidas Montesquieu konstitutsioonilist monarhiat; vabariik sobivat aga ainult väikese territooriumi puhul. Kesksel kohal oli võimude lahususe teooria. Ta arvas, et seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema eraldatud. Valgustaja rõhutas kodanike vabaduste kaitset, mistõttu peetakse teda liberalismi isaks.

Ühiskonna arengut käsitledes esitas Montesquieu geograafilise keskkonna teooria, mille kohaselt ühiskond sõltub seda ümbritsevatest geograafilistest oludest – eeskätt kliimast, aga ka pinnavormidest. Ta väitis, et külm teeb inimese tugevaks, aktiivseks, sihikindlaks ja teotahteliseks, kuumus seevastu muudab laisaks ja ükskõikseks. Pinnaehituse mõju lahates arvas Montesquieu, et mäed sünnitavad vabadusearmastust, tasandikud despootiat.

Montesquieu pooldas tervest mõistusest lähtuvat liberaalset ühiskonnakorda, mis soodustaks inimese vaimset ja kõlbelist arengut, ning eelistas Lääne avatust ja tsiviliseeritust Ida suletusele ja despootiale. Ta uskus, et vabaduse vaim ja läänemaine kultuur kuuluvad kokku, seda juba alates Vana-Kreeka demokraatlikust valitsemisviisist, mille mandumist ja hääbumist ta kahetses.

Charles de Montesquieu mõju Ameerika põhiseadusele

muuda

Kuna Ameerika põhiseaduse loojad on Montesquieule teiste poliitiliste mõtlejatega võrreldes kõige rohkem viidanud, arvatakse, et Montesquieu on oluliselt mõjutanud Ameerika Ühendriikide põhiseadust.[1][2] Montesquieu teooriatest lähtuti seetõttu, et need olid ameeriklaste situatsiooni arvestades asjakohased.[3] Võimude lahususe teooria oli Ameerika riigijuhtidesse ja poliitikutesse niivõrd juurdunud, et seda käsitleti fundamentaalse põhimõttena. Samuti olid Ameerika osariikide valitsemisstruktuurides juba eraldatud täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim.[1] Seetõttu oli mugav kohandada Montesquieu teooriaid tugevama föderaalvalitsuse loomisel.

Asjakohased olid ka Montesquieu mõtted majandusest. Ameerika põhiseaduse loojad pidasid oluliseks piirideta turumajanduse ja ühtse turu põhimõtteid.[4] Montesquieu idee minimaalsest sekkumisest majandusse on Ameerika põhiseaduses kaudselt väljendatud – selle kohaselt ei tohi osariigid seada kaubandusele piiranguid, kui need ei ole möödapääsmatult vajalikud.[5]

Mõningatele Ameerika põhiseaduse loojatele avaldasid mõju Montesquieu mõtted vabariigist. See, kuidas kodanikud peavad riigi hüvanguks enda individuaalse huvi arvelt ohverdusi tooma, kõnetas kuulsaid riigimehi eesotsas George Washingtoniga.[6]

Kokkuvõttes ei tea keegi, kui palju Montesquieu teooriad Ameerika põhiseaduse loojaid mõjutasid, sest põhiseaduses ei ole Montesquieu teooriate kohta midagi sõnaselgelt kirjas. Arvestades, et Ameerika põhiseaduse loojad on Montesquieule viidanud rohkem kui teistele autoritele, siis arvatakse, et Montesquieu mõtetel oli oluline mõju Ameerika põhiseadusele.[7]

Võimude lahususe teooria

muuda

Montesquieu võimude lahususe teooria põhines Briti riigisüsteemi uurimisel ja teise valgustusajastu mõtleja, John Locke’i teoorial. Montesquieu teooria erineb Locke’i omast seetõttu, et selles käsitletakse kohtuvõimu eraldiseisva institutsioonina.[8] Kuigi Briti riigisüsteemis ei olnud kohtuvõim niivõrd olulisel kohal kui täidesaatev ja seadusandlik võim, oli olukord varasemaga võrreldes paranenud.[9] Montesquieu ajal ei saanud Briti monarh enam omavoliliselt kohtunikke ametist eemaldada ja seetõttu oli kohtuvõim muutunud eraldiseisvamaks.[8]

Montesquieu eristab enda teoorias seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Seadusandliku võimu ülesanne on seaduste väljaandmine ning vajadusel kehtivate seaduste muutmine või tühistamine. Täidesaatev võim peab tagama avalikkuse turvalisuse ning otsustab sõda ja rahu puudutavate küsimuste üle. Kohtuvõim karistab kurjategijaid ja lahendab isikutevahelisi vaidlusi.[10]

Montesquieu arvates on võimude lahusus hädavajalik kodanike vabaduse tagamiseks. Kui seadusandlik ja täidesaatev võim satuvad ühe isiku või institutsiooni mõjusfääri, võib riigikord muutuda türanniaks, sest seadusi saab anda välja see, kes riiki valitseb. Kui kohtuvõim ning täidesaatev võim oleksid sama isiku või institutsiooni käes, võiks riigikord jällegi muutuda türanniaks, sest valitseja saab ise olla kohtuniku rollis. Kui kohtuvõim oleks ühendatud seadusandliku võimuga, oleks riigis elavate inimeste elu ja vabadus ühe isiku või institutsiooni käes. Montesquieu leiab, et vabadus lõpeb siis, kui üks isik või institutsioon rakendab vähemalt kahte nendest kolmest võimust.[8] Seetõttu on Montesquieu arvates vaja riigivõimu teostamisele seadustega piirid seada. Peamise eesmärgi – kodanike vabaduse – suurendamiseks on vaja kodanikusõbralikku valitsemisvormi ja seadusandlust.[11]

 
James Madison (1816)

Võimude lahususe teooria oli Ameerika riigimeestele niivõrd omaseks saanud, et seda käsitleti kui riigi fundamentaalset põhimõtet.[1] Ei ole kindlalt teada, kuid üldlevinud arvamusena peetakse Montesquieud isikuks, kelle kaudu võimude lahususe teooria Ameerika põhiseadusesse jõudis.[12] Kuna Ameerika osariikides kasutusel olev süsteem juba toetas võimude lahususe ideed, oli seda ka lihtsam põhiseaduses rakendada. Osariikides oli olemas täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim. Erinevus Montesquieu teooriast seisnes selles, et osariikides kehtinud süsteemis ei olnud need kolm võimu piisaval määral üksteisest eraldatud.[1]

Kuigi Ameerika põhiseaduses ei ole otseselt kirjas, et lähtutakse võimude lahususe teooriast, on see kirja pandud kaudselt.[13] Kongressile anti seadusandlik võim, presidendile täidesaatev võim ning Ülemkohtule ja teistele kongressi loodud kohtutele anti kohtuvõim. Võimude lahususe põhimõtet rakendati ka osariikides.[14]

Oluline on asjaolu, et Ameerika põhiseadusesse ei pandud kirja Montesquieu absoluutset võimude lahususe teooriat. Hoolimata tagajärgedest, millele Montesquieu enda teoorias tähelepanu juhtis, otsustasid Ameerika põhiseaduse loojad täidesaatvat, seadusandlikku ja kohtuvõimu omavahel vähesel määral jagada.[13]

James Madison, kes oli üks Ameerika põhiseaduse loojatest, kirjutas "The Federalist Papersis" avaldatud essee Montesquieu absoluutsest võimude lahususe teooriast. Tema jaoks oli Montesquieu teooria põhimõte see, et võimud ei tohi sattuda sama isiku või institutsiooni kätte. Seetõttu võis eri võimudele anda kontrollimehhanismid üksteise suhtes. Madison illustreeris enda arvamust näidetega osariikide valitsemissüsteemidest. Ka seal ei olnud tegu absoluutse võimude lahususega. Samuti oli Madisoni arvates absoluutne võimude lahusus praktikas võimatu. Eriti oluliseks pidas ta kontrollimehhanismide andmist täidesaatvale ja kohtuvõimule. Kuna seadusandlikul võimul on kalduvus kontroll haarata, vajavad täidesaatev ja kohtuvõim selle vastu kaitset.[15]

Mõtted majandusest

muuda

Probleemid Ameerika majanduses andsid tõuke põhiseaduse koostamiseks. Osariigid olid abitud brittide 1783. aasta juulis kehtestatud ühepoolse embargo vastu.[16][17] Ükski osariik ei soovinud brittide tegudele poliitiliselt vastata, kui teised osariigid samamoodi ei käitu.[17] Kuigi ei saa kindlalt väita, et uue riigisüsteemi loomisel lähtuti Charles de Montesquieu majandusteooriast, arvatakse, et see mõjutas mingil määral Ameerika põhiseaduse loojaid.[18]

Kuna Ameerika põhiseaduse loojad mainisid oma kirjateostes kõige rohkem Montesquieud, ollakse arvamusel, et Montesquieu avaldas Ameerika põhiseaduse loojatele mõju ka enda majandusteooriaga. Montesquieu tööd olid avaldatud enne Ameerika põhiseaduse loomist, mis tähendab, et ameeriklased olid saanud nende sisuga pikemalt tutvuda. Samuti olid Montesquieu teooriad Ameerika olukorda arvestades asjakohased.[2]

Montesquieu ideed majanduse toimimisest tulenesid brittide ja nende põhiseaduse uurimisest. Mida rohkem Montesquieu süvenes majanduse uurimisse, seda rohkem hakkas ta imetlema Briti põhiseadust. Ta hakkas aina rohkem aru saama majanduse, religiooni ja vabaduse omavahelistest seostest.[19]

 
Montesquieu "De l'esprit des lois“

Peamised põhimõtted

muuda

Montesquieu majandusteooria keskendub majanduslikule vabadusele ning turu sõltumatusele kui kahele faktorile, mis viivad rahuni.[4] Majanduslik vabadus väljendub tema teoorias selles, et riigi kodanikud võivad omada, vahetada ning pärandada vara. Turg peab Montesquieu arvates olema sõltumatu. Seevastu ei poolda ta täielikku laissez-faire-põhimõtet. Montesquieu teooriast lähtudes peaks turgu aeg-ajalt vara ümberjagamise kaudu kohendama. Rikastelt tuleb vara ära võtta ning anda vaestele, sest sellisel juhul on rikastel motivatsioon tööd teha.[7]

Ameerika põhiseaduse koostajad pidasid vajalikuks lähtuda vaba turumajanduse põhimõttest. Osariigid ei tohtinud majandusele piire seada, välja arvatud juhul, kui need olid möödapääsmatult vajalikud.[5] Kui osariigid oleksid saanud enda majandust reguleerida suuremas osas, kui neile põhiseadusega võimaldati, ei oleks saavutatud ühtset turgu.[20] Osariikide vahel pidi eksisteerima ühtne turg, milles on kõikide majandussubjektide jaoks võrdsed võimalused.[5]

Ühtse turu ideega olid Ameerika põhiseaduse loojad ühel meelel juba 1783. aastal. Kongress nõustus, et ei tohi teha vahet suurtel ja väikestel sadamatel, sest kõik peavad olema võrdsed. Samuti pidi igaühel olema õigus oma kaupadega osariikide sadamatesse siseneda ning sealt lahkuda. Juhul, kui sadamamaks oli kehtestatud, pidi see kõikidele ühesugune olema. Oluline oli välismajanduse sidumine osariikidevahelise majandusega. Näiteks peeti vajalikuks reguleerida laevadega kaubavahetust Virginia ja Marylandi vahelisel Potomaci jõel.[21]

Montesquieu oli veendumusel, et majandus oma loomult viib rahuni. Kahe riigi vaheline kaubavahetus muudab nad üksteisest sõltuvaks, sest üks on huvitatud ostmisest ja teine müümisest. Seega proovitakse vältida erimeelsusi, sest muidu ei saa üks osta ja teine müüa või vastupidi.[22]

Arvamus vabariigist

muuda

Montesquieu arvamuse järgi oli vabariik hästi organiseeritud, kui see suutis panna kodanikud eelistama individuaalsele huvile üldsuse huvi. Tema idee järgi pidid seadustele alluma ka riigijuhid, kes ise seadusi välja andsid ja täide viisid.[3] Sellist tulemust proovis saavutada George Washington, kes nõustus Montesquieu seisukohaga ning proovis ameeriklasi veenda selles, et mõningatel juhtudel tuleb ohverdada enda individuaalsed huvid kogukonna hüvangu nimel. Föderaalvalitsuse olemasolu oli tema arvates hädavajalik, et tegeleda kõiki osariike puudutavate teemadega.[6]

Kuna Montesquieu arvas, et hästi korraldatud vabariik peab olema väike, ei pooldanud mõned Ameerika poliitikud ja riigimehed tema vabariigi teooriat. Väikesel vabariigil oli Montesquieu arvates suure vabariigiga võrreldes eelis seetõttu, et väikese vabariigi kodanikud tajuvad üldise heaolu nimel tehtud muutuste mõju paremini. Seetõttu on nad nõus ka rohkem enda individuaalseid huve ohverdama üldiste huvide jaoks.[23]

Ameeriklased soovisid ühtset riiki tugeva föderaalvalitsusega. Mitmetasandilise riigikorraldusega riik ei ole Montesquieu mõttes väike vabariik. Alexander Hamilton ja James Madison seevastu proovisid ameeriklasi selles ümber veenda. Madison kirjutas The Federalistis, et tugeva föderaalvalitsusega Ameerika suudaks palju efektiivsemalt korraldada riigielu kui väikesed vabariigid ehk Ameerika osariigid omaette. Hamilton väitis, et 13 Ameerika osariiki võivad sattuda omavahelisse konflikti, sest seda on juhtunud ka varem, ning konflikti saaks vältida ühtse riigi loomisega.[23]

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Fairlie 1923, lk 397.
  2. 2,0 2,1 Paul, Dickman 1989, lk 130–131.
  3. 3,0 3,1 Paul, Dickman 1989, lk 131.
  4. 4,0 4,1 Bibby 2016, lk 34.
  5. 5,0 5,1 5,2 Paul, Dickman 1989, lk 101.
  6. 6,0 6,1 D. B. Robertson. The Original Compromise: What the Constitution's Framers Were Really Thinking. New York: Oxford University Press 2013, lk 4–5.
  7. 7,0 7,1 Paul, Dickman 1989, lk 132–133.
  8. 8,0 8,1 8,2 Fairlie 1923, lk 396.
  9. M. Richter. The Political Theory of Montesquieu. Cambridge: Cambridge University Press 1977, lk 93.
  10. The Complete Works of M. de Montesquieu. Dublin 1777/1, lk 198.
  11. H. Hattenhauer. Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura 2007, lk 533.
  12. Paul, Dickman 1989, lk 132.
  13. 13,0 13,1 Fairlie 1923, lk 398.
  14. Fairlie 1923, lk 393.
  15. Fairlie 1923, lk 398–399.
  16. M. Schwarz. Thomas Jefferson, James Madison, and the British Challenge to Republican America, 1783–1795. Lanham: Lexington Books 2017, lk 25.
  17. 17,0 17,1 Bancroft 2000, lk 146–147.
  18. Paul, Dickman 1989, lk 133.
  19. Bibby 2016, lk 32.
  20. Paul, Dickman 1989, lk 108.
  21. Bancroft 2000, lk 150–151.
  22. Bibby 2016, lk 33.
  23. 23,0 23,1 Paul, Dickman 1989, lk 131–132.

Kirjandus

muuda
  • Pärsia kirjad. Tallinn: Perioodika, 1994
  • G. Bancroft. History of the Formation of the Constitution of the United States of America. New Jersey: The Lawbook Exchange 2000
  • A. S. Bibby. Montesquieu’s Political Economy. Palgrave Macmillan US 2016
  • J. A. Fairlie. The Separation of Powers. Michigan Law Review. Ann Arbor: University of Michigan Law School 1923
  • E. F. Paul, H. Dickman. Liberty, Property, and the Foundations of the American Constitution. Albany: State University of New York Press 1989
  NODES
Idea 3
idea 3
mac 2
OOP 5
os 38