Must leeder
Must leeder (Sambucus nigra) on kuslapuuliste sugukonda kuuluv 4–10 meetri kõrgune põõsas.[1]
| Must leeder | |
|---|---|
 "Köhler's Medizinal-Pflanzen": must leeder Sambucus nigra | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Uniohakalaadsed Dipsacales |
| Sugukond |
Kuslapuulised Caprifoliaceae |
| Perekond |
Leeder Sambucus |
| Liik |
Must leeder |
| Binaarne nimetus | |
|
Sambucus nigra Linnaeus | |
Rahvapärased nimetused
muudaNimetus leedripuu on tulnud saksakeelsest sõnast Flieder ja seetõttu on mustal leedril rahvapärastes nimetustes arvukalt saksamaa eesliitega nimesid, näiteks saksamaa lodjapuu, saksamaa õispuu.[2]
Samuti on rahvas endistel aegadel üle Eesti tundnud leetripuud ning arvatavalt just selle nimetuse tõttu joonud leedriõieteed leetrite vastu.[2]
Samuti on rahvasuus kasutust leidnud leederpuu[2], holundripuu, must pliidripuu, sarikpuu, vleeder, vliidripuu.[3]
Levik
muudaMusta leedri kasvukeskkond on suuremas osas Euroopas, enim levinud Kesk- ja Lääne-Euroopas. Samuti võib taime leida Kaukaasiast ja Väike-Aasiast.[1]
Eestis esineb looduslikult Saaremaal ja mandri lääneosas, sest mujal on talved taimele liiga külmad.[4] Mujal Eestis on võimalik kasvatada ilupõõsana parkides, aedades, metsaservadel, sest esineb ka palju aiavorme, mis on külmakindlamad.[1][4]
Must leeder on võimeline kasvama väga erinevates tingimustes: nii niiskes kui ka kuivas viljakas mullas, kuid eelistatult päikselises paigas.[1]
Kirjeldus
muudaVaata ka: Leeder
Must leeder on heitlehine põõsas, mis kasvab 4–6 m, mõnel juhul ka kuni 10 meetri kõrguseks[5].
Noore taime tüvi ja oksad on helehallid, kuid ajaga muutuvad need tumedamaks – hallikaspruuniks või halliks. Samuti pakseneb koor ja tekivad pikivaod ehk praod.[1] Oksad on valge säsiga[6] ning see on üks tunnustest, mis aitab musta leedrit eristada punasest leedrist.
Lehed
muudaLiitlehed, mis on suured, vastakud, piklikud ja paaritusulgjad. Neil on ebaühtlased saagjad servad.[1][6] Tavaliselt esineb ühel liitlehel viis lehekest.[7] Lehed on pealt rohelised, alumine osa on sinakasroheline.[8]
Lehestik ja noored võrsed lõhnavad hõõrudes või purustades ebameeldivalt, sest leedri lehed sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide, millest vabaneb ensüümi toimel iseloomuliku lõhnaga vesiniktsüaniid ehk sinihape.[1][9]
Õied
muudaLeeder on hermafrodiit ehk kahesuguline taim.[10] Tema valged või kollakasvalged õied on tugevalt lõhnavad ning koondunud 10–25 cm läbimõõduga pealt lamedatesse rohkeõielistesse õisikutesse–ebasarikatesse. Iga õis on 5–6 mm läbimõõduga ja viie kroonlehega.[1][6] Õitsemisperiood harilikult juunist juulini[6], üksikuid õisikuid puhkeb veel septembris.[4]
Keemilistest ühenditest sisaldavad õied kuni 3% flavonoide, sealhulgas rutiini (1,5%), isokvertsitriini, astragaliini. Värsked õied sisaldavad tsüanogeenset glükosiidi sambunigriini (0,1%), mis ensümaatilisel hüdrolüüsil laguneb vesiniktsüaniidiks ehk sinihappeks, bensaldehüüdiks ja glükoosiks.[1] Sinihape ja tema derivaadid on mürgised, kuid värskete õite kuivatamisel või kuumutamisel need lagunevad.[4]
Viljad
muuda
Viljadeks on mustad veripunase mahlaga kolmeseemnelised marjad, läbimõõduga 3–5 mm, mis valmivad hilissügisel ja moodustavad rippuvaid kobaraid. Toorelt marjad punakad. [1][5]
Valminud viljad on söödavad ja need on ainuke osa leedripuust, mis ei ole mürgine.[7] Toored marjad sisaldavad samuti mürgiseid sinihappe derivaate nagu õiedki. Eestis valmivad marjad ebaühtlaselt ja üsna hilja sügisel.[4]
Need on toiduks ka paljudele loomadele ja lindudele,[11] kes marju süües aitavad edukalt liiki levitada.[9]
Alamliigid
muuda
Mustal leedril on mitmeid lähedases suguluses olevaid taimi ehk Sambucus nigra alamliike, mis kasvavad Aasias ja Põhja-Ameerikas, näiteks Sambucus nigra subsp. canadensis (American Elderberry) [12] ja Sambucus nigra subsp. caerulea[13].
Mõned sordid ja kultiveeritud taimed on eriliste või värviliste lehte või õitega, mille tõttu kasvatatakse neid ka dekoratiivtaimedena.[4] Näiteks:
Kasutamine
muudaKasutamine kulinaarias ja mujal
muuda
Leedrimarju võib süüa, kui need on täiesti küpsed.[7] Kui suured luuseemned välja sõeluda, saab küpsetest leedrimarjadest head mahla, siidrit ja moosi.[4] Leedrimarju on keedetud soustiks või tehtud veiniks. Õitest on tehtud likööri, siirupit, veini, aga ka praetud tainas. Näiteks Ungaris on ajalooliselt musta leedripuu õitest tehtud teed, karastusjooki ja siirupit ning praetud pannkoogitainas. Austrias tehakse musta leedri õitest teed, küpsetisi, omlette, lehtedest teed ja marjadest mahla ja moosi. Sarajevos on leedrimarjadest tehtud ka marmelaadi. 19. sajandi Rootsis tehti musta leedri õitest likööri. Euroopas on just musta leedrit kasutatud õlle maitsestamiseks.[2]
Keedist ja marjadest saadavat mahla kasutatakse toiduvärvina.[1]
Kosmeetikas on musta leedri õisi kasutatud kreemides ja kõõma vastu, lehti lisatud vanniveele.[6] Marjamahlaga saab värvida juukseid või kangaid. Värvitaimena saab musta leedriga värvides erinevaid toone. Lehtedest saab alumiiniumkaaliumsulfaatdodekahüdraadi ehk maarjajääga peitsides rohelist, marjadest violetset ning maarjajää-soola seguga sinist või lillat. Koorest saab koos raualisandiga musta värvi.[6]
Kasutamine meditsiinis
muudaDroog
muudaDroogina kasutatakse peamiselt õisikuid. Pärast kuivatamist eraldatakse õisikutest kollakasvalged nõrga meeldiva lõhnaga õied (Sambuci flos). Vahel kasutatakse droogina ka lehti (Sambuci folium). Harvem on droogina kasutusel marjad või rahvameditsiinis koor.[1]
Raviomadused
muudaMusta leedri värsked marjad sisaldavad suures koguses antotsüaniine, nendest suurim kogus tsüanidiin-3-glükosiide ja tsüanidiin-3-sambubiosiide.[18]
Leedrimarjad sisaldavad kuumutatult palju C- ja B-vitamiini, erinevaid antioksüdante ning puuviljahappeid.[19]
Musta leedri õitel on põhitoimeainena higi- ja uriinieritust suurendav ning põletikuvastane toime. Seega kasutatakse peamiselt külmetushaiguste korral higistama paneva vahendina.[1]
Välispidiselt tarvitatakse suulimaskestapõletike raviks ja kurgu kuristamiseks.[1] Suurendades bronhilima eritumist, aitab ta leevendada köha. Kurgu kuristamine õieleotisega ravib kurgu limaskesta põletikku.[20] Leedriõitest ja nõgeselehtedest (Utrica dioica) teesegu sobib allergilise nohu ja heinapalaviku leevendajaks. Küpsetes marjades on palju C-vitamiini ja antioksüdante, seega on need head immuunsuse tugevdajad.[21]
Rahvameditsiinis on marjadele omistatud higile ajavat ja kergelt lahtistavat toimet. Lehed on samuti lahtistavad ning koor higile ajav, diureetiline ja lahtistav.[1]
Droogist tee valmistamiseks tuleb tassitäie keeva vee kohta lisada kaks teelusikatäit õitepuru ning lasta 10–20 minutit tõmmata. Parima tervistava mõju saamiseks juua kuumalt ja mitu korda päevas.[20]
Üleannustamisel võivad ilmneda iiveldus ja oksendamine. [1]
Droogi kogumine ja säilitamine
muudaÕige aeg õite kogumiseks on juunis ja juulis siis, kui nad on täiesti puhkenud. Parim aeg õite noppimiseks on päikesepaisteline kuiv ilm, soovitatavalt maanteest vähemalt 200 meetrit eemal.[3] Õied eraldatakse hõõrudes õisikust ning soovitatavalt kuivatatakse hästi ventileeritud ruumis või kuumutades maksimaalselt 50 °C-ni. Säilitada kuivas ja otsese valguse eest varjatult. Õisi võib säilitada ka sügavkülmas. Õite lõhn ja raviomadused säilivad aasta aega.[20]
Mürgisus ja ohud
muudaMürgistust võivad põhjustada taime kõik rohelised osad, toored marjad ja kuivatamata õied. Mürgisus tuleneb nendes sisalduvast sambunigriinist, mille ensümaatiliseks lagusaaduseks on sinihape. Marjade küpsemisel ja õite kuivatamisel see ühend kaob ning nad muutuvad ohutuks. Siiski võib pikaajaline tarvitamine tekitada kaaliumivaegust ning see võib omakorda viia südametöö häireteni. Üleannustamine võib põhjustada iiveldust ja oksendamist.[1]
Rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele on leeder vastunäidustatud.[20][22]
Koostoime teiste ravimitega
muudaMustal leedril esineb mitmeid koostoimeid teiste ravimitega. Näiteks tuleb olla ettevaatlik, kui tarvitada koos musta leedrit ja antibiootikume, diureetikume või lahtisteid, sest leedripuus leiduvad ühendid võivad suurendada nende efekti. Nende efektide kliiniline tähtsus ei ole teada.[22]
Legendid ja rahvatarkus
muudaLeedripuud on koheldud nii halvaendelise kui ka kurjuse eest kaitset pakkuva taimena. Arvatakse, et enne ristiusu pealetungi oli leeder tähtsal kohal põlisusus ning seotud loodusvaimude ja esivanematega. Leedripuud ei tohtinud haavata ning maharaiumisel tuli enne kokkulepe teha puuvaimuga. Sellised uskumused ei olnud aga kooskõlas kristliku maailmavaatega ja seega on võimalik, et negatiivne maine (nagu tooks leedri nägemine unes haigust ja surma ning puu võib öösiti nõidu ligi meelitada) tekitati ristiusu levides tahtlikult.[3]
Samuti on vana komme leedriõitega valmistada veini, mis andsid joogile kergelt uimastava ja hallutsineeriva toime.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 Raal, Ain "Farmakognoosia", Tartu Ülikooli Kirjastus 2010, lk 445, 452–453
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kalle, Raivo ja Sõukand, Renata (2013). Eesti looduslikud toidutaimed. Tallinn: Varrak. Lk 236-238.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Raal, Ain „101 Eesti ravimtaime“, Kirjastus Varrak 2013, lk 176–177
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Sander, Rein (2011). 101 Eesti puud ja põõsast. Tallinn: Varrak. Lk 122-123.
- ↑ 5,0 5,1 RHS A-Z encyclopedia of garden plants. United Michael and Vikram: Dorling Kindersley. 2008. p. 1136. ISBN 1405332964
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Pihlik, Ulve (2009). Kasulikud ilutaimed. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus. Lk 80.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Kukk, Toomas (2005). Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak. Lk 62-63.
- ↑ Sõukand, Renata ja Kalle, Raivo (2008). "HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik". Tartu: EKM Teaduskirjastus. Vaadatud 23.02.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 9,0 9,1 Lulla, Mariliis (2020). "Musta leedri (Sambucus nigra L.) kasvatamine ja viljade kvaliteet põhjamaade tingimustes" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1.04.2022. Vaadatud 23.02.2021.
- ↑ Paal, Taimi (2015). Eesti metsamarjad. Tallinn: Varrak. Lk 144.
- ↑ "Common Elderberry" http://www.illinoiswildflowers.info/trees/plants/cm_elder.htm 21-05-2016
- ↑ Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra subsp. canadensis". Vaadatud 23.02.2021.
- ↑ The Jepson Herbarium, University of California, Berkley. "Sambucus nigra subsp. caerulea". Vaadatud 23.02.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra 'Purpurea'". Vaadatud 23.02.2021.
- ↑ Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra 'Laciniata'". Vaadatud 23.02.2021.
- ↑ Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra Black Beauty™". Vaadatud 23.02.2021.
- ↑ Oregon State University, College of Agricultural Science. "Sambucus nigra Black Lace™". Vaadatud 23.02.2021.
- ↑ Committee on Herbal Medicinal Products (HMPC) (28.01.2014). "Assessment report on Sambucus nigra L., fructus" (PDF). Vaadatud 16.03.2021.
- ↑ Vuković, M., Pilipović, P., Buhin, J., Fruk, M., Jatoi, M.A., Jemrić, T. (2017). A Comparative Study of some Local Genotypes with Commercial Cultivar of Black Elder (Sambucus nigra L.) Regarding Vegetative and Reproductive Traits. Agriculturae Conspectus Scientificus – Vol. 81 (2016) No.3 (149-153)
- ↑ 20,0 20,1 20,2 20,3 Raal, Ain „Taimedes talletuv tervis“, Kirjastus Valgus 2003 , lk 83–85
- ↑ Chevallier, Andrew „Taimsed ravimid“, Kirjastus Varrak 2010, lk 202–203
- ↑ 22,0 22,1 Memorial Sloan Kettering Cancer Center (8.03.2021). "Elderberry". Vaadatud 13.03.2021.
Välislingid
muuda- Must leeder andmebaasis eElurikkus
