Musta luige teooria

Musta luige teooria on riskijuhtimise mõiste, mille all mõeldakse selliseid haruldasi suure mõjuga ootamatuid sündmusi, mille esinemist ei osata ette näha seetõttu, et need tunduvad täiesti ebatõenäolistena, ja nende sündmuste prognoosimatust.

Mõiste pärineb 2. sajandi Roomast, kus poeet Juvenal kirjutas millestki, mis on nii “haruldane kui must luik”. Juvenal ei teadnud, et mustad luiged tegelikult eksisteerivad. Tol ajal oli see midagi sarnast kui öelda, et see on sama haruldane kui lendavad sead.

17. sajandi Londonis oli fraas “must luik” võrdne võimatuga. Seega põhineb metafoor "must luik" arvamusel, et mustad luiged on müüt ja neid ei ole olemas. Eurooplastele oli tol ajal mõte millestki muust kui valgest luigest ennekuulmatu. 1697. aastal avastas Hollandi laevakapten Willem de Vlamingh musta luige (Cygnus atratus), kui ta seilas Austraalia lääneosas. Poolteist sajandit hiljem demonstreeris inglise filosoof John Stuart Mill lindu nn induktsiooniprobleemina. “Ükski valgete luikede vaatluste arv ei luba järeldada, et kõik luiged on valged, kuid ühe järelduse ümberlükkamiseks piisab ühe musta luige vaatlusest.” Willem de Vlaminghi avastuse järel tähendas must luik, et midagi, mida eeldatakse absoluutselt kindla võimatusena, võib tõestuda valena.

Nassim Nicholas Taleb tutvustab raamatus “Fooled by Randomness” musta luige ideed ja arendab seda edasi oma raamatus “Must luik”. Statistik, endine kaupleja, riskianalüütik ja omamoodi filosoof Taleb ründab ideed, et me suudame üldse tulevikku ennustada. Eeldades, et tulevikus toimuvad minevikuga samad mustrid, mis on viinud suurte krahhideni. Taleb käsitleb oma raamatus ebakindlust ja tõenäosust. Mõistet “must luik” kasutatakse nüüd sündmuste kirjeldamiseks, mis on täiesti ettearvamatud, kuid millel on tohutu mõju. Taleb usub, et ajalooline areng on toimunud äkiliste hüpetena ja et olulised sündmused, mis põhjustavad inimkonna ajaloos suuri muutusi, on üldiselt ettearvamatud.

Äärmuslane vs. keskkristlane

Selgitamaks, kuidas ja miks mustad luiged esinevad ning mida tähendab „must luik“, vastandab Taleb eksistentsi mõõdetavate tahkude kirjeldamiseks kaks kategooriat: äärmuslane ja keskkristlane. Mediokristanis on juhuslikkus väga piiratud ja kõrvalekalded keskmisest on väikesed. Füüsilised omadused, nagu pikkus ja kaal, pärinevad Mediokristanist: neil on ülemine ja alumine piir, nende jaotus on kellakõver ja isegi kõrgeim või kergem inimene pole keskmisest palju kõrgem ega kergem. Mediokristanis on ennustamine võimalik. Musta luige teoorias ei ela mustad luiged Mediokristanis. Äärmuslaste jaoks on juhuslikkus siiski metsik ja kõrvalekalded keskmisest võivad olla ka äärmuslikud. Enamik inimühiskonna sotsiaalseid, inimese loodud aspekte – majandus, aktsiaturg, poliitika – tervitab äärmuslasi: neil pole teadaolevat ülemist ega alumist piiri, nende käitumist ei saa kellakõveral graafiliselt kuvada ning üksikuid sündmusi või nähtusi – st mustad luiged – võib avaldada keskmistele eksponentsiaalset mõju.

Mis on must luik? Kujutage ette, et panete tuppa kümme inimest. Isegi kui üks neist inimestest on Shaquille O’Neal, on ruumi keskmine kõrgus tõenäoliselt üsna lähedane inimese keskmisele (Mediocristan). Kui aga üks neist inimestest on Jeff Bezos, siis äkki muutub rikkuse keskmine järsult (äärmuslane).

Musta luige olukordade näitena saab tuua kindlasti Titanicu hukku, Tšornobõli katastroofi. 2008. aastal toimunud Ameerika Ühendriikide elamuturu kokkuvarisemine finantskriisi ajal on üks tuntumaid musta luige sündmusi. Olukorra mõju oli katastroofiline ja globaalne ning vaid vähesed kõrvalseisjad suutsid selle toimumist ennustada. 2008. aastal oli Zimbabwes hüperinflatsiooni juhtum, kus inflatsiooni tipp oli üle 79,6 miljardi protsendi. Sellise suurusega inflatsioonitaset on peaaegu võimatu ennustada ja see võib finantsiliselt riigi rikkuda.

2001. aastal toimunud dotcom'i-imull sarnaneb 2008. aasta finantskriisiga. Ameerika Ühendriigid nautis kiiret majanduskasvu ja rikkuse suurenemist, enne kui majandus katastroofiliselt kokku varises. Kuna internet oli alles lapsekingades, investeerisid investeerimisfondid tehnoloogiaettevõtetesse, mis olid ülehinnatud ja puudus turu huvi. Kui need ettevõtted murdusid, said fondid suure löögi ja negatiivne risk kandus investoritele. Digitaalne piir oli uus, seega selle kokkuvarisemist oli pea võimatu ette näha.

Musta luige sündmused võivad olla ka poliitilised – 2016. aastal Trumpi presidendivalimiste võit, samuti samal aastal toimunud UK otsus Euroopa Liidust lahkuda. Veel olulised musta luige sündmused, mis on väga suure mõjuga maailma arengule olnud: I maailmasõda, ülemaailmne majanduskriis, 11. septembri rünnakud.

Musta luige teooria ei defineeri ainult negatiivseid sündmusi. JK Rowling, kes kirjutas Harry Potteri seeriad kohvikus, samal ajal elades majandusliku toetuse abil ja oli saanud korduvaid äraütlemisi kirjastajate poolt, sai oma musta luige sündmuse, kui maailm sattus võlurite lummusesse ning teadaolevalt on nüüd tema väärtus 920 miljonit USA dollarit. Oluline on musta luige teooria puhul välja tuua, et tegemist on sündmustega, mis võivad juhtuda ja mille toimumist tuleb aktsepteerida. Eelkõige on mõistlik võimalused, mis nendest olukordadest tekivad, ära kasutada. Kõige rohkem saavad kahju sellistest olukordadest need, kellel nö kõik munad ühes korvis. Jagades oma investeeringuid mitme erineva riskitasemega investeeringu vahel võimaldab see leevendada ootamatu languse mõju.

Kokkuvõtlikult on musta luige teooria kohaselt tegemist sündmusega:

• mis mängib ajaloos, teaduses, rahanduses või tehnoloogias disproportsionaalselt suurt rolli, mida on raske prognoosida ja mis on äärmiselt haruldane ning jääb kaugele tavapärastest ootustest;
• mille esinemise tõenäosust ei ole (selle tõenäosuse väiksuse tõttu) võimalik teaduslike meetoditega välja arvutada;
• millega kaasneb inimeste võimetus sündmust ette näha, kuid "oskus" alati tagantjärele selgitada, miks see just niimoodi pidi juhtuma (nn historitsistlik käsitlus).

Seetõttu võime tuvastada mustade luikede sündmuste kolm omadust: haruldus, äärmuslik mõju ja tagasiulatuv ennustatavus.

Must luik tänapäeva ühiskonnas

Paljud on 2020. aastal maad võtnud koroonapandeemiat nimetanud “musta luige olukorraks”. Kui aga võtta kitsamas tähenduses, siis koroona kui musta luige arutelu võib vähendada riskianalüüsi seisukohalt olulised küsimusi ja seda, mida see näitab meile sellistest kriisidest nagu pandeemia. Taleb ise ei ole sellise käsitlusega nõus ning leiab, et inimesed nimetavad koroonapandeemiat alusetult musta luige olukorraks, kuna tema seisukohalt ei ole tegemist kaugeltki ettearvamatu olukorraga (erinevalt 2001. aasta 11. septembri kaksiktornide rünnakust).

Taleb on ka varem tähelepanu juhtinud asjaolule, et liigne keskendumine “musta luige” terminoloogiale jätab tähelepanuta suurema pildi pandeemiast ja riskianalüüsist. Tegelikult on sellised suuremad sündmused sagedasemad ja paremini prognoositavad kui sageli hinnatakse. Mitmed põhjused, sealhulgas rahvusvahelise süsteemi struktuurne dünaamika ja otsustajate kognitiivsed eelarvamused muudavad need sündmused vähem prognoositavaks kui nad tegelikkuses peaksid olema. Siinkohal on peamine küsimus mitte see, kui palju prognoose saab õigesti ennustatud, vaid see, et kuidas me saame reformida mõtlemist ja valitsemist, et me oleksime paremini ette valmistunud tulevasteks negatiivseteks sündmusteks kaasaja maailmas. See tähendab seda, et ei ennustataks järgmist musta luige sündmust, vaid potentsiaalsete mustade luikede muutmist valgeteks luikedeks. Kuigi, tegemist ei ole lihtsa ülesandega, kuna kuigi teave võib olla kättesaadav, siis tükkide kokkupanek võib olla keeruline. Näiteks jõudis 11. septembri komisjoni aruanne pärast pikka uurimist järeldusele, et kuigi lure oli kartnud potentsiaalset rünnakut Ameerika Ühendriikide vastu, oli selle olemuse ja kuju täpse tuvastamise suutmatus tingitud "kujutlusvõime ebaõnnestumisest".

Valge Luik on Talebi sõnul olukord, milleks me saame ja koguni peame valmistuma. Ta rõhutab, et valitsused ja riigid oleksid pidanud pandeemiaks valmistuma, suurendades oma finantsreserve, ka ettevõtted pidanuks ennast taoliste riskide vastu kindlustama. Ta rõhutab ühtlasi, et hetke kriisis peavad valitsused aitama ennekõike oma kodanikke ja alles siis vaatama, kui paljusid ettevõtteid päästa. Talebi mustade luikede teooria käsitlus oli mõeldud laiemalt uurimisena selle kohta, kuidas me riskide kohta hinnanguid ja oletusi teeme ning kuidas saame end paremini ette valmistama ootamatuteks arenguteks, selle asemel, et toimida ennustuse hindamise juhendina. Koroonapandeemia ulatusega sündmus peaks meid panema küsima neid küsimusi laiemale sihtgrupile ning mitte keskenduma luige värvidele.

Mustadel Luikedel näib olevat üks üha prognoositavam omadus: neil on rahvusvaheline, kui mitte globaalne mõju. Kas see tähendab, et nad vajavad globaalseid lahendusi? Näiteks, kas koroonapandeemia korral oleks rahvusvaheline koostöö aidanud mõju leevendada? Kas avaliku sektori juhtidel on, eriti globaalsetes organisatsioonides asuvatel, roll ennetava situatsiooniplaani ennetaval koostööl?

Musta luige teooria riskijuhtimises

Riskijuhtimine on tegevus, mille eesmärgiks on aidata ettevõttel mõista, hinnata ja juhtida organisatsiooni ohustavaid asjaolusid, et tagada ettevõtte edukus ja vähendada võimalikke tagasilööke. Edukas riskijuhtimine suurendab ettevõtte läbipaistvust ning annab kindlustunde ettevõtte omanikele. Riskijuhtimine võimaldab ohjata ja suunata tulevikusündmusi. Tõhus riskijuhtimine pole ettevõttele koormaks, seda viib ellu juhtkond vastavalt kehtestud põhimõtetele ja kooskõlas organisatsiooni kultuuriga.

Kindlasti aitab riskijuhtimine musta luige sündmusi kujundada valgeteks luikedeks. Riskist ollakse harjunud rääkima kui millestki negatiivsest. Finantsmaailmas ei ole see aga alati nii lihtne. Lihtsustatult on riskijuhtimisega (risk management) tegemist iga kord, kui investor, finantsjuht või fondihaldur analüüsib ja püüab kvantifitseerida potentsiaalset investeeringust tulenevat raha kaotust ja võtab seejärel tarvitusele (või jätab tarvitusele võtmata – sest ka riski aktsepteerimine võib olla teadlik riskijuhtimisotsus) sobivad ja asjakohased meetmed vastava riski minimeerimiseks, arvestades investeerimiseesmärke ning riskitaluvust.

Olulised märksõnad eduka riskijuhtimise tagamiseks on riskivalmidus (risk appetite), riskivõime (risk capacity) ja riskitaluvus (risk tolerance). Riskivalmidus tähendab, et organisatsioon on valmis võtma teatud valdkonna riske, et saavutada seatud eesmärke. Riskivõime omakorda väljendab riskide maksimaalset suurust, millele organisatsioon suudab vastu seista ja olla edasi jätkusuutlik. Riskitaluvus on organisatsiooni riskitaseme maksimaalne mõõt, mida organisatsioon on nõus aktsepteerima ja sealsamas peab suutma enda ärieesmärke täita.

Riski mõõdetakse sageli volatiilsuse (volatility) abil. Volatiilsus on statistiline näitaja, mis kajastab väärtpaberi või muu finantsinstrumendi tulususe varieeruvust iseenda keskmise tulususe või siis võrdlusindeksi suhtes. Seda varieeruvust mõõdetakse enamasti standardhälbe (standard deviation) või dispersiooni (variance) abil, kusjuures standardhälve on ruutjuur dispersioonist. Standardhälve leitakse kasutades eri perioodide tootlusi, mitte iga perioodi lõpu hinnatasemeid.

Mõned tüüpilisemad vead riskijuhtimises

1. Riskijuhtimisel püütakse prognoosida äärmuslikke sündmusi. Esiteks ei ole inimesed ennustamises kuigi head. Teiseks võib liigne keskendumine mõnele äärmuslikule stsenaariumile, juhtida tähelepanu kõrvale muudelt negatiivsetelt stsenaariumitelt. Tõhusam on keskenduda võimalikele tagajärgedele, st hinnata äärmuslike sündmuste võimalikku mõju.
2. Veendumus, et mineviku uurimine aitab meil kõiki riske juhtida. Paraku näitavad mitmed uuringud, et mineviku sündmustel ei ole tihti mingit seost tulevaste šokkidega. Näiteks ei osanud keegi ette näha 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakut või I maailmasõja puhkemist.
3. Veendumus, et riski saab suurepäraselt mõõta standardhälbega, eeldades normaaljaotust. Kuigi standardhälve võimaldab küllalt hästi kirjeldada nn "normaalseid"" olukordi, ei suuda see adekvaatselt kirjeldada ekstreemseid sündmusi, kuna enamasti tuginetakse normaaljaotusele (nn kolme sigma e 68–95–99,7 reeglile). Praktikas võib ekstreemne liikumine ületada standardhälvet ka kümneid kordi. Seega võib öelda, et kuigi standardhälve on investeerimisotsuste tegemisel abiks, ei peaks riskijuhtimine tuginema üksnes standardhälbele.
4. Me ei mõista, et matemaatiliselt samaväärne pole seda alati psühholoogiliselt. Ühte ja sama riski tuleb püüda lahti mõtestada mitmel eri moel, et me ei oleks liigselt mõjutatud psühholoogiast. Positiivne esitusviis võib liigselt tõsta "riskiisu".
5. Efektiivsusest ja aktsionäride rikkuse maksimeerimisest ajendatud liigne optimeerimine. Kõik pannakse tööle – vähendatakse miinimumini varusid, vaba raha jääki, vabastatakse omakapitali, suurendades finantsvõimendust jne. Alati ei ole see hea. Liigne optimeerimine ning suur võlakoormus muudab ettevõtted haavatavaks keskkonnamuutuste ja väliste šokkide suhtes. Kui tuua paralleel loodusest, siis mingil põhjusel on inimesel kaks kopsu ja kaks neeru – evolutsioon on andnud meile "jõude" seisvaid varuosi.

Tavaliselt on suurtel ettevõtetel oma riskijuhtimise osakond, et tuvastada võimalikud äritegevuse häired ning töötada välja riskipositsioonide leevendusplaanid ja ennetavad meetmed. Pärast 11. septembri 2001 terrorirünnakuid on paljudes ettevõtetes välja töötatud riskijuhtimise plaanid. Seetõttu on riskijuhtimisest saanud enamikus maailma suurettevõtetes saanud oluline meeskonna liige.

Nagu öeldud, on riskijuhtimine ettevõtte peaaegu lahutamatu osa. Riske hinnata ja ette ennustada on teatud määral aga keeruline ning see muudab ka kaardistatud riskide laias laastus omaette riskideks, sest prioriteediks on seatud just väljavalitud riskid ning riskid, mida ei suudeta ette näha või hinnata potentsiaalseks riskiks, võivad ettevõttele kahju teha.

Siinkohal on asjakohane ka musta luige teooria. Riskijuhtimises on sellisel juhul tegemist olukordadega, mille olemust ettevõtted ei oska hinnata ega ette näha. Siia hulka käivad enamasti ootamatud katastroofid, loodusõnnetused ja kriisid. Ettevõtte vaatepunktist saab sellisteks olukordadeks olla valmis viisil, et ettevõtte ülesehitus ja sisesed süsteemid on võimalikult paindlikud. Kõik oleneb kindlasti ka ettevõtte tegevusvaldkonnast, kuid kui süsteemi loomisel arvestada ka “musta luige” tegurit, siis on võimalik ka teatud juhtumite puhul hullemaid tagajärgi ära hoida. Sellise süsteemi loomine nõuab ettevõttelt sihikindlaid investeeringuid ja pidevat arendustegevust, et ettevõte suudaks hoolimata ootamatutest probleemidest endiselt tegutseda.