Neuroos

See artikkel räägib inimese funktsionaalsest psüühikahäirete klassist ja neurootilisest häirest; loomade neurootilise häire kohta vaata artiklit Neuroos (loomadel)

---

Neuroos (varasem nimetus psühhoneuroos, ladina neurosis) on psüühilistest teguritest tingitud (psühhogeenne) tervisehäire. Nimetust "neuroos" on kasutatud tervisehäirete kohta, mida ei saa seletada kehaliste talitlushäiretega ja mida on seostatud närvisüsteemi või koguni iseloomu eripäradega. Neuroosi on eristatud ärevushäiretest ja depressioonist.

Mõne allika andmetel on tänapäeval meditsiinis neuroosi kui termini kasutamisest suuresti loobutud. RHK-10 (1992 inglise keeles ja 1993 ja 1996 eesti keeles) ei kasuta enam diagnoosimisel neuroosi mõistet. RHK-9-s on see veel sees.

Neuroos kui neurootiline häire

Neuroos kitsamas tähenduses on neurootiline häire – orgaanilis(t)e tekkepõhjus(t)eta psüühiline häire, mis sagedasti kujuneb välja pikka aega mõjuva ärritaja (teguri(te)) tagajärjel.

Neuroosi liigid:

• depressioonineuroos (neurosis depressiva)
• foobianeuroos (neurosis phobica)
• hüsteerianeuroos (neurosis hysterica)
• reaktiivne neuroos (neurosis reactiva)
• sundneuroos (neurosis obsessiva-compulsiva)
• südameneuroos (neurosis cordis)
• ängistusneuroos (neurosis angoris).

Neuroos kui psüühikahäirete klass

Neuroos laiemas tähenduses on funktsionaalsete psüühikahäirete klass.

Neuroos sisaldab kurnatust, aga mitte luulusid ega hallutsinatsioone, mistõttu neurootiline käitumine ei lähe sotsiaalselt aktsepteeritavatest piiridest välja. Neuroos on tuntud ka kui psühhoneuroos või neurootiline hälve ja seega selle all kannatavaid inimesi kutsutakse neurootikuteks.

Eesti Entsüklopeedia definitsiooni kohaselt on neuroos negatiivsete emotsioonide küllaste psüühiliste elamuste (psühhotrauma) tagajärjel tekkinud psüühikahaigus, mis avaldub põhiliselt tunde- ja tahteelu hälvetena. Ilmnevad ülitundlikkus, erutuvus, emotsionaalne labiilsus, norutunne, ärevus, kindlusetus, teotahte nõrgenemine, kergesti väsimine ja mõningad talitluslikud muutused (vegetatiivse labiilsuse nähud). Tegelikkuse tunnetamise (tajumise, mõtlemise) ja oma tegevuse juhtimise võime ei ole neuroosi korral häiritud (erinevalt psühhoosidest) ning on säilinud kriitilise eneseanalüüsi võime; närvisüsteem on koekahjustusteta. Neuroosi nähud sõltuvad isiksusest ja temperamendi tüübist.

Põhilised vormid: depressiivne neuroos, hüsteeria, neurasteenia, psühhasteenia ja sundneuroos. Mõnel juhul võivad neuroosi nähud avalduda mõne siseelundi (südame, seedeelundite) talitluse funktsionaalse häirena (psühhosomaatilised haigused, näit psühhosomaatilised südamehäired). Ebasoodsate olude ja ravi hilinemise korral võib neuroos kesta aastaid, süveneda ja muutuda raskesti ravitavaks või ravimatuks. Neuroosihaigete ravi on kompleksne, selles on olulised tervislik eluviis ja psühhoteraapia.

Ajaloolist

• 1769. (mõne allika põhjal 1784) aastal rakendas Šoti arst ja keemik William Cullen (1710–1790) esmakordselt neuroosi kontseptsiooni (Synopsis Nosologiae Methodicae (1769)), kirjeldamaks närvide ja lihaste haigusi.

Vaata ka

• Neurootik

Viited

Kirjandus

• Eesti Entsüklopeedia 6. köide, Kirjastus Valgus 1992

Välislingid

• Irving B. Weiner, W. Edward Craighead,The Corsini Encyclopedia of Psychology, Volume 3, M-Q, lk 1088–1089, 2010, John Wiley & Sons, Google'i raamat (inglise keeles)
• Petteri Pietikäinen,Neurosis and Modernity: The Age of Nervousness in Sweden, 2007, Koninklijke Brill, Google'i raamat (inglise keeles)
• Ants Parktal, Sissejuhatav loeng psühhoanalüüsist, 2. osa, Psühhoanalüüsi lähtealused, põhilised kontseptsioonid ja tuntumad teooriad, 4. november 2013