Noortürklased

Noortürklased (türgi keeles Jön Türkler või Genc Türkler, prantsuskeelsest nimest Les Jeunes Turcs) olid poliitiline liikumine, mis taotles Osmanite riigi reformimist. Liikumine oli sultanite absoluutse monarhia vastu ning pooldas lühiealise Kanûn-ı Esâsî põhiseaduse taastamist.

Noortürklased tõusid Türgi poliitikas esile esmalt 1876. aastal, kui neile lähedal seisev Ahmed Şefik Midhat Paşa (Mithat-paşa) korraldas riigipöörde, kukutas sultan Abdülaziz I ja pani võimule Murad V, jäädes ise troonitaguseks võimuks. Murad V valitsusaeg jäi aga lühikeseks: 93 päeva kestnud valitsusaja järel kukutas Muradi tema vend Abdul Hamid II, kes pani ta üksikvangistusse ning alustas noortürklaste vastaseid repressioone.

1908. aastal toimunud noortürklaste revolutsioon kukutas sultan Abdul Hamid II, alustades Osmanite riigi teist konstitutsioonilist perioodi. Riigisisestele reformidele vaatamata ei saatnud noortürklaste valitsust edu välispoliitikas. Balkanil, Lääne-Armeenias ja Araabias puhkes vabadusvõitlus, Itaalia-Türgi sõjas 1911–1912 ja Balkani sõdades 1912–1913 kaotati territooriume. Läänemeelsete reformide ajastu lõppes, kui Türgi Esimeses maailmasõjas lüüa sai ning noortürklaste valitsus langes.

Türgi iseseisvussõjas 1919–1922 võimule tulnud Mustafa Kemal Atatürk ei andnud noortürklaste juhtidele luba kodumaale naasta. Siiski langesid tema Türgi Rahvusliku Liikumise eesmärgid noortürklaste omadega suuresti kokku, mistõttu paljud noortürklased ühinesid tema Rahvusliku Vabariikliku Parteiga (Cumhuriyet Halk Partisi).

Nimi "Noortürklased" viitas Türgi ühiskonna liikmetele, kes olid progressiivsed, uuendusmeelsed ja vastustasid senise olukorra jätkumist. Liikumise taustaks oli rikkalik dissidentluse traditsioon, mis kujundas Osmanite riigi hilise ajajärgu vaimu-, poliitika- ja kunstielu kuni impeeriumi allakäigu ja lagunemiseni. Paljud noortürklased olid mitte üksnes poliitiliselt aktiivsed, vaid ka kunstnikud, riigiametnikud ja teadlased.

Tänapäeval ülistavad paljud türklased noortürklasi kui jõudu, mis algatas tänapäeva Türgi liberaliseerimise. Ehkki noortürklasi on süüdistatud tänapäeva Türgi ajaloo esimese riigipöörde toimepanekus 1913. aastal, usutakse Türgis tavaliselt siiski, et nende tegevust võib pidada progressiivseks ka praeguste standardite järgi.