Nudism on loodusega kooskõlas olev eluviis, mida iseloomustab ühise alastioleku praktiseerimine kavatsusega suurendada lugupidamist enesest, teistest ja keskkonnast.

Nudistid suplemas

Nudismi põhiseisukohad

muuda
  • Inimese keha ja vaim on ühtsed. Vaimne tervis ja areng eeldab kehalist tervist ja vastupidi.
  • Inimese terviklikkust silmas pidades tuleb tunnistada kõikide kehaosade vajalikkust. Ükski kehaosa pole häbenemisväärne, ühtki kehaosa pole põhimõtteliselt vaja teiste inimeste eest varjata.
  • Bioloogiliselt ja füüsiliselt on alastiolek inimesele loomulik.
  • Sugupoolte ühine alastiviibimine nii vaba aja veetmisel kui ka tööl sõltumata vanusest, sotsiaalsest seisundist, usust, poliitilistest vaadetest, rahvusest või rassist
    • võimaldab saada üle valehäbist;
    • aitab kaasa moraalsetest eelarvamustest vabanemisele ning inimese kehalise ja vaimse olemuse avastamisele;
    • soodustab psüühilist tervist;
    • liidab mehi ja naisi;
    • tugevdab usaldust, avameelsust ja solidaarsust;
    • on kasulik noorte seksuaalkasvatamisel.[viide?]

Nudism kodus

muuda
 
Carl Larsson "Modell postkaarte kirjutamas" (1906)

Nudismi harrastatakse sageli oma kodus või koduaias, kas siis üksi või pereringis.

On erinevaid seisukohti selle kohta, kas ja mil määral peaksid vanemad oma laste ees alasti olema. Betty Gordoni ja Carolyn Schroederi andmetel ei ole midagi valesti selles, kui vanemad suplevad oma lastega koos alasti või on mõnes muus olukorras nende ees ilma riieteta, märkides, et see võimaldab vanematel anda oma lastele väärtuslikku teavet, ilma et sellest rääkima peaks. Nende seisukoha järgi hakkab lastel 5–6 aasta vanuselt tekkima oma keha häbenemise tunne ning nad soovitavad vanematel sellest ajast alates oma laste vajadustele vastu tulla ja sellest ajast end oma lastele vähem ilma riieteta näidata.[1]

Barbara Bonner soovitab vältida nudismi kodus, kui laps hakkab harrastama mingeid probleemetekitavaid seksuaalseid mänge.[2]

Ameerika seksuoloog Alfred Kinsey tehtud uuringu järgi teatas 75% küsitletutest, et kasvas kodus, kus kunagi alasti ei oldud. 5% vastas sellele küsimusele "harva", 3% "tihti" ja 17% jaoks oli see täiesti tavaline. Selle uurimuse järgi ei olnud meeste ja naiste antud vastustel selles osas vahet.[3]

1995 avaldas Paul Okami seksiuuringute ajakirjas Journal of Sex Research, et puudub igasugune tõendusmaterjal selle kohta, et vanemate nudism lastele kuidagi halvasti mõjuks[4]. 1998 avaldas ta seksuaalkäitumise arhiivis (Archives of Sexual Behaviour) 18 aasta pikkuse uurimuse tulemused, mille järgi oli vanemate nudismi mõju lastele peaaegu olematu või kergelt positiivne, viimast eriti poistele[5].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Betty Gordon ja Carolyn Schroeder. "Sexuality: A Developmental Approach to Problems". Kirjastus Springer 1995, isbn=0-306-45040-2, lk 16
  2. Barbara L. Bonner (1999), "When does sexual play suggest a problem?", Howard Dubowitz and Diane Depanfilis (toim), Handbook for Child Protection Practice [1], Sage Publications, lk 211, ISBN 0-7619-1371-8 {{citation}}: välislink kohas |title= (juhend)
  3. John Bancroft. "Sexual Development in Childhood". Indiana ülikooli kirjastus 2003, isbn=0-253-34243-0, lk 146–147
  4. Paul Okami. "Early childhood exposure to parental nudity, parental-child co-sleeping, and 'primal scenes': A review of clinical opinion and empirical evidence". Journal of Sex Research 1995, 32. kd, lk 51–64
  5. Paul Okami jt. Early childhood esposure to parental nudity and scenes of parental sexuality ('primal scenes'): An 18-year longitudinal study of outcome Archives of Sexual Behavior 1998, 27. kd, lk 361–384 (.pdf)

Välislingid

muuda
  NODES
dada 1
dada 1
orte 2
see 3