Põletatud maa taktika

Põletatud maa taktika on sõjaline võte vastase edasiliikumise ja hõivatud alal püsimise raskendamiseks, hävitades kõikvõimaliku eluks vajaliku.

Peamine ajalooline abivahend hävitustööks on tuli. Toiduainete hävitamise algsed sihtmärgid olid teravili ja hein. Paljudel juhtudel on tuntud ka joogivee mürgitamine või kaevude solkimine kättesaadavate vahenditega, näiteks loomakorjuste või inimlaipadega.

1977. aasta Genfi kokkuleppe I protokolli 54 lõiguga on säherduse sõjalise võtte kasutamine eraisikute vara hävitamiseks keelatud.

Ajalugu

Antiikajal

Sküüdid kasutasid maapõletamist Dareios I vastu.

1812. aasta Isamaasõjas

1812. aasta Isamaasõjas, 1812. aasta sügisel, kui Prantsuse väed Napoleon I juhtimisel lähenesid Venemaa keisririigi teisele pealinnale Moskvale, käskis Moskva ülemjuhataja, sõjakuberner jalaväekindral krahv Fjodor Vassiljevitš Rostoptšin, koos sõjavägedega lahkuda linnast ka linna tuletõrjekommandodel koos tulekustustusvahenditega. 1. septembril vastu 2. septembrit 1812 käskis krahv Rostoptšin alluvatel pärast sõjaväe lahkumist linnast "põletada armee ja linna laod, lahingumoona, varustuse ja puiduvarudega...". Suurpõlengu käigus hävis Moskva linnas olnud üle 9000 ehitisest 6,5 tuhat ehitist ja linna 329 kirikust säilis ainult 121. Linna põletamise eesmärk oli võtta Prantsuse vägedelt läheneva talve ajal majutuskohtade ja varustuse hankimisvõimalused.

Teises maailmasõjas

Tingnimetus Nõukogude Liidu ja Saksa Kolmanda riigi poolt Teise maailmasõja ajal taganemisel kasutatud strateegia kohta, mille kohaselt pealetungiva vaenlase eest hävitati kogu elutegevuseks vajalik infrastruktuur ja elutegevuseks vajalikud vahendid. Kui see tegevus oma territooriumil on vastuolus eetiliste põhimõtetega, siis okupeeritud territooriumidel on selline tegevus vastuolus Haagi ja Genfi sõjapidamiskonventsioonidega.

Nõukogude võimude tegevus 1941. aastal Eestis

Teise maailmasõja jõudes Eestimaale ning enne Eesti mahajätmist 1941. aasta suvel rüüstasid taanduvad Nõukogude väed ja eesti kommunistid Arnold Veimeri juhtimisel Tallinna põhjalikult, teostades sõja algul antud käsku rakendada põletatud maa taktikat. Kuna sakslased jäid peatuma Kesk-Eestis, siis jätkus hävitustööks ja strateegiliste varade, kommunistide ja nõukogude aktiivi ja mobiliseeritute evakueerimiseks küllaldaselt aega.

Põletatud maa taktikat viidi ellu kahel viisil: varade väljavedamisega nn evakueerimise nime all ja puhtakujulise hävitamisega. Varade äravedamise juhiks määrati eesti kommunist Arnold Veimer, kes oma mälestustes märgib selle kohta:

„„Saanud parteisekretärilt Karl Särelt korralduse alustada ettevõtete ja ladude evakueerimist, asusin kohe seda täitma. Alustasime tähtsamate materjalide, toorainete ja valmistoodangu evakueerimist Leningradi. Tegime seda, tõhustades ja kiirendades kogu aeg. Kuna juba augusti alul katkes raudteeühendus Leningradiga, siis jäi ainumaks võimaluseks seda teha mere kaudu. Tavalisi laevalaadimise nõudmisi ei saanud säärases olukorras loomulikult täita, vaid tuli määrata käitiste ja laadungite järjekord ning kindlustada pidev töö sadamas. Peab ütlema, et tänu erakorraliste abinõude rakendamisele õnnestuski suur osa materjalidest ja toorainetest evakueerida Leningradi, millega ei sattunud need fašistide kätte.”“

–

Mida ei saanud ära vedada, osalt lihtsalt hävitati. Näiteks põletati maha Kärdla kalevivabrik.

Ettevalmistused Leningradis 1941. aastal

Vastavalt operatiivplaanile Barbarossa, oli Saksa vägedel plaan vallutada Leningradi linn 20. juuliks 1941. Nii kiire vallutusplaan ei realiseerunud ning augustiks jäi rinne pidama Leningradi lähedal ning piirnes 900-päevase Leningradi blokaadiga. Augustis 1941 anti Moskvast käsk Leningradi kaitsenõukogule (juht Andrei Ždanov) ellu viia plaan Leningradi vallutamise puhuks ja kasutada nn põletatud maa taktikat, mida varem oli kasutatud ka hiljuti hõivatud Balti riikides.

Paari päeva jooksul varustasid sõjaväesapööride grupid NKVD esindajate juhtimisel Leningradi strateegilised ning kultuurilist ja poliitilist tähtsust omavad objektid (suurema tehased ja vabrikud, laevaehitustöökojad, veejaamad, telefoni- ja telegraafijaamad, naftabaasid, üle Neeva jõe viivad sillad ja reidil seisvad laevad – 381 tk) lõhkelaengutega. Lõhkamiseks asetati väljavalitud objektide keldritesse ligi 325 000 kilogrammist lõhkeainest koosnevad lõhkelaengud. Lõhkamisstaap moodustati Kaasani katedraali keldris. Linna õhkimine pidi toimuna käsu saamisel, milleks võis lõhkamisstaabis valves olevale isikule olla kirjalik käsk käskjalaga, telefoni teel (eriparooli kasutades), korralduse alusel mille annab sidepuldi ülem või NKVD esindaja.

Napalmiga maapõletamine