Panama kanal

Panama kanal on laevatatav kanal Kesk-Ameerikas. Läbib Panama maakitsuse, ühendades Vaikset ja Atlandi ookeani. Kanali pikkus on eri andmeil 71–82 km.

Video Panama kanali läbimisest

Kuigi Atlandi ookean on Vaiksest ookeanist ida pool, on kanali suund Panama maakitsuse kuju tõttu kagust loodesse. Merepinnast kõrgemal asuv kanal koosneb lüüside ja tehisjärvede süsteemist. Kanali mõlemas otsas on lüüsid; laevatee kulgeb läbi Gatuni paisjärve, mis asub merepinnast 26 m kõrgusel. Kanali Atlandipoolses otsas on Christóbali sadam ja Colóni vabamajandustsoon. Atlandilt Vaiksesse ookeani minnes tuleb läbida merepinna tasemel kanal lüüsideni, tõusta kolme lüüsiga Gatuni järve, ületada umbes 25-kilomeetrine Gatuni järv, läbida läbi mäeaheliku kaevatud Gaillardi kanal, läbida Pedro Migueli lüüs, ületada merepinnast 16,5 m kõrgem Mirafloresi paisjärv, läbida kaks Mirafloresi lüüsi, mis asuvad Panamá lähedal Balboa sadama juures. Põhja- ja Lõuna-Ameerikat ühendav Pan-Ameerika kiirtee sild ületab kanali Mirafloresi lüüsidest Vaikse ookeanini.

Kanalit hakkasid rajama 1881. aastal prantslased Suessi kanali ehitaja Ferdinand de Lessepsi juhtimisel. Esialgne plaan oli rajada kanal merepinna tasemel. Raske reljeefiga maastikul vihmaderohkes troopikas osutus töö plaanitust raskemaks. Õnnetustes ja haiguste tõttu kaotas elu 22 000 töölist. Ettevõtmine pankrotistus ja töö katkestati 1893. aastal.

Samal ajal pakuti Ameerika Ühendriikides välja plaan rajada 35 meetri kõrgune Gatuni tamm, millega tekitatakse 26 m kõrgusel merepinnast vee reservuaar – Gatuni paisjärv. Lüüsidega tõstetakse laevad paisjärve tasemele ning teise ookeani kaldal viiakse tagasi merepinnale. Lüüside täitmiseks võetakse vesi Gatuni järvest. Lüüsid tühjendatakse ookeani. Nii ei ole vaja vett pumbata. Niisugune kava oli oluliselt väiksema töömahuga ja kiiremini teostatav. Merepinna tasemel kanaliga võrreldes oli mullatööde maht poole väiksem.

Ehitatava kanali maa-ala kuulus Colombiale. Ameerika Ühendriigid toetasid Panama eraldumist Colombiast, mis sai teoks 3. novembril 1903. Panama andis kanali tsooni kasutamiseks USA-le. 1904. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid prantslaste ehitised ja varustuse ning jätkasid ehitust. Kanal valmis 1914. aastal ning avati laevaliiklusele 15. augustil 1914. Suurem tähelepanu sanitaartingimustele vähendas sellel ehitusperioodil suremust malaariasse ja kollapalavikku, üheteist aastaga kaotas elu umbes 5600 töötajat, mis kasvatas kogu kanali rajamisel hukkunute arvu 27 500-ni. Panama kanal oli valmides oma aja suurim tehnoehitis. Kanal kuulus koos seda ümbritseva Panama kanali tsooniga Ameerika Ühendriikidele.

1930. aastail ilmnesid probleemid kanali veevarustuses. Siis rajati veel üks tamm Chagresi jõele, mis aitas koguda veevarusid. 1939. aastal hakati rajama uusi suuremaid lüüse, mis suudaksid läbi lasta tollal ehitamisel olnud USA sõjalaevu, aga töö peatati pärast Teist maailmasõda. 31. detsembril 1999 anti Panama kanali haldamine üle Panamale.

Piirangud laevade suurusele seavad lüüside mõõtmed. Kõik lüüsid on 320 m pikad, 33,53 m laiad, laevade lubatud süvis on 12,6 m. Tänu kanalile väldivad sellest lüüsidest läbi mahtuvad laevad 13 000-kilomeetrist ringi läbi Magalhãesi väina ümber Lõuna-Ameerika lõunatipu. Tänu paarislüüsidele kulgeb laevaliiklus mõlemas suunas samaaegselt. Igal aastal läbib kanali umbes 14 000 laeva.

Piirangud

Topograafiline kaart

Panama kanali tsoonis ei tohi laevadel suitsetada. Suurim aluse üldpikkus on 965 jalga (294,13 m), laius 106 jalga (32,31 m) ja kõrgus on 190 jalga (57,91 m).

Mõõtmisel arvestatakse troopiliseks mageveeks Gatuni järve vee tihedust 0,9954 g/cm³ vee temperatuuril 29,4 °C (85 °F).^[viide?]

Arendus

Arenduskavas 2005–2025 (inglise "The Panama Canal Master Plan 2005–2025") kaalutakse kanali läbilaskevõime suurendamist ja mageda vee kao vähendamist.

Välislingid

Panama Kanali Ameti koduleht (hispaania ja inglise keeles)