Patriarh

See artikkel räägib patriarhidest kristluses ja judaismis; patriarhi kohta budismis vaata Patriarh (budism).

---

Patriarh (kreeka sõnast patriarkhēs 'pereisa, perekonnapea' sõnadest patēr 'isa' ja arkhē 'algus, võim') on suurpere meessoost pea. Sellele sõnale on religioonides omistatud kindlaid tähendusi.

Kolm patriarhi

Esimeses Moosese raamatus räägitakse kolmest patriarhist (heebrea keeles Avot 'isad'; sh'loshet ha-avot 'kolm isa') ehk esiisast, kellel on palju järglasi ja kes on iisraellaste esiisad: need on Aabraham, tema poeg Iisak ja selle poeg Jaakob. Aega, mil nad elasid, nimetatakse patriarhide ajastuks. Neid patriarhe austavad nii judaism, kristlus kui ka islam.

Aabrahami naist Saarat, Iisaki naist Rebekat ning Jaakobi naisi Lead ja Raahelit nimetatakse matriarhideks ehk esiemadeks.

Patriarhideks nimetatakse ka Iisraeli kaheteistkümne suguharu esiisasid. Need on Ruuben, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar, Sebulon, Benjamin, Daan, Naftali, Gaad, Aaser ja Joosep.

Mõnikord räägitakse ka veeuputuse-eelsetest patriarhidest (Aadam, Sett, Enos, Keenan, Mahalalel, Jered, Eenok, Metuusala, Lemek, Noa), kes elasid mitmesaja-aastaseks.

Suurkohtu eesistuja

Patriarhiks nimetatakse ka juutide suurkohtu sünedrioni eesistujat (nasi) Rooma ajal.

Varajane kristlik kirik

2. sajandil pääses kirikus varasema kollegiaalse, kogudusevanemate (presbüteride) poolt teostatava juhtimise asemel maksvusele episkopaalkirik, kus kiriku juhtimisel oli keskne koht piiskopiametil. Selle ameti autoriteet (auctoritas) ja väärikus dignitas tulenesid apostellikust suktsessioonist: igast piiskopist ulatus eelkäijate ahel tagasi apostliteni.

Antiookia Ignatiosel oli juba peaaegu monarhivõimutaoline õpetus-, pühitsus- ja jurisdiktsioonivõim. Nikaia I kirikukogu (325) seadis sisse järgmise "metropolikorra": "Egiptuses, Liibüas ja Pentapolises jäägu püsima vana komme, et Aleksandria piiskopil on ülevõim kõige selle üle, sest ka Rooma piiskopil on selleks õigus. Samamoodi jäetagu nende eesõigused ka Antiookia kirikutele, nagu ka teistele eksarhiatele nende eesõigused." Seega on ülemmetropoliidid nähtavasti olemas juba 3. sajandil, kindlasti aga 4. sajandil, nimelt Roomas (Õhtumaa), Aleksandria (Egiptus) ja Antiookia (Süüria).

Konstantinoopoli esimesel kirikukogul (381 sai Konstantinoopol esimuse pärast Roomat. Sealne piiskop sai auesimuse pärast Roomat ning Pontose, Aasia (Väike-Aasia) ja Traakia patriarhi õigused.

Chalkedoni kirikukogul (451) anti jurisdiktsiooniesimus (Juudamaa, Samaaria ja Galilea üle) ka Jeruusalemma piiskopile.

Alates Justinianus I ajast hakati neid ülemmetropoliite nimetama patriarhideks. Nad olid astmelt võrdsed, kuid nende vahel oli kindel aujärjekord:

1. Rooma patriarh ehk Rooma paavst (selle ameti rajasid apostlid Peetrus ja Paulus)
2. Konstantinoopoli patriarh (selle ameti rajas apostel Andreas)
3. Aleksandria patriarh (selle ameti rajas evangelist Markus)
4. Antiookia patriarh (selle ameti rajasid apostlid Peetrus ja Paulus)
5. Jeruusalemma patriarh (selle ameti rajasid kõik apostlid)

Patriarhiametit nimetatakse ka patriarhaadiks.

Oma osadusühtsusega (communio) vahendasid need viis patriarhi oma jurisdiktsiooni piiskoppidele kiriklikku ühtsust kõikide kohalike kirikutega. Nad olid kiriku ühtsuse garantideks. Konflikte lahendati kirikukogudel. Mitmesugused kirikulõhed viisid kiriku patriarhaalsest juhtimisest loobumiseni.

Vaata ka

• Patriarhide ajastu
• Matriarh
• Patriarhaat
• Matriarhaat

Kirikus

• Aleksandria patriarh
• Antiookia patriarh
• Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh
• Jeruusalemma patriarh
• Rooma paavst
• Bulgaaria patriarh (alates 1235 ja 1953)
• Serbia patriarh (alates 1346 ja 1920)
• Moskva ja kogu Venemaa patriarh (alates 1589 ja 1917)
• Rumeenia Õigeusu Kiriku patriarh (alates 1925)