Pietro da Cortona
Pietro da Cortona (kodanikunimega Pietro Berrettini; 1. november 1596 Cortona – 16. mai 1669 Rooma) oli Itaalia barokiajastu maalikunstnik ja arhitekt.[1]
| Pietro da Cortona | |
|---|---|
 | |
| Sünninimi | Pietro Berrettini |
| Sündinud |
1. november 1596 Cortona |
| Surnud |
16. mai 1669 Rooma |
| Rahvus | itaallane |
| Tegevusala | kunstnik, arhitekt |
| Kunstivool | barokk |
Cortona töötas peamiselt Roomas, kuid ka Firenzes. Ta oli omal ajal tunnustatud maalikunstnik ja arhitekt ning koos Gian Lorenzo Bernini ja Francesco Borrominiga üks juhtivaid Rooma barokiajastu arhitekte. Pietro da Cortona oli ka viljakas freskomaalija, kes on oma laemaalingutega kaunistanud mitmeid villasid Itaalias.[viide?]
Elu ja looming
muudaPietro da Cortona sündis Toscana väikelinnas Cortonas käsitööliste peres. Tema isa oli osav müürsepp, kes andis pojale esmased kunstiteadmised, õpetades teda joonistama ja maalima.[1] Kunstnikuteed alustas Cortona Firenzes, kus õppis Andrea Commodi ja Baccio Ciarpi käe all maalima. Noore Cortona maalide temaatikat ja värvivalikut on palju mõjutanud Peter Paul Rubens, Giovanni Lanfranco, Guercino (Giovanni Francesco Barbieri) ja Simon Vouet. Cortona varajastes maalides kerkivad esile tumedamad toonid ning alles hilisemates töödes hakkab domineerima värvirohkus.[2] Cortona maalid on jõulised ja figuurirohked ning peamiselt mütoloogilise sisuga. Jõulisuse ja värvirohkuse tõttu peetakse teda koos oma eeskuju Guercinoga Itaalia kõrgbaroki loojateks. Cortona toob oma teostes esile erinevuse Itaalia ning Hispaania ja Prantsusmaa kunsti vahel. Nimelt olid Itaalia mõjukad inimesed end alati Rooma mütoloogiliste kangelastena kujutanud, Hispaania ja Prantsusmaa kunstis esines seda aga harva, sest seal eelistati end iseendana näidata.[3] Tänu Cortona kuulsusele ja andele valiti ta aastatel 1634–1638 Rooma juhtiva akadeemia San Luca presidendiks.[4] Cortonal oli elu jooksul mitmeid õpilasi. Olles juba kõrgemas eas, andis ta neile oma töid lõpetada. Tema tuntumate õpilaste hulka kuuluvad Lazzaro Baldi ja Ciro Ferri, kellest said hiljem kuulsad maalikunstnikud ja skulptorid.[2]
Rooma
muuda
Cortona kolis Rooma 1613. aastal, olles siis veel võrdlemisi tundmatu kunstnik. Roomas õpetas teda algul Cassiano dal Pozzo, kes andis talle lugeda antiikkirjandust, millest Cortona hiljem oma teostesse motiive võttis. Roomas kujunes välja tema maalide temaatika ja stiil, milleks olid enamasti Rooma antiiklegendide põhjal valminud taiesed. Cortona ei olnud oma esimesel Rooma perioodil eriti kuulus. Ta maalis ja õppis, aga laiemat tuntust veel ei saavutanud. Tema murranguliseks teoseks kujunes "Polyxena ohverdus", mille lõi 1623. aastal. See äratas tähelepanu ning viis ta kokku paavst Urbanus VIIIga. Üsna pea tutvus ta ka Barberini perekonnaga, kes jäi Cortona patrooniks pikaks ajaks. Cortona põhitöö Barberini perekonnale oli Palazzo Barberini laefresko, mille ta 1630. aastatel maalis. Laemaalil on kujutatud taevariiki koos Minervaga, kes takistab hiiglasi sinna tulemast. Laemaalingu keskel on lendlevad mesilased, mille kaudu väljendatakse Barberinide tunnusmärgina perekonna jumalikku staatust.[5] Cortona laefresko avaldab muljet oma ruumiliste mõõtmetega: jääb mulje, justkui oleks taevas avatud, ning tekib ruumiline pilt.
Palazzo Phampili
muudaPietro da Cortona tegi elu jooksul veel mitmeid laemaale. Näiteks 1650. aastatel tegeles ta kardinal Giambattista Phamphili villa laemaalingutega, maalides sinna "Aenease eksirännaku" viimase osa, kus Aenas maabub pärast Trooja hävimist Itaalias, vallutab koos kaaslastega Latiumi ning paneb aluse Juliuste suguvõsale.[6] Laemaalide suurus või väiksus näitab mütoloogilise jutustuse tähtsust, et rõhutada ühe või teise loo olulisust. "Aenaese eksirännaku" maalimisel on Cortona toetunud põhiliselt jutustusele, kandes Aenase legendi ühelt maalilt teisele. Cortona on teinud ka Santa Maria Vallicella freskod, mille kallal töötas ta aastatel 1647–1651.
Pietro da Cortona põhiliseks rivaaliks ja kolleegiks kujunes Andrea Sacchi. Sacchile meeldis taieseid vähemate figuuridega maalida, et näidata nende tegelaste inimlikku tragöödiat, mis erines Cortona tehnikast märkimisväärselt.[7] Cortona kaasaegsed on tema maalidele ette heitnud liigset pateetilisust ja figuurirohkust, mis jätvat vaataja külmaks ega tekitavat mingit emotsiooni või tundeliigutust ning mis ei vasta seega barokk-kunsti ootustele.
Cortona arhitektina
muudaPietro da Cortona tegutses ka arhitektina. Koos Borromini ja Berniniga oli ta üks Rooma juhtarhitekte, kes projekteeris nii kirikuid kui ka villasid. Cortona avaldas arhitektina juba varakult muljet Rooma kõrgaadlile. Tema esimesed teosed jäljendasid antiigi ja kõrgrenessansi teoseid ning Raffaeli maali "Galatea" koopia äratas huvi Rooma pankuris Marcello Sacchettis. Cortona sai Sacchetti juures arhitektina tööd ning tema esimeseks ülesandeks oli Sacchetti perekonnale Villa del Pignetto projekteerimine, mis on tänapäevaks hävinud. Hoones eri tasapindade kujutamine viitab Antiik-Rooma Praeneste pühamule ning teljelisust rõhutav põhiplaan Palladiole.[8] Projekt nägi ette mitmeid terrasse, grotte ning kaarduvat treppi, mille suursugusus viitab Firenze maneristi Bernardo Bountalenti eeskujule.[8]
Cortona arhitektuuri tähtteoste hulka kuulub 1634. aastal laiendama hakatud Accademia di Santi Luca e Martina kiriku krüpt, mille plaani pidi ta täielikult muutma, kui selgus, et kirikus olid püha Martina jäänused. Barberini laskis Cortona projekti järgi ehitada täiesti uue kiriku, mis loodi 1644. aastal[viide?] ning mille interjöör valmis 1655. aastal[viide?]. Cortona kasutas Martina kirikus Kreeka risti, mille kõik otsad lõppevad apsiidiga. Võlvid on kirikus rikkalikult dekoreeritud, kasutatud on nii Panteoni kassettlae monoliitset struktuuri kui ka Peetri kiriku ribide põhimõtet. Martina kiriku fassaad on kergelt kaardus – sama võtet kasutas Cortona ka Villa Sacchetti juures. Kaardus fassaad on kooskõlas kiriku siseruumiga, olles siseseintega paralleelselt kumer.[viide?]
Arhitektina kavandas Cortona ka Louvre'i idafassaadi, kuid tema projekt ei osutunud valituks.[9]
Kokkuvõte
muudaPietro da Cortona on jätnud kunstiajalukku jälje kui kõrgbaroki esindaja. Tema jõulised ja liikuvad figuurid annavad hästi edasi suursugusust ja võimsat atmosfääri, mida tol ajal kunstnikult oodati. Kuigi Cortona kaasaegsed kunstikriitikud on talle ette heitnud liigset figuurirohkust ja pateetilisust, on tema laefreskod, ajastule kohaselt antiikmütoloogilise sisuga võimsad ja kolossaalsed teosed, muutunud 17. sajandi lõpuks eeskujuks Euroopa pompoossetele dekoratsioonidele, mida leidub nii Madridis, Viinis kui ka Londonis.[10] Cortona kui arhitekti tööd olid suursugused ja massiivsed, lähtudes samas ka Rooma lihtsusest. Santi Luca e Martina kiriku siseviimistlus ja fassaadi lahendus teevad kirikust esimese isikupärase kõrgbaroki näite.[11]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Pietro da Cortona". Vaadatud 28.10.2019.
- ↑ 2,0 2,1 Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 376.
- ↑ Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 22.
- ↑ Stéphane Loire. ""Rome, Pietro da Cortona (compte rendu)"". Vaadatud 22.10.2019.
- ↑ "Palazzo Barberini". Vaadatud 28.10.2019.
- ↑ Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 385.
- ↑ Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 376.
- ↑ 8,0 8,1 Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 22.
- ↑ Rolf Toman (2008). Barokk. Koolibri. Lk 130.
- ↑ "Britannica". Vaadatud 29.10.2019.
- ↑ Rudolf Wittkower (1958). Art and Architecture in Italy 1600-1750. Yale University Press. Lk 37.