Pjotr Kropotkin

Pjotr Aleksejevitš Kropotkin (Пётр Алексеевич Кропоткин; 9. detsember (vana kalendri järgi 27. november) 1842 Moskva – 8. veebruar 1921 Dmitrov Moskva lähedal) oli vene filosoof ja geograaf, anarhokommunismi rajaja. Vürst.

Päritolu

Kropotkin oli isa poolt pärit Rjurikovitšite soost (kolmekümnendat põlve). Kropotkinite suguvõsa sai alguse Smolenski vürstist Dmitri Vassiljevitšist.

Pjotr Kropotkini isa oli kindralmajor Aleksei Petrovitš Kropotkin. Vanaisa oli samuti Pjotr Nikolajevitš Kropotkin. Onu Dmitri Petrovitš Kropotkin oli literaat.

Pjotr Kropotkini ema Jekaterina oli kindral Nikolai Semjonovitš Sulima tütar. Ta oli pikka kasvu, hea kehaehitusega, tumedate silmadega ning tihedate kastanpruunide juustega, väga elav ja artistlik.

Pjotril olid vanemad vennad Nikolai ja Aleksandr ning vanem õde Jelena.

Elulugu

Lapsepõlv ja noorpõlv

Pjotr sündis Moskvas Staraja Konjušennaja linnaosas oma isa majas praeguse aadressiga Kropotkini põik 26. Majal on S. A. Merkurovi tehtud mälestustahvel. Kuni 1940. aastani oli selles majas Kropotkini muuseum, praegu on seal Palestiina Suursaatkond.

Kui Pjotr oli kolme ja poole aastane, suri ema 35-aastaselt tiisikusse. Hiljem kirjutas Pjotr: "Kogu minu lapsepõlv on läbi põimunud mälestustega temast." Ema järelejäänud paberid, mille seas olid Kondrati Rõlejevi ning teiste keelatud autorite ümberkirjutatud venekeelsed luuletused, noodid, prantsuskeelsed draamad, George Byroni poeemid ning ema enda luuletused ja akvarellid, jätsid poisile sügava mulje. Ta kandis ema portreed kogu elu kaasas; see rippus tema töölaua kohal. "Minu ema oli kahtlemata oma aja kohta tähelepanuväärne naine (...) Kõik, kes teda tundsid, armastasid teda. Teenijad jumaldasid tema mälestust (...) Ma ei tea, mis meist oleks saanud, kui me poleks oma kodus teenijate seas leidnud seda armastuse õhkkonda, millega lapsed peavad olema ümbritsetud (...) Teda ei olnud, kuid mälestus temast hõljus meie kodus, ja kui ma nüüd oma lapsepõlvele tagasi vaatan, näen, mis ma võlgnen talle nende parimate sädemekeste eest, mis langesid minu lapsesüdamesse."

Kaks aastat pärast Pjotri ema surma abiellus isa Musta mere laevastiku admirali M. Karandino tütrega. Võõrasema oma võõraslastega ei tegelnud, eriti kui sündis tema oma laps Polina. Kõik, mis meenutas Pjotri ema, pidi majast kaduma. Ka lastele ema asendanud vana sakslanna Burman pidi lahkuma.

Et vend Nikolai õppis Moskva Kadetikorpuses ja õde Jelena Peterburis Katariina Instituudis ning nad käisid kodus harva, suhtles Pjotr peamiselt vend Aleksandriga, kes oli temast pisut üle aasta vanem. Neil olid omavahel väga lähedased suhted. Neid kasvatasid ja õpetasid prantslane Poulin, kelle isa palkas väga kallilt, 600 rubla eest aastas, ja üliõpilane N. P. Smirnov.

Ta sai keskhariduse Moskva 1. Gümnaasiumis ning lõpetas 1862 kiitusega Paažikorpuse.

Teenistus Siberis

Ida-Siberi lõunaosa ja Mongoolia, Mandžuuria, Sahhalini osi kujutav kaart (Kropotkin 1875)

Ta teenis ohvitserina Siberis Amuuri kasakaväes, osales ekspeditsioonides Ida-Siberis, Mandžuurias, kus ta tegi geoloogilisi uuringuid.

Ta osales vangla- ja asumissüsteemi reformi komisjonis ning komisjonis, mis valmistas ette linnade omavalitsuse projekti, kuid bürokraatia tõttu kohtadel jooksid reformid liiva, mis Kropotkinit sügavalt puudutas.

Aastal 1867 läks ta erru ning astus Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. Aastal 1868 valiti ta Vene Geograafiaseltsi liikmeks.

Aastal 1872 kohtus Kropotkin Belgias ja Šveitsis vene ja Euroopa revolutsiooniliste organisatsioonide esindajatega. Aastal 1872 astus ta Internatsionaali Juura Föderatsiooni, mille tegelik juht oli Mihhail Bakunin. Pärast Venemaale naasmist tegeles ta propagandaga, oli üks "rahva hulka mineku" algatajaid ning tšaikovskilaste ringi liige.

Aastal 1874 ta arreteeriti ning paigutati Peeter-Pauli kindlusse poliitvangina. Seal anti talle Aleksander II isiklikul korraldusel paber ja sulg töö "Uurimused jääajast" kirjutamiseks. Neis põhjendas ta hiljem muistse jääkatte teooria, mis on üks tähtsamaid maateadustes.

1876. aastal põgenes ta Inglismaale ning elas üle 40 aasta emigratsioonis. Ta oli üks rahvusvahelise anarhistliku liikumise organisaatoreid ja teoreetikuid. Kolm aastat viibis ta Prantsusmaa vanglas, kuid sai amnestia ning siirdus Inglismaale. Seal kirjutas ta arvukalt töid anarhismi teooriast ja teistest probleemidest.

Juunis 1917 naasis ta Venemaale, olles Aleksandr Kerenski ettepanekule võtta vastu ministrikoht vastanud, et peab saapapuhastaja ametit ausamaks ja kasulikumaks. Kropotkin oli Veebruarirevolutsioonis pettunud. rusuva mulje jättis talle ka kohtumine anarhistidega, kes osutusid lodevateks noormeesteks, kes olid aluseks võtnud kõigelubatavuse põhimõtte. Tal olid suhted mitmete poliitiliste liikumiste esindajatega, sealhulgas olid tal kokkusaamised Leniniga.

Oktoobrirevolutsiooni suhtus ta üldiselt positiivselt, sest ta tervitas kodanluse kukutamist kui niisugust ja formaalset nõukogude võimu. Ta asus elama Dmitrovisse Moskva lähedal, kus ta vaatamata rasketele elutingimustele jätkas tööd uue raamatu kallal. Edasised sündmused, punane terror ja bolševike partei diktatuur panid ta revolutsiooni kriitilisemalt suhtuma.

Kropotkin suri Dmitrovis 8. veebruaril 1921.

Vaated

Kropotkin oli filosoofias Auguste Comte'i ja Herbert Spenceri järgija. Ta suhtus kriitiliselt "metafüüsilisesse" traditsiooni. Saksa klassikalise idealismii esindajatele, eriti Hegelile heitis ta ette "skolastikat". "Abstraktne filosofeerimine" pidi Kropotkini meelest asenduma "tõeliselt teadusliku meetodiga". Kropotkini sotsiaalne ideaal oli anarhistlik (riigita) kommunism, milles eraomandus on revolutsiooni teel täielikult kaotatud. Igasuguse riigivõimu veendunud vastasena ei aktsepteerinud Kropotkin proletariaadi diktatuuri ideed.

Vaated anarhismile ja riigile

Kropotkini arvates pärineb anarhism sellestsamast revolutsioonilisest protestist, sellestsamast inimeste rahulolematusest, millest sotsialismgi; ja revolutsiooni tulemusena näeb ta "riigita kommunismi" kehtestamist, uut ühiskondlikku korda nägi ta omavalitsusüksuste (kogukondade, territooriumide, linnade) vaba föderatiivse liiduna vabatahtlikkuse ja anarhia põhimõttel.

Kropotkin püüdis anda anarhismile teadusliku aluse. Ta võttis aluseks solidaarsuse ning vastastikuse abi ja toetuse seaduse. Kropotkin püüdis näidata, et Darwini olelusvõitlust tuleb mõista liikidevahelise võitluse ning liigisisese vastastikuse abina. Vastastikune abi ja solidaarsus on tema järgi progressi mootorid.

Isiklikku

Pjotr Kropotkini vennapoja Dmitri Kropotkini, Harkovi kuberneri, tapsid poliitilised kurjategijad.

Teosed

Eesti keeles

Pjotr Kropotkin, "Anarhismi kõlbelised alused", tõlkinud Jüri Ojamaa – Vikerkaar 1998, nr 1/2, lk 81–111
Vaapo Vaher, "Humanist Kropotkin" – samas, lk 112–119; ilmunud ka V. Vaheri raamatus "Surmakuul & seemnepurse", Tallinn: Eesti-Kambodža Sõprusühing & Juku-Kalle Raid, 2002, lk 425–433

Inglise keeles

Raamatud

Mutual Aid: A Factor of Evolution, Extending Horizons Books, Porter Sargent Publishers, Boston, 1955 paperback (reprinted 2005), includes Kropotkin's 1914 preface, Foreword and Bibliography by Ashley Montagu, and The Struggle for Existence, by Thomas H. Huxley, ISBN 0-87558-024-6
The Conquest of Bread
Fields, Factories and Workshops
P. Kropotkin, In Russian and French Prisons, London: Ward and Downey; 1887.
Memoirs of a Revolutionist, London : Smith, Elder; 1889. Kropotkin's own memoirs, which were also published in the United States in the same year and have appeared in a number of modern editions.
The Great French Revolution, 1789-1793, New York: G.P. Putnam's Sons, London, William Heinemann, 1909, translated from the French by N.F. Dryhurst.

(in French) http://kropot.free.fr/Kropotkine-Vie.htm

Russian Literature: Ideals and Realities (New York: A. A. Knopf, 1915). Available online at the Anarchy Archives, http://dwardmac.pitzer.edu/anarchist_archives/kropotkin/literature/russianlittoc.html
Ethics (unfinished).
http://dwardmac.pitzer.edu/Anarchist_Archives/kropotkin/prisons/toc.html In Russian and French Prisons]. Online book. A criticism of the existence of prisons.

Artiklid

"Research on the Ice age", Notices of the Imperial Russian Geographical Society, 1876.
"The desiccation of Eur-Asia", Geographical Journal, 23 (1904), 722-741.
Mr. Mackinder; Mr. Ravenstein; Dr. Herbertson; Prince Kropotkin; Mr. Andrews; Cobden Sanderson; Elisée Reclus, "On Spherical Maps and Reliefs: Discussion", The Geographical Journal, Vol. 22, No. 3. (Sep., 1903), pp. 294–299, JSTOR
"Baron Toll", The Geographical Journal, Vol. 23, No. 6. (Jun., 1904), pp. 770–772, JSTOR
"The population of Russia", The Geographical Journal, Vol. 10, No. 2. (Aug., 1897), pp. 196–202, JSTOR
"The old beds of the Amu-Daria", The Geographical Journal, Vol. 12, No. 3. (Sep., 1898), pp. 306–310, JSTOR

Prantsuse keeles

1867 Résumé de orographie de la Sibérie
Paroles d'un révolté, (1895), recueil d'écrits parus dans le journal Le Révolté,
La morale anarchiste, (1889), où il rejette les morales traditionnelles, religieuse ou non, fondant la sienne sur la solidarité et l'équité.
La conquête du pain, (1892),
L'anarchie, (1896), Réédité en 2006
L'organisation de la justice, appelée vindicte, (1901),
L'entraide, un facteur de l'évolution,(1902),
Communisme et anarchie, (1903),
La grande révolution, (1909),
Autour d'une vie (Mémoires d'un révolutionnaire) http://kropot.free.fr/Kropotkine-Vie.htm,
Le principe anarchiste, (1913).

Saksa keeles

Die Eroberung des Brotes. Edition Anares, Bern 1989, ISBN 3-922209-08-4
Die französische Revolution. Trotzdem Verlag, Grafenau 1999, ISBN 3-931786-13-7
Gegenseitige Hilfe. Trotzdem-Verlag, Grafenau 1993, ISBN 3-922209-32-7
Memoiren eines Revolutionärs. Unrast-Verlag, Münster 2002
Der Anarchismus. Trotzdem-Verlag, Grafenau 1994, ISBN 3-922209-42-4
Die französische Revolution 1789-1793. Thomas-Verlag, Leipzig 1909
- 1. - ISBN 3-89771-901-0
- 2. - ISBN 3-89771-902-9

Vene keeles

«Речи бунтовщика» 1885
«В русских и французских тюрьмах» 1887
«Хлеб и воля» 1892
«Поля, фабрики и мастерские» 1899
«Современная наука и анархизм» 1901
«Записки революционера» 1902
«Взаимная помощь как фактор эволюции» 1902
«Идеалы и действительность в русской литературе» 1905
«Великая французская революция 1789—1793» 1909
«Государство и его роль в истории» 1921
«Анархизм: его философия и идеал» (Перевод с французского Уральский комитет партии социалистов-революционеров; рукопись Общественно-политическая библиотека г. Москва)
«Этика» 1921(незаконченное)
Общий очерк орографии Восточной Сибири, «Записки РГО по общей географии», т. 5, 1875
Доклад комиссии по снаряжению в северные моря, 1871 (в соавторстве)
Исследования о ледниковом периоде (т. 1, 1876; т. 2 не изд.)
The Desiccation of Eur. -Asia, «Geographical Journal», 1904, v. 23, № 6
Статьи по географии России для «Британской энциклопедии» (9-11 изд., 1875—1911)

Vaata ka

Karl Kessler