Postmark

Postmark ehk kirjamark ehk mark on postikulude tasumist tõendav märk postisaadetisel (tavaliselt kirjaümbrikul või postkaardil). Postmark on enamasti postisaadetisele kleebitav väiketrükis, mõnikord on tema kujutis ümbrikule või postkaardile trükitud (sel juhul on tegemist tervikasjaga).

Postmargi korduvkasutuse välistamiseks need kustutatakse templijäljendiga, millel on enamasti kuupäev ja postkontori nimi.

Paljud postmargid on kujundatud miniatuursete kunstiteostena, mis kajastavad konkreetset sündmust, isikut või asja.

Postmarkide kogumist nimetatakse filateeliaks.

Kuigi postmargi põhimõtte väljatöötajaks on peetud mitut inimest, on hästi dokumenteeritud, et esimene postmark Penny Black anti välja Suurbritannias 1. mail 1840 ja hakkas kehtima 6. mail 1840 osana postisüsteemi reformist, mille juurutas Rowland Hill. Teda peetaksegi tavaliselt postmargi leiutajaks.^[1]

Esimene mark oli must ühepennine. Kaks päeva hiljem tuli müügile teine mark, sinine kahepennine. Mõlemal oli kujutatud noor kuninganna Victoria. Margil oli ka nominaalväärtus, aga riigi nime ei olnud, sest sel ajal polnud põhjust riigi nime margile kirjutada. Sellest ajast ei kirjutata Suurbritannias välja antavatele markidele riigi nime ja ühtlasi on Suurbritannias läbi aegade välja antud vähe marke, mis ei kujuta võimulolevat monarhi.

Teise riigina maailmas hakati postmarke kasutama Šveitsis. 1. märtsil 1843 anti Zürichis välja margid Zürichi 4 ja 6 rappenit. Rappen on sajandik Šveitsi franki. 4 rappeni eest sai kirja saata Zürichi piires ja 6 rappeni eest Zürichi kantoni piires. Peatselt järgnesid teisedki kantonid, kuid eri kantonite vahel jätkati endise süsteemiga, mille järgi kirja saatmise hind sõltus teekonna pikkusest. Ülešveitsilised postmargid võeti kasutusele alles 1850 (täpne kuupäev teadmata). Erinevalt teistest maailma riikidest pole Šveitsi postmarkidele kirjutatud riigi nimi üheski neljast riigikeelest, vaid hoopis ladina keeles: Helvetia.

Kolmanda riigina maailmas võeti postmargid kasutusele Brasiilias 1. augustil 1843. Brasiilia oli ka Suurbritannia järel teine riik, kus postmargid võimaldasid kirja saata kogu riigi piires. Erinevalt Suurbritanniast polnud margil kujutatud võimulolevat monarhi, sest valitsus ei tahtnud, et markide levitamise ja kustutamise käigus keisri Pedro II kujutist rikutaks. Kasutatud ornamentide tõttu hakkas rahvasuu neid marke kutsuma hürjasilmadeks.

USA-s võeti üleriigilised postmargid kasutusele 1847. Esimesed margid maksid 5 ja 10 senti ning neil oli vastavalt kujutatud Benjamin Franklinit ja George Washingtoni.

Esialgu olid margid perforeerimata ja nad tuli eraldi lahti lõigata. Lahtilõikamise käigus võis tekkida vigu, mis marke rikkusid. Seetõttu hakati alates 1854 trükkima perforeeritud marke, mida üksteisest eraldas augurivi. Proovipartii trükiti juba 1850. Niisuguste markide lahtilõikamisel tekkis vigu vähem. Esimese riigina hakati marke perforeerima Suurbritannias.

Markide kasutuselevõtmine suurendas saadetavate kirjade arvu palju kordi. Kui 1839 saadeti Suurbritannias 76 miljonit kirja, siis 1850. aastaks suurenes nende arv 350 miljonini ja kasvas kiiresti edasigi, kuni 20. sajandi lõpul kasutusele võetud uued meetodid, eeskätt internet, vähendasid tunduvalt vajadust niisuguste sidesüsteemide järele, mis vajasid markide kasutamist.

9. oktoobril 1874 asutati Ülemaailmne Postiliit. Postiliidu esimeste otsuste seas olid nõudmised, et riigid trükiksid marke vastavalt tegelikule nõudlusele nende järele ja et elavate inimeste kujutamine markidel ei ole lubatud. Neist nõuetest teine kaotas tähtsuse pärast Esimest Maailmasõda.