Pseudoarheoloogia

Pseudoarheoloogia, tuntud ka kui alternatiivne arheoloogia, on minevikutõlgendus väljaspool peavoolu arheoloogiateadust, mis ei aktsepteeri arheoloogiateaduse üldtunnustatud andmekogumis- ja analüüsimeetodeid. Need pseudoteaduslikud tõlgendused hõlmavad esemete, varemete või materjalide kasutamist teaduslikult tõestamata teooriate konstrueerimiseks, et toetada pseudoarheoloogide väiteid. Meetoditeks on tõenditega liialdamine, dramaatiliste või romantiseeritud järelduste tegemine, eksituste kasutamine ja tõendite võltsimine.

Puudub ühtne pseudoarheoloogiline teooria või diskursus. On palju minevikutõlgendusi, mille ühendavaks jooneks on vastuolud teadusringkondade väljatöötatuga. Näiteks religioossed lähenemisviisid, nagu kreatsionism, mille üheks osaks on "loomise teadus", mis üritab läbi pseudoarheoloogia uurida mütoloogilis-ajaloolisi perioode nagu Paabeli torni, Noa laeva ja ülemaailmse veeuputuse ajastud. Mõnede pseudoarheoloogiliste teooriate mõte on, et eelajaloolisi ja iidseid inimühiskondi aitas nende arengus intelligentne maaväline tsivilisatsioon. Selliseid ideid propageerisid itaalia autorid Peter Kolosimo, prantsuse autorid Louis Pauwels ja Jacques Bergier oma töös "Le Matin des Magiciens" ('mustkunstnike hommik') (1963) ja Šveitsi autor Erich von Däniken raamatus "Chariots of the Gods?" ('jumalate vankrid') (1968). Teised pseudoarheoloogiaga seotud autorid väidavad selle asemel, et muistsetel perioodidel eksisteerisid inimühiskonnad, mis olid märkimisväärselt tehnoloogiliselt arenenud, nagu näiteks Atlantis. Seda ideed on propageerinud Graham Hancock oma teoses "Jumalate jäljed" (1995).

Akadeemilised arheoloogid on tugevalt kritiseerinud pseudoarheoloogiat, kusjuures üks häälekamaid kriitikuid John R. Cole iseloomustas pseudoarheoloogiat kui nähtust mis tugineb "sensatsioonilisusele, loogika ja tõendite kuritarvitamisele, teadusliku meetodi vääritimõistmisele ja oma argumentide sisemistele vastuoludele". Alternatiivsete ja akadeemiliste arheoloogiate suhet on mõned arheoloogid võrrelnud intelligentsete disainiteooriate ja evolutsioonibioloogia vaheliste suhetega.

Omadused

William H. Stiebing Jr on väitnud, et hoolimata nende paljudele erinevustele, oli olemas kogum põhiomadusi, mida jagasid peaaegu kõik pseudoarheoloogilised tõlgendused. Ta uskus, et selle tõttu võib neid liigitada samaks nähtuseks. Ta selgitas välja pseudeoarheoloogiliste teooriate kolm peamist ühist omadust: selle meetodi ja tõendite ebateaduslik olemus, "lihtsate ja kompaktsete vastuste pakkumise keerukatele, keerukatele küsimustele", ning kalduvuse esitleda ennast arheoloogiliste asutuste poolt tagakiusatuna. Veel iseloomustab pseudoarheoloogiat ambivalentne suhtumine valgustusajastu teaduslikku eetosse. Seda kontseptsiooni pseudoarheoloogia põhilistest tunnustest jagavad ka teised teadlased.

Kirjeldus

Pseudoarheoloogiat saab harrastada tahtlikult või tahtmatult. Arheoloogilisi pettusi ja kelmusi peetakse tahtlikuks pseudoarheoloogiaks. Ehtsate arheoloogiliste leidude baasilt võib ebateadusliku tõlgendamise tõttu tahtmatult viljeleda pseudoarheoloogiat (vrd kinnituskalduvus).

Eriti minevikus, aga ka tänapäeval on pseudoarheoloogiat kohati motiveerinud rassism, eriti kui põhiline eesmärk on eitada mitte-valgete rahvaste võimeid teha olulisi saavutusi astronoomia, arhitektuuri, tehnoloogia, iidse kirjutamise, meresõidu ja muudel aladel, mida tavaliselt peetakse tsivilisatsiooni tõendiks. Rassismile võivad viidata katsed omistada iidseid paiku ja esemeid kadunud hõimudele, Kolumbuse-eelsele ookeaniülesele kontaktile või isegi Maa-välisele elule, mitte põlisrahvaste intelligentsusele ja leidlikkusele.