Puusärk
|
See artikkel räägib kirstust; teiste tähenduste kohta vaata Sark (täpsustus). |
Puusärk ehk kirst ehk surnukirst ehk sark on matusel kasutatav kast surnu paigutamiseks.
Puusärgi võib koos selles oleva surnuga hauda panna või põletada. Varauusajal oli kirst aga peamiselt transpordivahend, millega viidi kadunuke kodust kirikusse ja kirikust matusekohani, kus surnu asetati hauda surilinasse mähituna.[1] Kirikutesse maeti siiski valdavalt kirstus, mis võisid olla väga uhkelt kaunistatud. Sametiga ülelöödud puitkirstud olid kaetud kullatud või hõbetatud metallornamentidega, millel olid aadlike suguvõsavapid, väiksed tekstitahvlid, taimemotiivid või muud ilustused. Puitkirstude kõrval olid levinud ka metallist sargad.[1] Samuti kasutati topeltkirste, kus sisemine kirst oli puidust ja välimine, suurem transportkirst metallist.[1]
Isegi haudapanekuks mõeldud kirste mõjutab kultuur. Näiteks Euroopas on tavaks valmistada kirst laudadest ja keskajal tegelesid sellega puusepad, aga Jaapanis oli sel ajal tavaks matta inimesed ümmargustesse kirstudesse, mida valmistasid aamissepad. Judaismi nõuete kohaselt peab kirst olema lihtne, puust, ilma kaunistuste ja metallist osadeta. Isegi naelte asemel kasutatakse puust kinnituspulki. Seevastu Hiinas ja Jaapanis on hinnatud lõhnavast vastupidavast puidust, näiteks elupuust, krüptomeeriast, küpressist või lõhnaseedrist kirstud. Ghanas valmistatakse väga erilise kujuga kirste, mis on näiteks lennuki- või auto-, kala- või sea-, sibula- või krabikujuline.
Puusärk on tavaliselt puust, aga võib olla ka kivist või muust materjalist. Kui kirst on mõeldud kadunukese palsameeritud jäänuste eksponeerimiseks mausoleumis, kirikus või katakombis, võidakse see varustada klaasist kaanega. Niisugused kirstud on valmistatud näiteks Vladimir Leninile ja Kim Chŏng-ilile.
Viited
muuda |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kirst |