Rõhk (keeleteadus)

See artikkel räägib sõnarõhust; lauserõhu kohta loe artiklist Lauserõhk.

Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel.

Rõhu peaülesanne on muuta kõne rütmiliseks, sest rütmilist kõnet on kergem artikuleerida ja tajuda.

Rõhk võimaldab silpi hääldada kahel viisil – rõhuliselt või rõhutult.

Rütm ja rõhu koht

Rõhk võib olla fikseeritud, vaba või tooniline.

Fikseeritud rõhu puhul eristatakse keeli, kus

a) rõhk on peaaegu alati esimesel silbil (eesti, soome, mokša, ungari, läti ja muudes keeltes);

b) rõhk on peaaegu alati viimasel silbil (armeenia, tadžiki, pärsia, udmurdi ja muudes keeltes);

c) rõhk on peaaegu alati eelviimasel silbil (ketšua, poola, esperanto ja muudes keeltes);

d) rõhk on tagant kolmandal silbil (makedoonia keeles).

Vaba rõhk on rõhk, mis saab olla ükskõik millisel silbil, olenedes konkreetsest sõnast. Vaba rõhuga keeltes võib rõhust sõltuda sõna tähendus. Vaba rõhk on järgmistes keeltes: inglise, saksa, rootsi, hispaania, portugali, itaalia, leedu, vene, ukraina, valgevene, kreeka ja teistes keeltes.

Tooniline rõhk on rõhk mitme erineva tooniga, rõhk on sõna igal silbil. Tooniline rõhk on omane jaapani, korea, hiina ja teistele keeltele.

Rõhk eesti keeles

Eesti keeles on tavaliselt rõhk esimesel silbil.

Rõhu ülesandeks on tähistada sõna algus.

Kui sõna on pikem, siis 3. või 5. silbil võib olla kaasrõhk. Samuti võivad kaasrõhud olla liitsõna iga osa esimesel silbil.