Rüdiger von der Goltz
Krahv Gustav Adolf Joachim Rüdiger von der Goltz (8. detsember 1865 Züllichau, Brandenburg – 4. november 1946 Bernbeuer, Baieri) oli Saksamaa sõjaväelane, auastmelt kindralleitnant. Eestis on ta tuntud peamiselt selle poolest, et juhtis Landesveeri sõjas Landeswehri vägesid, sealhulgas Võnnu lahingus, kus tema väed puruks löödi. Von der Goltz sõdis I MS ajal Mesopotaamias ja võitles brittide ekspeditsiooniüksuste ja araabia iseseisvuslaste vastu.
| Rüdiger von der Goltz | |
|---|---|
 Rüdiger von der Goltz (1919) | |
| Täisnimi | Gustav Adolf Joachim Rüdiger Graf von der Goltz |
| Sünniaeg |
8. detsember 1865 Züllichau, Brandenburg, Preisi kuningriik |
| Surmaaeg |
4. november 1946 (80-aastaselt) Bernbeuren, Ülem-Baieri, Saksamaa |
| Truudusvanne |
 Saksa keisririik |
| Teenistus | Keiserlik Saksa armee |
| Teenistusaeg | 1885–1919 |
| Auaste | kindralleitnant[1] |
| Juhtinud |
 Baltische Landeswehr |
| Sõjad/lahingud | |
| Autasud | |
| Abikaasa | Hannah Caroline von Hase (1873–1941) |
Von der Goltz osales 1918. aastal Soome kodusõjas Carl Gustaf Emil Mannerheimi poolel, juhtides keiserliku Saksamaa abivägesid. Tema juhitavad väeüksused maabusid Hankos 3.–5. aprillil. Seejärel marssis ta kommunistide kontrolli all oleva Helsingi peale, mis alistus 13. aprillil. Saksamaa interventsioon võimaldas Soome valgetel maikuu lõpuks suurem osa Soomest enda kontrolli alla võtta.
Pärast Esimese maailmasõja lõppu nõudsid Antandi liitlasväed, et Saksa väed jääksid Baltimaadesse ega tuleks sealt koju, vaid takistaksid Punaarmee pealetungi. Paljud sõdurid siiski deserteerusid ja läksid Saksamaale tagasi, misjärel moodustati Rauddiviis. Von der Goltz juhtis Lätis asuvaid saksa vabatahtlike väeosi, tõrjudes välja Nõukogude Venemaa väed. Ta oli Eesti Vabadussõja ajal Saksa 12. maakaitseväediviisi (12. Landwehrdivision) juht. Kui 1919. aasta alguses kuulus lätlastele ja sakslastele üksnes Liepāja sadamalinn, siis von der Goltz saavutas Punaarmee üle palju võite. Kõigepealt vallutas ta Ventspilsi, siis ülejäänud Kuramaa, liikus sealt lõunasse ja vallutas 23. mail Riia. Von der Goltz soovis enda kontrolli alla võtta kogu Baltikumi ja väidetavasti moodustada seal Saksamaa vasallriik. Tema väkke kuulus palju baltisakslasi, sest nende võitlusvaim oli parem kui riigisakslastel: nemad olid oma kodumaal.
Pärast seda, kui Punaarmee oli Lätist välja tõrjutud, nõudsid Antandi vägede juhatajad, et Saksamaa väed tõmmataks Baltimaadest välja. Kuid sakslased ei teinud seda, selgitades, et see jätaks Punaarmeele vabad käed. Juunis käskis von der Goltz oma vägedel anda idas löök Punaarmee vastu, nagu Antant oligi oodanud, kuid ühtlasi ka põhjas Eesti vägede vastu.
Seejärel sattus ta Põhja-Lätis Eesti vägedega sõtta, mida tuntakse Landeswehri sõjana. 19. juunil hõivas ta Võnnu, kuid järgnenud Võnnu lahingus sai ta 23. juunil lüüa ja Eesti väed tungisid kiiresti edasi Riia linna alla. Suurbritannia nõudmisel pidi von der Goltz pärast sõja kaotust tagasi astuma. Ta andis oma väed üle Vene vabatahtlike armeele, mida juhtis Pavel Bermondt-Avalov, kuid Nõukogude Venemaa asemel sattus see konflikti Läti ja Leeduga ning löödi nende poolt aasta lõpuks puruks.
Hiljem kirjutas ta oma mälestustes, et 1919 oli tema peamine eesmärk korraldada koosseisus Venemaa valgetega rünnak Petrogradile, et kukutada bolševikud ja moodustada Venemaal Saksa-sõbralik valitsus.
1920. aastal juhtis ta Saksamaal vägesid Kappi putši ajal, mis aga kiiresti maha suruti. Weimari vabariigi ajal juhtis ta vähese poliitilise mõjuga Saksa Riigi Partei parempoolset tiiba ja kuulus parempoolsesse militaristlikku organisatsiooni Harzburgi rinne.
1924–1930 juhtis ta Saksamaa valitsuse osakonda, mis tegeles Saksa noorsoo sõjalise ettevalmistamisega. 1934 võttis ta vastu hästi tasustatud, kuid vähemõjuka töö Saksa Ohvitseride Liidu (Reichsverband deutscher Offiziere) juhatajana.
15. aprillil 1933 oli ta läbisõidul Tallinnas[2][3].
21. detsembril 1938 ütles ta, kohtudes kolonel Ludvig Jakobseni, Eesti sõjaväe esindajaga Saksamaal: "Võib olla, et tagantjärele vaadates oleks Võnnu lahingut saanud vältida. Mulle näib see tolleaegse loogilise asjade arenguna. Keegi pole eksimatu. Baltikumis võidakse minust mõelda mida iganes, lõpuks on see mulle ükskõik. Kui sakslane ja antibolševik ma usun, et ma täitsin vaid oma kohust ning ilma minu ja mu sõdurite tegudeta naudiksid ääreriigid praegu kõiki nõukogude paradiisi saavutusi!!!"[4]
1939 ülendati ta kindralleitnandiks.
Viited
muuda- ↑ Möller-Witten, Hanns. Rüdiger Graf v. der Goltz. – Deutsches Soldatenjahrbuch 1965: Dreizehnter deutscher Soldatenkalender. Schild-Verlag, München-Lochhausen 1965, lk 161.
- ↑ Von der Goltz Tallinnas. Vaba Maa, 11. aprill 1933, nr 85, lk 1
- ↑ Von der Goltz uuris Tallinnat. Esmaspäev, 18. aprill 1933, nr 16, lk 3
- ↑ Rüdiger von der Goltzi ja Ludvig Jakobseni kohtumine 1938. aastal. "Akadeemia", 2007, nr 2, lk 303–310
Teosed
muuda- Meine Sendung in Finnland und im Baltikum. K. F. Koehler, Leipzig 1920. 2. trükk. Aufl.: Als politischer General im Osten: (Finnland u. Baltikum) 1918 und 1919. K. F. Koehler, Leipzig 1936. (eesti keeles 1937 ja 2007).
- "Vaterlandsverteidiger und Revolutions-Deutschland". Deutscher Michel, wach auf! Heft 8. E. Letsch, Hannover ja Leipzig 1923.
- Tomasz Paluszyński. "Walka o niepodległość Łotwy 1914–1921", Varssavi 1999.
- Tomasz Paluszyński. "Walka o niepodległość Estonii 1914–1920", Poznań 2007.
Välislingid
muuda- Rüdiger von der Goltz - Bundesarchiv