Rēzekne

Rēzekne
läti	Rēzekne
latgali	Rēzne
	Rēzekne lipp Rēzekne vapp
	Pindala: 17,5 km² (2024)
	Elanikke: 26 131 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 56° 30′ N, 27° 20′ E

Rēzekne (eesti keeles ajalooliselt Räisaku^[3], latgali keeles Rēzne, saksa keeles Rositten, poola keeles Rzeżyca) on linn Lätis Latgales. See asub Riiast 242 km kaugusel idas ning Venemaa piirist 63 km kaugusel läänes.

Rēzekne on 1. järgu haldusüksus – vabariigilinn (republikas pilsēta). Rēzekne on Rēzekne piirkonna halduskeskus, kuid Rēzekne linn ei kuulu piirkonna koosseisu.

Elanike arv on 2024. aasta seisuga 26 131. Aastal 2008 oli elanikke 35 883. 2022.. aasta seisuga olid linnaelanikest 47,5% lätlased, 41,6% venelased, 2,1% poolakad, 1,5% valgevenelased ja 1,4% ukrainlased. Veel 2007. aastal oli linnas venelaste osakaal lätlastest suurem (vastavalt 48,5% ja 44,3%).

Linna järgi on nime saanud Devoni Rēzekne lade.^[4]

Ajalugu

Rēzekne linnamägi.

Rēzekne linnamägi eksisteeris juba 9. sajandil. 13. sajandil hävitasid ristirüütlid selle Läti vallutamise käigus. 1285 hakkasid rüütlid ordumeistri Wilhelm von Schauerburgi juhtimisel selle kohale rajama kivikindlust ja samal aastal on asula nime ka esimest korda mainitud. Rēzekne ordulinnus toimis piirikindlusena Liivi ordu idapiiril, teel Pihkvasse ning nii venelased kui ka leedukad ründasid seda korduvalt.

Jam Zapolski rahu tulemusena läks Rēzekne 1582 Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna koosseisu. Rootsi-Poola sõja lõpetanud Altmargi vaherahuga säilitas Rzeczpospolita vaid Võnnu vojevoodkonna maa-alad, millest moodustati Liivimaa vojevoodkond. 17. sajandil sai Rēzekne Magdeburgi linnaõigused.

Raekoda

Esimese Poola jagamise käigus 1773 läks Rēzekne Venemaa keisririigile, kes kinnitas Rēzekne linnaõigused. Linna ametlikuks nimeks kuni 1917. aastani (ja uuesti 1944–1945) sai Režitsa (Режица). Linn oli Režitsa maakonna keskus.

19. sajandil moodustasid 2/3 linnaelanikest juudid. Nimelt kuulus Rēzekne Vitebski kubermangu, kus erinevalt ülejäänud Lätist oli juutidel lubatud elada. Ülejäänud elanikud olid põhiliselt poolakad, sakslased ja venelased, lätlasi polnud peaaegu üldse.

Peterburi–Varssavi raudtee

Aastatel 1852–1862 rajati laiarööpmeline Peterburi–Varssavi raudtee. Raudtee pikkus oli koos haruliinidega 1280 km. Raudtee trass kulges läbi Gattšina, Luga, Pihkva, Ostrovi, Põtalovo, Režitsa, Dünaburgi, Vilno, Landvarovo, Grodno ja Białystoki. Raudtee saabumine linna hoogustas linna majandust ja Esimese maailmasõja alguseks kerkis linna rahvaarv 23 tuhandeni.

Pärast Läti iseseisvumist hakkas lätlaste osakaal linna rahvastikus kindlalt suurenema ja linna rahvaarv sama kindlalt vähenema. 1939. aastaks oli linnaelanike arv 13 tuhat ja 1935. aastal olid linlastest 25,4% juudid. Teise maailmasõja käigus küüditasid ja tapsid linlasi nii venelased kui sakslased ja pärast sõda oli linnas veel vaid viis tuhat elanikku. 2/3 linna hoonetest hävis sõjas täielikult.

Nõukogude võimu ajal kasvas Rēzekne märkimisväärselt ja 1991. aastaks ulatus linlaste arv 43 156-ni. Venestamise tulemusena olid 1989. aastal 53% ja veel 2000. aastal 50,7% linlastest venelased. Pärast Läti taasiseseisvumist on linlaste arv jällegi tüki maad vähenenud, lätlaste osakaal linnas aga suurenenud.

Transport

Rēzekne on tähtis transpordikeskus. Linnas lõikuvad kaks raudteed. Üht mööda saab sõita lääne poole Jekabpilsi ja ida poole Ludza kaudu Venemaale, teist mööda edelasse Daugavpilsi ning kirdesse Venemaale Abrene ja Ostrovi kaudu Pihkvasse. Kummagi raudtee kõrval kulgeb kummaski suunas maantee. Lisaks saab Rēzeknest sõita maanteed pidi loode poole Gulbenesse ning kagu poole Rāzna järve ja Latgale kõrgeima mäe Lielais Liepukalnsi poole.^[5]