Rannikukaitse

See artikkel on sõjandusmõistest; geograafia ja ökoloogia mõiste kohta vaata Rannakaitse (geograafia)

---

Rannikukaitse (vananenult ka rannakaitse) on sõjaliste meetmete kogum ranniku akvatooriumi (sealhulgas territoriaalvete) ja rannalähedaste laevateede, rannajoone, sadamate ning rannikul asuvate sõjaliselt oluliste objektide kaitseks akvatooriumilt lähtuvate rünnakute või muu vaenuliku tegevuse eest.

Kirjeldus

Rannikukaitset teostavad mere- ja maajõu asjakohased üksused, kasutades näiteks raketi-, suurtüki- või torpeedopatareisid, miinitõkkeid, aga ka rannikul asuvaid püsi- või välikindlustusi.

Tänapäevase rannikukaitse teostamise meetodid üldiselt on:

• Merel
  • Miinitõkete (meremiinid) veeskamine
  • Miinitõkete julgestamine ujuvvahenditega patrullides ja kaitse demineerimise eest
  • Patrullimine ujuvvahenditega veekogul, avastamaks, tuvastamaks ja hindamaks varakult vastase tegevusi vee peal ja vee all
• Maismaal
  • Optilise vaatluse teostamine veekogu rannalähedasel alal
  • Veekogu ja õhuruumi elektrooniline seire
  • Veekogu tulega kaitsmiseks kaudtulerelvastuse ja rakettrelvastuse kasutamise ettevalmistamine ja rakendamine
  • Maabunud dessandi tõrjeks vajaliku lahinguüksuste ja lahingutoetusüksuste reservi hoidmine ja rakendamine
• Õhus
  • Väiksemate miinitõkete operatiivne veeskamine lennukitelt
  • Vaatluslennud vastase pealvee-ujuvvahendite avastamiseks ja miiniväljade kaitse demineerimise eest
  • Vastase õhuvahendite tuvastamine ja ründamine veekogu kohal
  • Maabuva dessandi tõrje õhurünnakutega

Eesti rannikukaitse ajalugu

Eestis kasutati enne II maailmasõda rannikukaitses eelkõige suurtükke. Samuti kasutati I maailmasõjas kasutusel olnud Peeter Suure merekindlust ja Kroonlinna kindluse Eesti aladel asuvaid osi.

Kirjandus

• Eesti entsüklopeedia. 8. köide: RAI–SUM. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995, lk 26.
• Heino Gustavson. Merekindlused Eestis 1913-1940. Tallinn: Olion, 1993