Ripp-päis[1] on valdavalt gooti arhitektuuris kasutatud roide- või päiskivilahendus, mille puhul lae keskpunkt, näiteks päiskivi, asus võlvi lagipunktist märgatavalt madalamal. Rippuv päiskivi oli sageli punga- või nuiakujuline[2].

Viini Püha Stefanuse katedraali Katariina kabeli ripp-päise läbilõige (Max Hasak, 1927). Näha on keskses mitmest kivist kokku pandud päises asuv ja seda koos hoidev metallankur
Ripp-päiskivid Westminster Abbey Henry VII kabelis Londonis
Kihelkonna kiriku kooriruum, ripp-päiskivi jääb lühtri taha
San Miguel de Caltojari ripp-lukukiviga lõunaportaal 13. sajandist, Soria, Castilla-León
Ripp-päisega hilisromaani-varagooti portaal Brihuega Santa María de la Peña kirikus

Näiteid

muuda

Hispaania ja Portugali alade romaani portaalidel võis olla rippuv lukukivi, nii et portaali ülaosas moodustus kaks kaart.

Ripp-päise erivorm on Prantsusmaa, Saksamaa ja Kesk-Euroopa hilisgootikas kasutatud dekoratiivne n-ö kahekihiline võlv, kus rippuvale päiskivile või metallankruga ühendatud rippdetailile toetusid filigraanselt nikerdatud võlviroided ja moodustasid lae keskel lehterjalt rippuva, vahel ažuurse konstruktsiooni.

Puitkonstruktsioonis on ripp-päis rippsamba allosa, mis asub rippsambale toetuvate talade all. Sellist lahendust võib kohata eelkõige Inglismaa tuudorstiilis ehitistes.

Eesti gooti arhitektuuris ainuke rippuv päiskivi on Kihelkonna kiriku kooriruumi võlvis[3].

Pildid

muuda

Viited

muuda
  NODES