Rooma riik

Rooma riik ehk Vana-Rooma oli vanaaja riik, mis sai alguse Rooma linnast Itaalias Latiumis.

Rooma riik
Rooma riigi alade laienemise protsess
Valitsusvorm	kuningriik (753–509 eKr) vabariik (509–27 eKr) keisririik: :Lääne-Rooma (27 eKr – 476), :Ida-Rooma (330–1453)
Pealinn	Rooma Ravenna/Konstantinoopol

Territoorium

Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.

Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad Doonaust lõunas (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia), Daakia (Rumeenia), Põhja-Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).

Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.

Rooma kuningriigi ajajärk

 Pikemalt artiklis Rooma kuningriik

Kuningate ajajärk (753–509 eKr) oli Rooma linnriigi kujunemise aeg. Kesk-Itaalia latiinidega asustatud Latiumi maakonnas kujunesid Tiberi jõe alamjooksu (~25 km jõe suudmest) küngastele maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linnriigi. Pärimuse järgi rajas Rooma linna 753 eKr Romulus ning seda aastat peeti ühtlasi roomlaste ajaarvamise alguseks.

Kuningriigi valitsemiskorraldus

Rooma kuningriigi (Regnum Romanum) eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas. Pärimuse järgi valitsesid üksteise järel 7 kuningat: Romulus, Numa Pompilius, Tullus Hostilius, Ancus Mardus, Tarquinius Priscus, Servius Tuilius ja Tarquinius Superbus, kellest ajaloolisteks saab pidada vaid kolme viimast etruskide niinimetatud Tarquinuste dünastia kuningat.

Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik jõudsalt ning kuningavõim muutus päritavaks. Vanemate nõukogusse (senatisse) kuulunud mõjukate perekondade peadest kujunes aja jooksul patriitside aristokraatia. Patriitsiperekondadest väljapoole jäi lihtrahvas (plebeid). Vana-Rooma ühiskonnakihid-klassid kujunesid välja kuningate ajajärgust ning eksisteerisid kuni vabariigi ajajärgu lõpuni:

• Patriitsid (ladina keeles patres 'isad'): põlised Rooma elanikud ja suurtsuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks.
• Plebeid (ld plebs 'rahvahulk'): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul. Maata ja vaesunud roomlastest kodanikud – proletaarid (ld k proles – järeltulijad, lapsed) olid sõjaväeteenistusest vabastatud ja nende kodanikuõigused olid seetõttu piiratud.
• Orjad: sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased.

Rooma vabariigi ajajärk

 Pikemalt artiklis Rooma vabariik

Vabariigi ajajärk kestis aastast 510 eKr aastani 30 eKr või aastani 27 eKr. Pärast kuninga (535 eKr – 509 eKr), Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Rooma kujutas endast aristokraatlikku vabariiki, kus suur osa rikkusest ja peaaegu kogu poliitiline võim koondus kitsa, nii patriitsi- kui ka plebeisuguvõsasid hõlmava aristokraatia kätte, mida nimetati nobiliteediks. Kuninga asemel sai võimukandjaks kaks valitavat konsulit. Konsulid juhatasid sõjaväge. Reaalse ohu korral anti võim kuni kuueks kuuks diktaatorile. Nobiliteedi juhtimisel võitis Rooma Vahemere suurvõimu Kartaagot Puunia sõdades ja sai lakkamatute vallutussõdadega suurimaks jõuks kogu Vahemere ruumis.

Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ladina keeles 'ühiskondlik asi'), kuna enamik ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa.

Vabariigi varasemat ajajärku iseloomustas plebeide ja patriitside vaheline võitlus. Hortensiuse seadus (287 eKr) kaotas patriitsid ja plebeid kui omaette seisused. Plebeid said patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Need seisused asendas üsna peatselt uus aristokraatia nobiliteet (patriitside ja rikaste plebeide esindajad, ld k nobilis – tuntud), kes hoidis reaalset poliitilist võimu endiselt enda käes.

Rooma vabariigi ja Rooma riigi lainemine ajavahemikul 218 eKr kuni 117 pKr

Vana-Rooma sõjandus

 Pikemalt artiklis Vana-Rooma armee

Kuni 2. sajandi lõpuni eKr moodustati Rooma sõjavägi maakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid väeliikidesse jagatud vanuste järgi: 17–45-aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45–60-aastased moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion (ld k legere – välja valima), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul.

Alates I Puunia sõjast (264–241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugeva sõjalaevastiku. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Sõjalaagritest kujunesid hiljem asulad ning antiiklinnad.

Rooma keisririik

 Pikemalt artiklis Rooma keisririik

Sõdade tulemusena rajati Rooma impeerium, maailmariik, mille tekkimisega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muudatused. Toimus ka Itaalia linnastumine. Kuningate ajajärgust alates säilinud linnriiklik valitsemiskord ei sobinud enam provintside haldamiseks. 89 eKr anti kõigile Itaalia elanikele Rooma kodakondsus. Algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Riigi otsustavaks jõuks said väejuhid.

Esimene keiser

60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassius senativastase I triumviraadi. Järgnenud kodusõjas võitis Caesar Pompeiuse senati väe ja kehtestas diktatuuri. Kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati Rooma poolt viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja pärast Caesari surma kehtestus Octavianuse ülemvõim. Octavianuse valitsusaja algul kehtestati monarhistlik valitsemissüsteem. 27 eKr tunnistas tema võimu ka senat ja andis talle Augustuse tiitli.

Rooma riik oma suurimas ulatuses, keiser Traianuse valitsemisajal u 117

Varane keisririik

Rooma riik 125. aastal

Keisririigiks nimetatakse "monarhilist režiimi", mille kehtestas Augustus 27 eKr ning mis kestis Lääne-Rooma riigi lõpuni. Ajaloolased eelistavad kasutada mõistet "printsipaat" (27 eKr – 284 pKr), et tähistada "suhteliselt liberaalset monarhiat kahel esimesel sajandil meie aja järgi". Augustus kandis tiitlit princeps, mis tähendas riigipead ja esimest kodanike seas. Keiser (imperaator) koondas enda kätte "kõik võimuliigid: keisri käes oli konsulaarne ja prokonsulaarne imperium (lad. k. ülemvõim) (ta võis sekkuda riigiasjadesse Itaalias ja kogu riigis, ning käsutada sõjavägesid, mistõttu ongi ta imperator), tribunaalne võim (tänu millele võis ta kokku kutsuda rahvakoosolekuid) ja ülempreestri ametikoht.

Vormiliselt oli kõrgeim võim senatil, kuid reaalsuses kontrollis valitses keiser. Pärast Augustuse surma tugevnes senati opositsioon. Selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas. Pärast Nero kukutamist tuli võimule Flaviuste dünastia.

Provintside majandus edenes jõudsalt, provintsikeskustest arenesid linnad (Gallias Colonia Claudia Ara Agrippinensium, Provence'is Aquae Sextiae ja Narbonne, Inglismaal Londinium, Eburacum ja Venta Belgarum, Pürenee poolsaarel arendasid roomlased juba olemasolevaid linnu, näiteks Olissipo, Tarraco ja asutasid Caesaraugusta, Augusta Emerita ja Valentia, Dalmaatsias Split ja Salona, Pannoonias Aquincum, Carnuntum jt). Alates 1. sajandi lõpust hakkas Itaalia neile oma juhtpositsiooni kaotama.

Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1. sajandil Palestiinas välja ristiusk. Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas see teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Aastal 380 sai kristlus Rooma keisririigi ametlikuks usuks ja levis hiljem üle kogu maailma.

Ühiskondlik korraldus

Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusse.

• Senaatoriseisus: Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.
• Ratsanikuseisus: rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.
• Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu ("tsirkust ja leiba"). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusse väiketalupojad ja rentnikud.
• Vabakslastud (libertiinid): truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.
• Orjad: erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate "kõnelevad tööriistad".

Valdava osa keisririigi elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.

Rooma arhitektuur

Rooma riigi pealinn, Rooma, mille hiilgeaeg jäi 1. sajandisse pKr, oli tõeline esmane maailmalinn. Seal elas kuni 1,5 miljonit elanikku, lisaks roomlastele ja Itaalia elanikele elas seal sisserännanuid kõigist Rooma riigi provintsidest. Suurlinnale omaselt elas lihtrahvas paljukorruselistes kortermajades (ld k insula – saar, üürimaja) ja rikkad ühe- kuni kahekorruselistes aatriumiga villades (ld k domus). Alates keisririigi ajast algas linna plaanipärane väljaehitamine (Aurelianuse müür). Elanikkonna varustamiseks ja suurlinna toimetatavate kaupade ladustamiseks rajati suuri laohooneid (Horrea Galbae). Olulisemad ehitised Rooma linnas olid:

• foorum ja selle lähistele rajatud keiserlikud foorumid – esindusväljakud koos neid ümbritsevate templite ja muude ühiskondlike hoonetega.
• Panteon – kõigi jumalate tempel; 2. sajandi algul rajatud antiikaja suurim kuppelehitis.
• kanalisatsioonisüsteem (ld k cloaca maxima – suur äravoolukanal) – linna kanalisatsioon mille kaudu reoveed suunati kaudu Tiberi jõkke.
• akveduktid (ld k aquaeductus – veejuhe) – kõrgele sillataolisele kaaristule rajatud veejuhtmed, mille kaudu juhiti linnadesse mägedest puhast joogivett.
• termid – üksikisikutele või riigile kuuluvad antiikaja kümblusasutused (Caracalla termid); avaliku elu keskused mille juurde kuulusid tihti ka spordiväljakud, raamatukogud (Celsuse raamatukogu) ja söögikohad.
• tsirkused (ld k ring) – piklikud kaarjate otstega hobukaarikute võidusõidurajad; Rooma suurim tsirkus – Circus Maximus mahutas pärast ümberehitust ~185 000 inimest.
• amfiteatrid – teatrid, kus ovaalse kujuga areeni ümber olid rajatud tribüünid. Amfiteatrites etendati gladiaatorite (ld k gladius – lühike kahe teraga mõõk; kutselised võitlejad) võitlusi ning lavastati merelahinguid ja kiskjate ajujahte. Rooma suurim amfiteater Colosseum mahutas 50 tuhat pealtvaatajat.
• teatrid – kreeka eeskujude järgi ehitatud poolringikujulise orkestraga katuseta ehitised, mida ümbritsesid tribüünid. Esimese kivist teatri Rooma linna lasi 55 eKr ehitada Pompeius.

Tänu lubimördi kasutamisele said roomlased ehitada kaari, võlve ning kupleid, mistõttu erinesid Rooma ehitised kreeklaste rajatistest. Kreeklastelt võeti üle sammaste ja poolsammaste kasutamine. Silmapaistvaid tulemusi saavutasid roomlased ka teede rajamises (Via Postumia, Via Aemilia, Appiuse tee, tähtsaim Roomast kuni Lõuna-Itaaliani kulgev maantee) ning sildade ehitamises.

Hiline keisririik

Rooma riik 395. aastal

3. sajandil elas Rooma riik üle sügava kriisi. Algas linnade langus, kaubalis-rahalised suhted nõrgenesid, põllumajanduses sai valitsevaks latifundium. Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus vähenes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3. sajandist järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus. Impeeriumis hakkas levima kristlus, mille tõkestamiseks hakati kristlasi taga kiusama.

Sõdurkeisrite ajajärgul, aastatel 235–284 pKr toimusid pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel ning keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele ning toimus mitmete provintside lahkulöömine. Keiser (270–275) Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.

Hunnide invasioonid 1.–5. sajandini

Hilise keisririigi ajajärku on nimetatud dominaadiks, mis algas keiser (284–305 ja koos Maximianusega 286–305) Diocletianuse 284. aastal ning lõppes 476 aastal, kui kukutati viimane Lääne-Rooma keiser. Hilise keisririigi perioodi algust arvestatakse Diocletianuse valitsemisajast, sest ta suutis lõpetada aastakümneid kestnud segadused, millega kaasnesid põhjalikud ümberkorraldused riigi valitsemises ja halduses. Tema kehtestati ka keisrite nelikvõim ehk tetrarhia, kuid sellest süsteemist loobuti. Samas säilis tava jagada keisririik kahe valitseja vahel, kus üks valitses ida- ja teine lääneprovintsides. Diocletianuse ja Constantinus Suure valitsemisajal (306–337) tugevnes riigi keskvõim ja bürokraatia. Constantinus legaliseeris 313. aastal ristiusu, mis muutus kiiresti valitsevaks usundiks. Temale järgnenud keisrid (v.a üks) olid kristlased.

Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370–375) vallandas suure rahvasterände. Nende survel hakkasid peamiselt erinevad germaani hõimud (läänegoodid ja idagoodid, langobardid, vandaalid, burgundid, frangid, anglid, saksid jne), aga ka slaavi ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Nõrgenenud impeerium ei suutnud enam tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge. Lääne-Rooma riigi aladel rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias.

Pärast Constantinust (306–337) valitsesid riigi ida- ja lääneosa erinevad keisrid: lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) ja hiljem Ravenna. Pärast keiser (379–395) Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks.

Impeeriumi lagunemine

Rooma riigi jagunemine ca 400. aastal Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks

Lääne-Rooma keisririik lagunes suure rahvasterändamise käigus. Läänegoodid sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus aastal 378. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid aastal 410 Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ning hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi. 3. sajandil pKr kujunes Idagootide suur riik Mustast merest põhja pool, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni. Umbes aastal 370 ründasid idagoote hunnid ja alistasid nad.

Kui Lääne-Rooma riiki ründasid hunnid, kes ületasid 451. aastal Reini, tungisid nad Gallias Orleansini. Kuigi roomlased koos läänegootidega ja alaanidega suutsid hunne Katalaunia väljadel 451 aastal sõjaliselt lüüa, siis aasta hiljem rüüstasid hunnid 452 Põhja-Itaaliat, hävitasid Aquileia. Pärast hunnide riigi kokkukukkumist Nedao lahingu (453) järel liikusid idagoodid Theoderich Suure juhtimisel esiteks Möösiasse (u 475–488). Theoderichist sai aastal 493 Idagootide kuningriigi kuningas

Rooma armeesse värvatud germaanlasest väepealik Odoaker kukutas 476. aastal viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.

Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis kuni 1453. aastani.

Vaata ka

• Museo della civiltà romana
• Rooma tsensorite loend
• Vana-Rooma keisrite loend
• Vana-Rooma kuningate loend
• Vana-Rooma konsulite loend
• Vana-Rooma rahasüsteem
• Vana-Rooma sõjaväelised autasud ja karistused
• Vanarooma muusika
• Rooma kodusõjad
• Itaalia ajalugu
• Abielu Vana-Roomas
• Rooma teed

Välislingid

• Rooma keiserriigi sotsiaalmajanduslik areng uues käsitluses., Ajalooline Ajakiri nr 2/1928