Saksa keel

Indoeuroopa keelkonna läänegermaani alamrühma kuuluv keel

Saksa keel (saksa keeles Deutsch Kuula) on indoeuroopa keelkonna germaani rühma kuuluv keel, mida kõneleb emakeelena umbes 90 miljonit inimest peamiselt Kesk-Euroopas. Koos võõrkeelena kõnelejatega on saksa keele rääkijaid üle 120 miljoni.

saksa keel (Deutsch)
Hääldus [dɔɪ̯tʃ]
Kõneldakse Saksamaal, Austrias, Šveitsis (Saksa Šveits), Liechtensteinis, Luksemburgis, Itaalias (Lõuna-Tirool), Belgias (Saksakeelne kogukond), Prantsusmaal (Elsass ja Lotring) ja mujal
Piirkonnad valdavalt Kesk-Euroopa
Kokku kõnelejaid emakeelena 90–105 mln inimest[1]
Keelesugulus indoeuroopa keeled
 germaani keeled
  läänegermaani keeled
      saksa keel
Ametlik staatus
Ametlik keel  Saksamaa
 Austria
 Šveits (koos prantsuse, itaalia ja romanši keelega)
 Liechtenstein
 Luksemburg (koos letseburgi ja prantsuse keelega)
 Belgia (koos hollandi ja prantsuse keelega)
 Euroopa Liit (koos veel 23 keelega)
Keelehoole ainult õigekiri: Saksa Õigekirjanõukogu
Keelekoodid
ISO 639-1 de
ISO 639-2 ger/deu
Keele leviala
██ riigikeel ja rahvastiku enamuse emakeel
██ riigikeel või ametlik keel, aga mitte enamuse emakeel
██ ametlik keel, kuid tavaliselt rahva teine ​​keel
██ vähemuse keel, ilma ametliku staatuseta

Ajalugu

muuda

Keskajal oli Põhja-Saksamaal kirjakeeleks alamsaksa keel, mis on praegu regionaalkeel.

Nüüdiskirjakeel põhineb suuresti kesksaksa ja ülemsaksa murdeil, mida kõneldi Saksamaa kesk- ja lõunaosas. Keskajal ja varauusajal oli Saksamaa jagunenud paljudeks riigikesteks ning sellepärast puudus tollal kirjakeelt ühtlustav ja reguleeriv organ. Kõige rohkem ühtlustas kirjakeelt kirjanike soov olla mõistetav võimalikult paljudele lugejatele.

Suurim mõjutaja on ülemsaksi murre: kirjakeele tähtis arendaja Martin Luther, kes tõlkis Piibli saksa keelde, tegutses Saksimaa kuurvürstiriigi toonases pealinnas Wittenbergis, kus kõneldi ülemsaksi murret. Lutheri jaoks oli ülemsaksi murre, mida mõisteti laiemalt kui teisi murdeid ja mis kuulus kesksaksa murrete alla, "kuldseks keskteeks" alamsaksa ja ülemsaksa murrete vahel, piiblitõlkel tugines ta suuresti idapoolsematele kesk- ja ülemsaksa murretele.

Kirjakeele kujunemisele aitas kaasa ka barokiajastu Saksimaa kuurvürstkonna prestiiž, kuna Saksimaal tegutses toona palju teadlasi ja kunstnikke, mistõttu peeti ülemsaksi kõrgklassi (kuid mitte lihtrahva) keelt saksa kõrgkeele eksemplariks. Kirjandusteoreetik Johann Christoph Gottsched (1700–1766), kes elas enamuse oma täiskasvanuelust Leipzigis, pidas saksi kõrgklassi kõnekeelt saksa keele juhtvormiks ja sellel baseerus ka tema 1748. aasta grammatikaraamat Grundlegung einer deutschen Sprachkunst, mis oli võtmetähtusega kirjakeele ja keele standardiseerimise arengus. Ka Johann Christoph Adelung mainis oma kõrgsaksa keele sõnaraamatus (Grammatisch-kritisches Wörterbuch der hochdeutschen Mundart, 1774–1786), et tema jaoks tähendas mõiste "kõrgsaksa keel" haritud ülemsakside kõnepruuki, väites, et ülemsaksi murre on saksa keelele sama mis Toscana murre itaalia keelele ja attika murre kreeka keelele. Üheks põhjuseks, miks Frankfurdist pärit Johann Wolfgang von Goethe isa saatis ta õppima Leipzigi Ülikooli oli, et ta õpiks väljapeetumat keelt. Kuid pärast seitsmeaastast sõda, kui Saksimaa kuurvürstiriik hakkas prestiiži kaotama, kadus mõneti ka ülemsaksi murde prestiiž, ning saksa keele fonoloogia hakkas baseeruma rohkem idafrangi (Nürnberg/Würzburg) murretel.

Baltimaade sakslaste kõne- ja kirjakeel on mõjustatud eesti keele sõnavarast ja lauseehitusest. Saksa keel on mõjutanud tugevasti eesti keele sõnavara, lauseehitust vähem. Tüüpiliselt on saksa keelest tulnud eesti keelde nende esemete ja nähtuste nimetused, mis mõisnikul oma kodus olid, aga talupojal mitte.

19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel oli saksa keel ülemaailmselt oluline teaduskeel.[2]

Levik

muuda

Tänapäeval on saksa keel riigikeel Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Liechtensteinis ja Luksemburgis (esimese kolme järgi on tulnud saksakeelsete maade nimetus DACH (Deutschland, Austria, Confoederatio Helvetica), ning on ametlik keel veel Itaaliale kuuluvas Lõuna-Tiroolis ja Belgias Saksamaa piiri äärses Belgia saksakeelses kogukonnas. Alates Namiibia iseseisvumisest 1984 kuni 1990. aastani oli saksa keel üks Namiibia riigikeeltest.

Lisaks on saksa keel ametlikult tunnustatud vähemuskeel mõnes Brasiilia, Itaalia (Trentino), Kasahstani, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Taani, Tšehhi, Ungari, Venezuela ja Venemaa osas. Saksa keel on Vatikani korrakaitseüksuse Šveitsi kaardiväe haldus- ja komandokeel.

Variandid

muuda

Saksa keele levila moodustab osa suuremast läänegermaani mandrimurrete kontiinumist, milles lähestikku paiknevad kohalikud murded on tavaliselt vastastikku mõistetavad ning erinevused on seda suuremad, mida kaugemal murded üksteisest geograafiliselt on. Murrete ühtlustamiseks on mõeldud saksa standardkeel (Standardsprache), millel on mitu piirkondlikku varianti. Standardkeele variantide erinevused on väga väikesed, murded aga võivad olla teiste murrete või standardkeele kõnelejate jaoks peaaegu arusaamatud.

Saksa murrete liigitus põhineb 19. sajandi uurimustel. Samal ajal hakkasid paljudes piirkondades tekkima standardkeele ja kohaliku murde segunemisel niinimetatud kõnekeeled (Umgangssprachen). 20. sajandi keskpaigas, eriti pärast Teist maailmasõda, lükkasid kõnekeeled vanad murded eemale. Seda protsessi on soodustanud sõjajärgsed põgenikelained, aga ka raadioside ja televisiooni lai levik ning kooliharidus.

Standardkeele variandid

muuda
 
Saksa standardkeele rahvuslikud ja regionaalsed variandid

Polütsentrilise saksa standardkeele sees eristuvad selgelt Saksa norm (niinimetatud liidusaksa kõrgsaksakeel, Bundesdeutsches Hochdeutsch), Austria norm ja Šveitsi norm. Tinglikult on võimalik eraldi rääkida ka Belgia saksakeelse kogukonna, Lõuna-Tirooli, Luksemburgi ja Liechtensteini standardkeele variatsioonidest.

Saksamaal, Austrias, Lõuna-Tiroolis ja Belgia saksakeelses piirkonnas tarvitatakse standardkeelt aktiivselt kõigis elu valdkondades. Šveitsis piirdub standardkeele funktsioon põhimõtteliselt kirjapruugi keele omaga, samal ajal kui kõnepruugis valitsevad šveitsisaksa murded. Luksemburgis on saksa standardkeele kõrval ametlik staatus olemas ka letseburgi keelel, mis on tekkelt kohalikest saksa murretest välja kujunenud omaette standard.

Sõnavara, mis on kõigis saksa standardkeele variantides identne, nimetatakse kuhjuvalt üldsaksa keeleks (Gemeindeutsch). Üldsaksa keele sõnavara ei või siiski omaette keelevarianti genereerida; tegemist on ainult kõigi standardi variantide ühise vundamendiga.

Dialektid

muuda
 
Saksa keele levila 1900. aastal (Peter Wiesingeri ja Werner Königi järgi[3][4]).
██ Friisi keel
██ Saksa keelesaared muukeelsetel aladel

Saksa keele murdeid jagatakse tavaliselt maken/machen-joone ehk Benrathi joone (Düsseldorfi Benrathi linnaosa järgi) alusel alamsaksa murreteks (põhjas), mis jäid teisest häälikunihkest puutumata, ja kõrgsaksa murreteks (lõunas), kus teine häälikunihe toimus.

Kõrgsaksa murded jagunevad omakorda kesksaksa ja ülemsaksa murreteks. Varem tähistati kesksaksa ja ülemsaksa murrete piirina Karlsruhe joont (euch/enk- ehk mähe/mähet-liini). Tänapäeval eelistatakse sellisena vaadelda Speyeri (Appel/Apfel) ja Germersheimeri joont (Pund/Pfund).

Enamikus kesk- ja ülemsaksa murretes on häälikunihe toimunud vaid osaliselt, sealhulgas idakesksaksa murretes, millel põhineb suuresti ka saksa standardkeel. Kolm ainsat täielikku häälikunihet läbi teinud murret on ülaalemanni murre, ülimalemanni murre ja Baieri Tirooli murre.

Alamsaksa rühma kuuluvad need murded, kus teist häälikunihet ei toimunud või see väljendus vähe. Alamsaksa murded tulenevad vanaalamsaksi keelest ning on levinud Põhja-Saksamaal ja Kirde-Madalmaades. Kõnelejad peavad neid sageli iseseisvaks keeleks. Euroopa keelteharta raames tunnistati alamsaksa keel Saksamaal ja Madalmaades ametlikult regionaalkeelena.

Alamfrangi murde Alam-Reini variandid on samuti häälikunihkest eemale jäänud. Keeletüpoloogia vaatevinklist on need siiski tihedamalt seotud hollandi kui saksa murretega. Nende klassistamine alamsaksa murrete alarühmana on seega vaieldav.[5] Nagu ka hollandi keel tulenevad alamfrangi murded vanaalamfrangi (vanahollandi) keelest.

Uerdingeri (ik-/ich) ja Benratheri joone (maken-/machen) vahel (Düsseldorfis, Mönchengladbachis, Krefeldis, Neussis) paiknevad murded näitavad nii alamfrangi kui ka keskfrangi jooni. Tegemist on kesksaksa-keskfrangi ja alamfrangi murrete vahelise üleminekutsooniga.

Rahvasuus kutsutakse kõiki alamsaksa, vahel ka alamfrangi ja keskfrangi murdeid Plattdeutsch’iks. Sõna Platt, mis jõudis saksa keelde keskhollandi keele kaudu vanaprantsuse keelest, pärineb vulgaarladina sõnast *plattus (tasane, sile) ja seal omakorda tõenäoliselt kreeka sõnast πλατύς (tasane, lai).[6] Nimetus ei viita mitte geograafiale (kuigi alamsaksa murdeid kõneldakse tõepoolest tasandikel), vaid selle allikaks on eeldatavasti vana alamsaksa väljend platt spreken (avalikult rääkima, selgelt rääkima).[7][8][9][10]

Segakeeled

muuda

Raskesti klassistatav on alamsaksa ja kõrgsaksa segakeel Missingsch, samuti endas kõrgsaksa, alamsaksa, taani ja lõunajüüti elemente ühendav Petuh. Lõunajüüti keelt vaadeldakse alamsaksa mõjudest hoolimata üldjuhul taani keele murdena. Lisaks on saksa keele mõjutatud taani Lõuna-Slesvigi murre.

Segakeeli on tekkinud samuti saksa keele kontaktidest mittegermaani keeltega. Heaks näiteks on saksa ja alamsorbi segakeel Ponaschemu. Sileesia keelt (loomuselt saksa ja poola segakeelt) peetakse tavaliselt kas poola keele murdeks või iseseisvaks keeleks.

Jidiš pärineb keskülemsaksa keelest, kuid on edaspidi slaavi ja heebrea mõjude all iseseisvalt arenenud ning omaette kirjaliku normiga keeleks välja kujunenud.

Koloniseerimise käigus tekkis Paapua Uus-Guinea Ida-Uus-Britannia provintsi aladel Unserdeutsch (meie-saksa keel), kreoolkeel saksa keele alusel, samuti Namiibia pidžinkeel Küchendeutsch (köögisaksa keel). Nii üks kui teine on nüüdseks praktiliselt välja surnud.[11][12]

Grammatika

muuda
  Pikemalt artiklis Saksa keele grammatika

Saksa keel kuulub mandriläänegermaani keelte alarühmasse, koos hollandi, friisi ja teiste keelega. Nendega jagab see teatud põhjapanevaid ühisjooni, ennekõike – keerulisi, pealausetel ja kõrvallausetel vahet tegevaid sõnajärje reegleid. Pealause puhul domineerib saksa keeles nimelt põhisõnajärje skeem SVO (alusöeldissihitis), kusjuures öeldis jääb alati teisele kohale; kõrvallauses järgitakse see-eest rõhuvalt skeemi SOV (alus–sihitis–öeldis).

Paljude teiste mandriliste germaani keeltega (või ka inglise keelega) võrreldes on saksa keel säilitanud suhteliselt rikka fleksiooni. Noomenite puhul eristatakse saksa keeles grammatilist sugu (mees-, nais- ja kesksugu), millega ühilduvad artiklid ja (välja arvatud öeldistäite positsioonis) omadussõnad, nelja käänet (nominatiivi, genitiivi, daativi, akusatiivi) ja kahte arvu. Tegusõnade puhul eristatakse mitut ajavormi (nende hulgas nii lihtsaid kui ka liitseid), isikuid, nelja kõneviisi ja kahte tegumoodi. Abitegusõna funktsiooni kannavad verbid sein (olema), haben (omama) ja werden (saama).

Saksa keeles on silmapaistvalt produktiivne sõnamoodustus. Väga palju kasutatakse eesliiteid (tegusõnade puhul; võrreldav ühendverbidega eesti keeles) ja kompositsiooni ehk liitsõnu (eesti keelega analoogselt: Haus+türmaja+uks, Weihnacht-s+baum+verkäuferjõulu+puu+müüja).

Ortograafia

muuda
  Pikemalt artiklis Saksa keele ortograafia

Tähestik

muuda
  Pikemalt artiklis Saksa tähestik

Saksa keeles kasutatakse ladina tähestikku koos nelja lisatähega: Ä, Ö, Ü ja (enamasti väiketähena: ß).

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z   Ä Ö Ü   ẞ

Suur algustäht

muuda

Saksa keele ortograafiliseks eripäraks on, et kõik nimisõnad (sealhulgas üldnimed) kirjutatakse ka lause sees suure algustähega (saksa k Großschreibung), näiteks: der Hund (koer), das Brot (leib), die Zeitung (ajakiri) jne.

Ainulaadne komme pärineb 17. sajandist, baroki ajastust.[13] Juba hiliskeskajal tähistati saksakeelsetes tekstides suure algustähega või kahe suure algustähega neid sõnu (mitte ainult nimisõnu), mida taheti rõhutada.[14] Saksamaalt kandus Großschreibung taani keelde ja sealt edasi Taani-Norra personaaluniooni kaudu norra keelde. 1867. aasta reformiga majusklid üldnimede puhul norra keeles siiski tühistati, 1948. aastal loobus sellest reeglist ka taani keel. Tänapäeval kasutavad sama süsteemi mis saksa keeles ainult idafriisi ja letseburgi keel.

Peamised hääldusreeglid

muuda

(Transkriptsioonid IPA järgi.)

Kaashäälikutähed:

  • H/h pärast täishäälikut ei hääldata, nt Kuh [kuː], sehen [ˈzeːən].
  • R/r hääldatakse [ʁ], nt Problem [pʁoˈbleːm], rauchen [ˈʁaʊ̯xn̩]. Piirkonniti kohtab ka hääldust [r] või [ɾ].
  • S/s hääldatakse [ʃ] (nagu eesti š) enne p’d ja t’d sõna või silbi alguses, nt Sport [ʃpɔʁt], streiten [ˈʃtʁaɪ̯tn̩]; [z] enne täishäälikut, nagu nt Bremse [ˈbʁɛmzə], sauber [ˈzaʊ̯bɐ]; muidu [s], nt Skizze ([ˈskɪt͡sə]. Ss ja ẞ/ß hääldatakse alati [s]: hassen [ˈhasn̩], süß [zyːs].
  • Vähestes omasõnades, kus see esineb, hääldatakse V/v [f] (viel [fiːl], Vogel [ˈfoːɡl̩]), võõrsõnades [v] (Variante [vaˈʁi̯antə], Version [vɛʁˈzi̯oːn]).
  • W/w hääldatakse [v] (Wagen [ˈvaːɡn̩], Werbung [ˈvɛʁbʊŋ]).
  • Z/z hääldatakse [t͡s] (Zahn [t͡saːn], Zeuge [ˈt͡sɔɪ̯ɡə]).
  • Ka siis, kui kaashäälik kirjutatakse kahekordselt, hääldatakse seda siiski lühikesena, nt Begriff [bəˈɡʁɪf], Verwirrung [fɛɐ̯ˈvɪʁʊŋ], zusammen [t͡suˈzamən]. Ühendit ck hääldatakse samuti lihtsalt [k] (Rock [ʁɔk], Schock [ʃɔk]), dt lihtsalt [t] (Stadt [ʃtat], Waadt [vaːt]), tz lihtsalt [t͡s] (Satz [zat͡s], spritzen [ˈʃpʁɪt͡sn̩]).
  • -ig sõna lõpus hääldatakse paljudes piirkondades [iç] (ç – omapärane kaashäälik, lähedane vene palataliseerunud х’le sõnas хитрый): gruselig [ˈɡʁuːzəlɪç], König [ˈkøːnɪç].
  • Lisaks on kasutusel järgmisel kaashäälikutähtede ühendid:
    • sch [ʃ] (nagu eesti š), nt schieben [ˈʃiːbn̩], Geschäft [ɡəˈʃɛft];
    • tsch [t͡ʃ] (nagu inglise ch), nt Kutsche [ˈkʊt͡ʃə], tschüss [t͡ʃʏs];
    • võõrsõnades: dsch [d͡ʒ] (nagu inglise j), nt Dschinn [d͡ʒɪn], Dschungel [ˈd͡ʒʊŋl̩];
    • ch [x] (nagu vene х sõnas хорошо) pärast a’d, o’d ja u’d, nt Loch [lɔx], Buch [buːx]; [k] enne s’i, nt Fuchs [fʊks], sechs [zɛks]; muidu alati [ç]: Bücher [ˈbyːçɐ], riechen [ˈʁiːçn̩], weich [vaɪ̯ç];
    • ng [ŋ] (nagu eesti n sõnas kingad), nt bringen [ˈbʁɪŋən], Ding [dɪŋ];
    • pf [p͡f] (afrikaat), nt Pferd [p͡feːɐ̯t], pfiffig [ˈp͡fɪfɪç].

Täishäälikutähed:

  • Ö/ö ja Ü/ü hääldus sarnaneb eesti keele omaga. Ö/ö hääldatakse [œ] (lühike) või [øː] (pikk), Ü/ü [ʏ] või [yː]. Ä/ä hääldus seevastu erineb eesti keele hääldusest, [ɛ] (lühike) ja [ɛː] (pikk). E/e hääldatakse lühikeselt samuti [ɛ], kuid pikalt [eː] (suletud häälik).
  • Täishääliku pikkus antakse kirjapildis edasi süsteemitult ja eri viisidega. Näiteks kasutatakse pika hääliku märgistamiseks tumma h’d (Kuh [kuː]), ß’i (süß [zyːs]) või kirjutatakse täishäälikut kahekordselt (Haar [haːɐ̯], Boot [boːt]). Ka siis, kui kõik need tähised puuduvad, on pikk hääldus ikkagi võimalik (gut [ɡuːt], Mond [moːnt], sagen [ˈzaːɡn̩]).
  • Kasutusel on järgmised täishäälikutähtede ühendid:
    • ie [i:], nt Knie [kniː], sieben [ˈziːbn̩];
    • ei [aɪ̯], nt beide [ˈbaɪ̯də], weinen [ˈvaɪ̯nən];
    • eu [ɔɪ̯], nt treu [tʁɔɪ̯], Deutsch [dɔɪ̯t͡ʃ];
    • äu samuti [ɔɪ̯], nt äußern [ˈɔɪ̯sɐn], Mäuse [ˈmɔɪ̯zə].
  • -er sõna lõpus hääldatakse täishäälikuna [ɐ] (a-švaa), nt Denkmäler [ˈdɛŋkˌmɛːlɐ], Lehrer [ˈleːʁɐ], schlechter [ˈʃlɛçtɐ]. Kuid -e sõna lõpus muutub reduktsiooni tõttu [ə]’ks (e-švaaks), nagu sõnas Mäuse [ˈmɔɪ̯zə].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Thomas Marten, Fritz Joachim Sauer (Hrsg.): Länderkunde Deutschland, Österreich und Schweiz (mit Liechtenstein) im Querschnitt. Inform-Verlag, Berlin 2005, ISBN 3-9805843-1-3, S. 7.
  2. http://www.welt.de/politik/deutschland/article113150770/Warum-Deutsch-als-Forschungssprache-verschwindet.html
  3. Peter Wiesinger: Die Einteilung der deutschen Dialekte. In: Werner Besch, Ulrich Knoop, Wolfgang Putschke, Herbert Ernst Wiegand (Hrsg.): Dialektologie. Ein Handbuch zur deutschen und allgemeinen Dialektforschung, 2. Halbband. de Gruyter, Berlin / New York 1983, ISBN 3-11-009571-8, S. 807–900.
  4. Werner König: dtv-Atlas Deutsche Sprache. 19. Auflage. dtv, München 2019, ISBN 978-3-423-03025-0, S. 230.
  5. Jan Goossens: Niederdeutsche Sprache – Versuch einer Definition. In: Jan Goossens (Hrsg.): Niederdeutsch, Sprache und Literatur. Eine Einführung. 2. Auflage. Wachholtz, Neumünster 1983, S. 13–15.
  6. Marlies Philippa, Frans Debrabandere, Arend Quak, Tanneke Schoonheim en Nicoline van der Sijs (2003–2009) Etymologisch Woordenboek van het Nederlands, Amsterdam, märksõna plat.
  7. M. Jansen: Atlas van de Nederlandse taal. Editie Vlaanderen. Lannoo Meulenhoff, Tielt 2018, S. 29–30.
  8. M. Philippa, F. Debrabandere, A. Quak, T. Schoonheim en N. van der Sijs (2003–2009) Etymologisch Woordenboek van het Nederlands, Amsterdam.
  9. Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. Erarbeitet unter der Leitung von Wolfgang Pfeifer. Akademie, Berlin 1989 (und weitere Auflagen), Artikel platt.
  10. Kluge. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. Bearbeitet von Elmar Seebold. 25., durchgesehene und erweiterte Auflage. De Gruyter, Berlin/Boston 2011, S. 710.
  11. Péter Maitz (2020). "Was ist Unserdeutsch". Universität Bern. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. mai 2022. Vaadatud 14. juuni 2022.
  12. Susanne Mühleisen: Emil Schwörers Kolonial-Deutsch (1916). Sprachliche und historische Anmerkungen zu einem „geplanten“ Pidgin im kolonialen Deutsch Südwest Afrika. In: PhiN. 31/2005, S. 30–48, Absatz: 2.3 Kolonialdeutsch und Küchendeutsch (S. 41 ff.)
  13. „Das Barock hat in die deutsche Rechtschreibung die Majuskel eingebürgert.“ Walter Benjamin: Gesammelte Schriften. Frankfurt am Main 1980, Band 1, S. 382.
  14. Michael Schneider: Geschichte der deutschen Orthographie unter besonderer Berücksichtigung der Entwicklung seit 1994. Materialien zur (neuen) deutschen Orthographie, Universität Marburg, S. 1–30.

Välislingid

muuda
  NODES