Sapipõis
Sapipõis (ladina keeles vesica fellea ehk cystis fellea) on enamikul inimestest ja paljudel selgroogsetel vahelduva kuju ja asendiga lihaseline õõneselund, kuhu koguneb sapijuhadest sapivedelikku. Sapipõis talitleb seedeelundkonnas reservuaari ja sapiväljutuselundina.[1]
Sapipõis puudub rottidel, hobustel, delfiinidel, jõehobudel, ninasarvikutel[2], elevantidel jt.
Roomajate sapipõis
muudaSapipõis on kõikidel roomajatel.
Maolistel
muudaMadudel paikneb sapipõis maksast varieeruval kaugusel ning on ühenduses põrna ja kõhunäärmega. Üsna pikk sapijuha transpordib sapi maksaväliste sapijuhade kaudu sapipõide hoiule, kuni see väljutatakse kaksteistsõrmikusse.[2]
Mikroelemendid
muudaMaolised|Madude sapipõies ja sapis leiduvaid mikroelemente on vähe uuritud, kuid need olenevad indiviidi elupaigast, liigist, toitumusest, reproduktiivsest staatusest jpt teguritest.
Hiinas 1993. aastal tehtud uuringus tuvastati ICP-AES-i (ingl inductively coupled plasma atomic emission spectroscopy) meetodil madude kehaosades rohkem kui 17 mikroelementi. Uuringu tarvis eemaldati pea neljal kilplõugmadude (Agkistrodon) perekonda liigitatud maoliigil: Agkistrodon blomhoffei brevicaudus, Agkistrodon saxatilis, Agkistrodon shepaoensis, Agkistrodon ussuriensis.
Uuringu tulemuste järgi koostatud graafikute alusel on nende maksa, põrna ja sapipõie mikroelementide sisaldus üsna sarnane..[3]
Imetajate sapipõis
muudaInimesel
muudaInimesel paikneb sapipõis valdavalt maksa alapinnal sapipõieaugus ja on ühismaksajuha väljasopistus.[4]
Sapipõis on 7–10 cm pikk ja 3–4 cm lai (laiem osa).[5]
Sapipõis koosneb:
- sapipõiepõhjast (fundus vesicae felleae)
- sapipõiekehast (corpus vesicae felleae)
- sapipõiekaelast (collum vesicae felleae), mille jätkuks on kitsenev sapipõiejuha (dúctus cýsticus).[6]
Sapipõie sein koosneb 3 kihist (seestpoolt alates) limas-, lihas- ja serooskestast.[7][6]
Sapipõie limaskestas paiknevad epiteelrakud on võimelised intensiivselt vett resorbeeruma, mille tulemusel saab sapp põies kontsentreeruda.[4]
Sapipõie seinas paiknev silelihaskude moodustab kaskteistsõrmikusse suubudes sulgurlihase, mis on söögikordade vahel suletud olekus, võimaldades sapipõie sapil koguneda.
Pärast söömist, kui eelseedinud toidumass kaksteistsõrmikusse liigub, hakkab sapipõis hormooni koletsüstokiniin-pankreosümiini toimel perioodiliselt kokku tõmbuma ning ühissapijuha kaudu sappi kaksteistsõrmikusse pritsima.
Patoloogia
muuda
Pikemalt artiklis sapipõie haiguslikud seisundid
Sapipõiega ja sapijuhadega seostatakse nii loomadel kui ka inimestel mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu parasiidid, sapipõiepõletik, sapikivitõbi[8], sapipõie kasvajad, sapipõievähk jpt.
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Meditsiinisõnastik" 676:2004.
- ↑ 2,0 2,1 Elizabeth Aughey, Fredric L. Frye, Comparative Veterinary Histology: with Clinical Correlates, lk 128, 2001, Manson Publishing Ltd, ISBN 1 874545 66 9., Veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)
- ↑ Jin Lin, Ke-Min Xü, Dong-Gen Liu,Studies on the Distribution of Trace elements in Agkistrodon blomhoffii brevicaudus Stejneger, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 10.06.2014) (inglise keeles)
- ↑ 4,0 4,1 Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 117, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- ↑ Pierre-Alain Clavien, John Baillie,Diseases of the Gallbladder and Bile Ducts: Diagnosis and Treatment, 2nd ed, lk 8, 2006, Blackwell Publishing, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)
- ↑ 6,0 6,1 Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 366, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 7. köide: RUND-TING. Tallinn: Valgus, 1975, lk 87.
- ↑ Ultraheli roll pankreato-hepatobiliaarsüsteemi kasvajate diagnostikas ja menetluses, Tartu Ülikooli Kliinikum, Veebiversioon (vaadatud 25.11.2013)
Välislingid
muuda- Aristoteles, tõlkija William Ogle, On the Parts of Animals, Written 350 B.C.E, IV. raamat, Veebiversioon (vaadatud 25.11.2013) (inglise keeles)