Sixtus IV

Sixtus IV
Sünninimi	Francesco della Rovere
Valitsemisaja algus	9. august 1471
Valitsemisaja lõpp	12. august 1484
Eelkäija	Paulus II
Järeltulija	Innocentius VIII
Sünnikuupäev	21. juuli 1414
Sünnikoht	Celle Ligure
Surmakuupäev	12. august 1484
Surmakoht	Rooma

Sixtus IV (Francesco della Rovere, 21. juuli 1414 – 12. august 1484) oli paavst aastatel 1471–1484. Ta oli 212. paavst.

Francesco della Rovere sündis Genova lähedal Celle Ligure kommuunis Pecorile mõisas Leonardo della Rovere ja Luchina Monleone seitsmelapselise pere vanima lapsena. Vaesuse ja põdura tervise tõttu paigutasid vanemad ta peatselt frantsisklaste kloostrisse. Ta sai Savona konvendis oma esimesed haridusalased teadmised ja liitus seejärel frantsiskaani konventuaalidega. Ta õppis Chieris, Padova ülikoolis ning Bologna ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat. Rovere sai filosoofiadoktoriks ja 14. aprillil 1444 teoloogiamagistriks. Ta pidas Pius II palvel detsembris 1462 dominiiklastega dispuudi Kristuse vere teemal. Dispuudil vaieldi selle üle, kas Kristuse kannatustel valatud veri ning Kristuse ihus olnud veri ristilöömise ja ülestõusmise vahel oli adoreeritav kui Jumala Poja veri. Mais 1467 ja mais 1469 korraldas ta frantsisklaste üldkapiitlid. 1467 viibis ta mõnda aega Savonas ja Pavias. Rovere korraldusel alustati samal ajal tema palee ehitamist Roomas ja San Pietro Vincoli kiriku taastamist. Rovere sai kardinaliks Johannes Bessarioni soovitusel. 1470 trükiti tema traktaat Kristuse verest, mille ta pühendas paavst Paulus II-le. Ta kirjutas traktaadi neitsi Maarja pärispatuta saamisest.

Rovere oli tuntud kui Doctor Acutissimus.

Ametid

õpetas teoloogiat Padovas, Bolognas, Pavias, Sienas, Perugias ja Firenzes
1458 frantsisklaste generaalministri ametnik (socius cismontanus)
1460 frantsisklaste provintsiaal Liguurias
1463 – 20. mai 1464 frantsisklaste generaalprokuraator ja Itaalia generaalvikaar
20. mai 1464 – 1469 frantsisklaste generaalminister
18. september 1467 – 9. august 1471 San Pietro Vincoli kardinalpreester (määrati ametisse 20. novembril 1467)
5. september 1470 benediktiinide San Eustachio in Neversa abt commendam.

1471. aasta konklaav

Sixtus IV vapp

Sixtus IV valiti paavstiks 9. augustil 1471 Vatikani paavstipalees, pühitseti piiskopiks ja krooniti 25. augustil kardinal Rodrigo Borja y Borja (hilisem paavst Aleksander VI) poolt. Ta oli teine frantsisklasest paavst.

6.–9. augustini 1471 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Seda konklaavi soovisid mõjutada ilmalikud valitsejad, eelkõige Milano hertsog Galeazzo Maria Sforza, kes pooldas kardinalide Guillaume d'Estouteville'i, Angelo Capranica, Francesco Gonzaga, della Rovere, Amico Agnifilo või Giacomo Ammanati-Piccolomini valimist paavstiks. Konklaavil moodustus 2 fraktsiooni: Pius II kardinalid ja Paulus II kardinalid. 7. augustil toimunud 1 voorus sai Johannes Bessarion 6 häält. Kardinal Guillaume d'Estouteville ja kardinal Niccolò Fortiguerra said mõlemad 3 häält. Kardinal Borja toetas esmalt Bartolomeo Roverellat, kuid otsustas siis Milano hertsogi pooldajatega toetada Roveret. 9. augusti hommikul toimunud voorus sai Rovere 9 häält. Konklaavi viimases voorus sai Rovere 13 häält, millega ta osutus valituks. Kardinalid Filippo Calandrini ja Roverella said selles voorus kumbki 2 häält.

Sixtus IV nimevalik oli küllalt iseloomulik renessansiajale, kuid muidu paavstluses tavatu, kuna ajavahe eelmise samanimelise paavstiga oli üsna pikk, sest Sixtus III valitses tuhat aastat varem.

1471. aasta konklaavil osalenud kardinalid

Sõda türklastega

Sixtus IV soovis Konstantinoopoli tagasivallutamiseks korraldada ristisõja türklaste vastu. Paavsti laevastik saavutas ainult tagasihoidlikke võite. Kui türklased vallutasid 1480 Itaalias Otranto, kuulutas Sixtus IV 4. märtsil 1481 välja ristisõja ja järgmisel aastal vallutasid paavsti väed türklastelt piirkonna tagasi.

Suhted Prantsusmaaga

Sixtus IV tühistas Prantsusmaa kuninga Louis XI otsuse, mille järgi jõustusid paavsti otsused Prantsusmaal vaid kuninga nõusolekul.

Suhted Portugaliga

Sixtus IV kinnitas Portugali kuninga valdusteks kõik portugallaste poolt seni avastatud ja tulevikus avastatavad alad Chaunari neemest Indiani.

Suhted Taaniga

1474 külastas Roomat Taani kuningas Christian I.

Suhted Venemaaga

Sixtus IV lähetas 1474 ja 1476 saadikuid Moskvasse Ivan III juurde, et lõpetada skismat ja otsides Moskva toetust sõjaks türklastega.

Suhted Itaalia riikidega

Sixtus IV osa 1478 Firenzet valitseva Medici suguvõsa vastu suunatud Pazzi vandenõus on vaieldav. Väidetavalt korraldas vandenõu tema onupoeg kardinal Rafael Riario, kuid 1478–1480 sõdis Kirikuriik Firenzega, millele paavst kehtestas interdikti. Sixtus IV õhutas Veneetsiat ründama Ferrarat, kuid kui Veneetsia leidis teistes Itaalia riikides liitlasi, asus paavst sõdima Veneetsia vastu, mis lõppes 1484 Bagnolo rahulepinguga.

Sixtus IV ja Eesti ^[1] ^[2]

Suhted Riia peapiiskopiga

Sixtus IV teavitas 25. augustil 1471 Riia peapiiskoppi Silvester Stodewescheri oma paavstikssaamisest.^[3]

Paavst kohustas 9. juulil 1473 Riia peapiiskoppi määrama Kuramaa piiskopiks Martin Lewitzit ja kohustas Kuramaa piiskopi vasalle Lewitzile truudusvannet andma.

Riia peapiiskop kasutas Samlandi piiskopi Dietrich II von Cuba tõttu puhkenud tülis paavsti 20. aprillil 1474 väljastatud ürikut.

Riia linna prokuraator Michael Hildebrand apelleeris paavstile Riia peapiiskopi ja toomkapiitli vastu.

Paavst volitas 30. jaanuaril 1479 Riia dominiiklaste priori, Riia peapiiskopi Stodewescherit, Riia dekaani ja kapiitlit otsustama ühes kohtuasjas.^[4]

Riia toompraost Georg Holland sai 1479 paavstilt privileegi pidada missasid kloostrites.

Sixtus IV teavitas 22. märtsil 1480 Riia linna kodanikele ja peapiiskopkonna elanikke Grube määramisest uueks Riia peapiiskopiks. Paavst soovis Leslau piiskopilt, Tartu piiskopilt ja Saare-Lääne piiskopilt ning Saare-Lääne piiskopkonna dekaanilt Johannes Orgaselt, et nad aitaksid Grubel asuda peapiiskopiks ja suudaksid tagada, et Liivi ordu ei pane tema vastu toime õigusrikkumisi. Paavst teavitas Saare-Lääne piiskoppi ning Tartu ja Cammini toompraoste 24. augustil 1481, et seoses Riia toompraosti Georg Hollant surmaga tuleb tema ametijärglaseks määrata Verdeni piiskopkonna vaimulik Heinrich Hilghenvelt. Paavst määras 25. oktoobril 1481 Riia toompraostiks toomhärra Degenhardus Hillebolti. Paavst teavitas 11. detsembril 1481 Riia raadi, et maameister Borch peab Grubet peapiiskopina tunnustama ekskommunikatsiooni ähvardusel. Riia peapiiskop Grube kirjutas kõrgmeistrile 19. detsembril 1481, et paavst on teadlik Liivi ordu tegevusest Riia peapiiskopkonna vastu.

Paavst määras Teano piiskopi Orso Orsini 30. märtsil 1482 Riia peapiiskopkonda legaadiks de latere ja 1482 Grube paavstlikuks referendiks, Saksa ordu ülemprokuraatoriks ning 17. mail 1482 andis Grubele volituse Pomesia piiskopkonna patukustutuse osas ja tulude osas. Ta nõudis keisrilt 25. mail 1482, et see tühistaks oma otsuse, millega ta läänistas Riia linna Saksa ordule. Keiser apelleeris paavsti otsuse 28. mail 1482. Riia sündik ja prokuraator Johann Molre von Sehusen apelleeris 10. juunil 1482 paavstile keiserliku komissari, Ratzeburgi piiskopi Johann von Parkentini ning Conrad ja Heinrich Conekeni vastu avaldatud kohtukutse asjus, sest Riia linn ei kuulu keiserliku kohtu jurisdiktsiooni alla.

Paavst määras 10. juulil 1482 Riia peapiiskopi Grube legaadiks ning Riia peapiiskopkonna ja Tallinna piiskopkonna generaalkollektoriks. Ta nõudis kõigilt Riia, Preisimaa ja Liivima vaimulikelt ja ilmikutelt, Liivi ordu maameistrilt ja tema pooldajatelt, et nad kaitseksid Riia peapiiskopi tema ametis. Paavsti otsuse pidid Läänemere regioonis avaldama Gniezno peapiiskop, Lübecki ja Vilniuse piiskopid. Paavst nõudis 14. juulil 1482, et Grubele tagastatakse kirikumõisad. Paavst nõudis 23. veebruaril 1483 Bremeni peapiiskop Heinrichilt ja Lübecki piiskop Albertilt, et nad peaksid läbirääkimisi Riia peapiiskopi ja Liivi ordu maameistri vahelise lepituse osas.

Suhted Saksa orduga

Saksa ordu ordumeistri kantsler ja Saare-Lääne piiskopkonna toomhärra Johann Meilof apelleeris paavstile 19. juunil 1473 oma kanoonikuameti pärast.

Liivi ordu maameister Bernhard von der Borch kaebas 24. juunil 1473 paavstile Riia peapiiskopi Stodewescheri peale oma õiguste pärast Riias. Borch teavitas 22. märtsil 1475 ja 13. aprillil 1475 Saksa ordu kõrgmeistrit soovist saada eestkostet paavstilt, et nõbu Simon von der Borch määrataks Tallinna piiskopiks. Maameister Borch palus 10. aprillil 1478 paavstilt nõu ja kaitset Riia peapiiskopi vastu.

Paavst tühistas 26. augustil 1478 Liivi ordu ja Riia linna vastu tõstatatud kiriklikud karistused ning teavitas Tallinna piiskoppi Simon von der Borchi, Tartu toompraosti Johannes von der Ropet ja Tallinna toomdekaani Henning Rumorit, et nad püüaksid takistada Liivi ordu ja Riia linna häirimist Riia peapiiskopi ja toomkapiitli poolt.

Paavst ekskommunitseeris 19. augustil 1479 Liivi ordu maameistri Borchi ja Liivi ordu liikmed ning kehtestas Liivi ordu aladel interdikti seoses Riia peapiiskopi vangistamisega. Borch soovis 12. oktoobril 1479 Saksa ordu kõrgmeistrilt, et see soovitaks paavstil toetada Tallinna piiskopi Simon von der Borchi määramist Riia peapiiskopiks.

Liivi ordu maameister Borch teatas Saksa ordu kõrgmeistrile 25. jaanuaril 1480, et ta kavatseb paavsti kehtestetatud kirikliku karistuse vastu apelleeerida. Kõrgmeister Truchsess palus 21. veebruaril 1480 paavstlikku kaptenkindrali Girolamo Riariot, et see võimaldaks ordu prokuraatoril ja Tallinna piiskopil Borchil pääseda paavsti jutule seoses konfliktiga Riia peapiiskop Stodewescheriga. Paavst ekskommunitseeris 1480 Riia peapiiskopi Stodewescheri vastase vägivalla tõttu Liivi ordu maameistri Borchi, Liivi ordu liikmed, Tallinna piiskopi Borchi, Tallinna toomdekaani Henning Rumori ja nende kaitsjad.

Paavst tühistas 31. juulil 1480 Liivi ordu osas paavst Bonifatius IX otsuse (indult) ja soovis, et Liivimaa prelaadid toetaksid Saksa ordut võitluses venelastega ja teiste paganatega. Paavst soovis, et Uppsala peapiiskop ning Lübecki ja Vilniuse piiskopid kuulutaksid tema otsuse Läänemere regioonis välja. Grube palvel transsumeeris paavsti bulla paavstlik kaplan ja Santa Maria Maggiore basiilika kanoonik Johannes Prioris.

Maameister Borch teatas 22. jaanuaril 1481, et saatis paavsti ja keisri juurde saadiku Kuldiga komtuuri Gerd van Mallinckrade, et saada kaitset venelastega alustatava sõjas. Ta palus 2. veebruaril 1481 paavstil tühistada ekskommunikatsioon. Keiser Friedrich III soovitas 26. aprill 1481 kardinal Marco Barbole, et kardinal veenaks paavsti Riia peapiiskopkonna nõude osas, et Liivi ordu maameistrile kanda üle nominatsiooniõigust ja Saksa ordule tagada plenaarne patukustutus võitluseks venelastega.

Paavst teavitas 24. mail 1481 kõrgmeistrit, et see tagaks Grubele probleemideta ametisseasumine piiskopkonnas. Samlandi piiskop Johann Rehwinkel transumeeris Saare-Lääne piiskopkonna dekaani Johannes Orgase palvel 14. oktoobril 1481 Saksa ordu paavstliku otsuse (indult) tühistamise. Riia linn apelleeris 31. oktoobril 1481 paavstile prokuraator Johannes Molre von Schuseni kaudu maameister Borchi ja Liivi ordu vastu.

Märtsi lõpus 1483 soovis kõrgmeister keisrilt, et keiser kostaks paavsti juures Saksa ordu Rooma ordumaja asjus. Paavst teavitas 15. aprillil 1483 keisrit, et kõrvaldab Liivi ordult ekskommunikatsiooni ja Tallinna piiskopi Borchi ekskommunikatsiooni kõrvaldab kuu aja jooksul. Kõrgmeister kirjutas 1483 paavstile taas Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahelise konflikti osas.

Suhted Tallinna piiskopiga

Paavst kohustas 3. juulil 1475 Tallinna piiskopkonna vaimulikkonda andma Tallinna piiskopiks valitud Iwan Stoltevoetile kuulekusvannet. Paavst manitses 20. juulil 1475 Tallinna raadi, et see võimaldaks piiskop Stoltevoetil ametisse asuda ja nõudis Riia peapiiskopilt Tallinna piiskopi kaitsmist.

Paavst sätestas 1. mail 1476, et Hildesheimi toomhärra Simon von der Borch peab Tallinna piiskopiks kinnitatud Stoltevoetile piiskoplikud mõisad tagastama ning et Liivi ordu maameister, Tallinna komtuur ja Rakvere komtuur ei tohi Borchi kauem oma turbe all hoida.

Paavst tegi 19. jaanuaril 1479 Tallinna uuele piiskopile Simon von der Borchile ülesandeks uurida ühe kingilt määratud intressi õiguspärasust, mille Riia linn Saare-Lääne piiskopile tegi. Tallinna piiskop Borch määrati 9. juunil 1480 paavstlikuks eksekuutoriks Riia linna ja Saare-Lääne piiskopkonna vahelises tüliprotsessis. Piiskop Borch oli 1480–1483 ekskommunitseeritud seoses Riia peapiiskopi Grube vastase vägivallaga.

Muud otsused

Paavst kohustas 6. detsembril 1474 Tartu piiskoppi Johannes Bertkowi, Vilniuse piiskoppi Johanni ja Saare-Lääne piiskopkonna toomdekaani Johann Orgast pidama kinni paavst Innocentius VI 16. märtsi 1360 ja Martinus V 12. mai 1425 korraldustest.

Paavst kohustas 20. juunil 1475 Liivimaa frantsisklasi rajama Venemaal 2 ja Preisimaal 1 või 2 konventi.

Riia raad kaebas 9. detsembril 1478 ja 10. detsembril 1478 paavstile õllepruulimise asjus, abieluvälisest suhtest sündinud isikute omanduses olevate või legitiimsete pärijateta surnud omanike järel juriidilise omanduseta jäänud mõisate pärast, ülemprefekti (archiprefectum) ameti täitmise pärast ja venelastega peetava relvakaubandust sätestavate kiriklike karistuste kõrvaldamise pärast. Paavst kinnitas Riia rae soovid 10. veebruaril 1479, lubades ka Riia rael muretseda ühe kantava altari, kuid jättis rahuldamata revakaubanduse pidamise soovi venelastega. Riia kordas kiriklike karistuste kõrvaldamise nõuet relvakaubanduse osas 16. märtsil 1479.

4. veebruaril 1479 nimetas paavst Riia dominiiklaste priori ja frantsisklaste guardiani eksekuutoriteks Salatsi (Salcze) külade asjus käivas kohtuasjas.

Paavst nõudis 16. jaanuaril 1481 Saare-Lääne piiskop Wetbergil Saare-Lääne toomhärra Ludolph Nageli testamendi kinnitamist.

Tallinna kodaniku Arnd Blome üürnik Baltassar Stichman oli 22. juulil 1482 paavstile esitanud oma mure väeteenistuse pärast.

Tartu piiskop teatas 5. mail ja 9. mail 1483, et Moskva suurvürsti saadik Manuil Doksas tahab piiskopkonna kaudu liikuda paavsti juurde ja saadikule ei tehta piiskopkonna läbimisel takistusi. Juunis liikus läbi Tartu piiskopkonna alade suurvürsti uus saadik Fodder.

Piiskoppide määramised ^[5]

Sixtus IV määras 12. märtsil 1480 Riia peapiiskopiks Stephan Grube ja 4. juunil 1484 Michael Hildebrandi.

Ta kinnitas 20. juulil 1475 Tallinna piiskopiks Iwan Stoltevoeti ja 16. juunil 1477 Simon von der Borchi.

Suhted kiriku institutsioonidega

Kontsiliarismiliikumise summutamiseks tühistas Sixtus IV 1478 Konstanzi kirikukogu otsused. Märtsis 1482 üritas peapiiskop Andrea Zamometić kutsuda omal algatusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mille tõttu Sixtus IV ekskommunitseeris Zamometići ja keelas paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.

Ta taastas abbreviaatorite kolleegiumi ja Rota Romana audiitorite ülesanded.

Ta moodustas 1. novembril 1478 Hispaania valitsejate palvel Hispaania inkvisitsiooni ja 1483 kinnitas selle suurinkvisiitoriks Tomás de Torquemada. 3. aprillil 1481 kohustas ta kõiki kristlikke valitsejaid andma Hispaaniast pärit põgenikke tagasi Hispaania inkvisitsioonile.

Ta tunnustas 1475 Robert d’Abrisseli rajatud ordu koodeksit.

Ambrosiaanid

Ta tunnustas 1474 ambrosiaani nunnaordut.

Augustiinlased

1484 avaldatud bullas "Summum silentium" lõpetas ta augustiini regulaarkanoonikute ja eremiitide vahelise tüli.

Bartolomiidid

Ta kohustas 1474 bartolomiite valima oma ülemkindralit 3 aastaseks tähtajaks.

Benediktiinid

1473 tunnustas ta Prümi kloostri inkorporeerimist Trieri peapiiskopkonda. Tema korraldusel taastati Couëtsi klooster.

Ta tunnustas benediktiini kamalduleeslaste Murano kongregatsiooni.

Dominiiklased

1. juulil 1475 lubas ta dominiiklastel omada eraomandit.

Frantsisklased

Sixtus IV oli teine frantsisklasest paavst ja soosis oma ordut. See soosing avaldus nii tema teoloogias kui kirikupoliitikas. Ta kohustas bullas "Dominus Noster" Angelo Clareno da Cingoli järgijaid järgima frantsisklaste ordukindrali korraldusi. 1474 avaldatud bullas "Mare magnum" ja 1479 avaldatud bullas "Bulla aurea" kinnitas ta frantsisklaste privileegid.

Kolettiinid

1482 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.

Minimi

1474 tunnustas ta minimi ordut.

Püha Vaimu ordu

Ta reguleeris 1476 Püha vaimu ordu tegevust.

Rüütliordud

Ta tunnustas 1472 Püha Georgi rüütliordut.

Liturgilised otsused

Sixtus IV sanktsioneeris 28. veebruaril 1476 oma kunagise uurimisteema neitsi Maarja pärispatuta saamise dogmatiseerimist ja soosis dogma austamist katoliku kirikus, mida praegu tähistatakse kirikliku suurpühana 8. detsembril.

1475–1476 tähistati juubeliaastat.

Ta kehtestas kõikide pühakute päeva oktaavi.

Ta lubas Meisseni piiskopil vabastada Heimburgi Gregori ekskommunikatsioonist.

Ta sätestas breviaariumis neitsi Maarja templissetoomise püha.

Ta keelas Le Puy piiskopkonnas tähistada kiriklikult Karl Suure mälestuspäeva ja kasutada vastavat offiitsiumit, kuna seda Roomas ei tunnustatud.

Ta tunnustas Jeesuse Pühima Nime puhul peetava missa ja offitsiumi kasutamist.

1472 lubas ta indulgentse püha Osmundi mälestamiseks ja 1481 sätestas tema mälestuspäevana 4. detsembri.

1475 kinnitas ta, et tsistertslastel pole vaja pidada alatist abstinentsi.

5. augustil 1480 laiendas ta Porziuncola indulgentsi kõikidele frantsikaanide esimesele ja teisele ordule kuuluvatele kirikutele.

Teoloogilised vaidlused

Sixtus IV mõistis hukka valdeslaste liikumise.

27. novembril 1474 avaldatud entsüklikas "Romani Pontificis" käsitles ta paavsti antavate indulgentside mõju puhastustules olevate hingede kohta.

1479 mõistis ta hukka Pedro Martínez de Osma teesi, milles väideti, et surmapatud on kustutatud ainult patukahetsuse poolt.

Kanoniseerimised

Sixtus IV kanoniseeris 8 isikut ja kuulutas õndsaks 2 isikut.

Pühakud

Sitsiilia Alberto 31. mai 1476
Accursius ja tema kaaslased 7. august 1481
1. Adjutus
2. Berard
3. Berardes
4. Otto
5. Petrus
Bonaventura 14. aprill 1482

Õndsad

Matteo Carreri 1482
Giovanni Buoni 1483

Uued piiskopkonnad

27. august 1472 Šotimaal Saint Andrewsi peapiiskopkond
18. aprill 1474 Itaalias Casale Monferrato piiskopkond
21. november 1475 Prantsusmaal Avignoni peapiiskopkond
1479 Itaalias eraldas Andria ja Montepeloso piiskopkonnad

Suhtumine juutidesse

Sixtus IV käskis 21. veebruaril 1472 maksustada Rooma juudid, et pidada karnevale ja sõda Türgiga.

Onupojapoliitika

Vaesest perest pärit Sixtus IV jagas oma suguvõsa liikmetele tulusaid ametikohti katoliku kirikus ja nimetas 6 sugulast kardinalideks:

Teisi sugulasi sidus Sixtus IV Itaalia mõjukate suguvõsadega. Ta läänistas 1484 Kirikuriigile kuuluva Senigallia oma vennapojale Giovanni della Roverele, kes abiellus Urbino hertsogi tütrega ja sai samal aastal paavsti vikaariks Mondavios.

Õepoeg Girolamo Riario della Rovere abiellus Milano hertsogi väljaspool abielu sündinud tütre Caterina Sforzaga ning sai 1471 Bosco krahviks, 1473 Imola ja Forli valitsejaks.

Vennapoeg Leonardo della Rovere sai 1472 Arce ja 1474 Sora hertsogiks. 1473 määrati ta Rooma prefektiks. Ta abiellus 1474 Napoli kuninga Fernando I abieluvälisest suhtest sündinud tütre Giovannaga.

Kardinalide pühitsemised

Sixtus IV pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil, kaasa arvatud tulevased paavstid Innocentius VIII ja Julius II. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 6 prantslast, 5 hispaanlast, 1 sakslane ja 1 portugallane. 1477 rajas ta San Niccola fra le Immagini titulaarkiriku.

konsistoorium 16. detsember 1471
1. Pietro Riario
2. Giuliano della Rovere (Julius II)
konsistoorium 7. mai 1473
1. Giovanni Arcimboldo
2. Giovanni Battista Cibo (Innocentius VIII)
3. Ausias Despuig
4. Pedro González de Mendoza
5. Philibert Hugonet
6. Philippe de Levis
7. Stefano Nardini
8. Giacopo Antonio Venier
konsistoorium 18. detsember 1476
konsistoorium 10. detsember 1477
konsistoorium 10. veebruar 1478
1. Domenico della Rovere
konsistoorium 15. mai 1480
konsistoorium 15. november 1483
konsistoorium 17. märts 1484
1. Ascanio Maria Sforza

Sixtus IV kultuuriloos

Sixtus IV määrab Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks. Melozzo da Forlì fresko

Sixtus IV oli oma valitsemisajal tunnustatud patroon. Ta lasi Roomas ehitada või taastada Ponte Sisto silla, Santa Maria del Popolo kiriku, Santa Maria della Pace kiriku, Santa Maria in Traspontina kiriku, San Vitale kiriku ja Sixtuse kabeli. Tema ajal renoveeriti Sassia Ospidale di San Spirito. Ta lasi sillutada ja laiendada Rooma tänavaid ning arendada Rooma kanalisatsioonisüsteemi. Ta rajas Vatikani arhiivi ja määras Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks, Platina kirjutas paavsti soovitusel teose "Vitæ Pontificum Platinæ".

Ta oli Sandro Botticelli ja Melozzo da Forlì patroon. Ta kutsus Rooma Josquin des Prezi. Forlì on paavsti kujutanud 1477 valminud freskol. Kunstnik Justus van Gent on paavsti kujutanud 1473–1475 valminud maalil.

Ta määras Regiomontanuse revideerima juliuse kalendrit.

Ta lubas piiskoppidel anda arstidele meditsiinilisteks uuringuteks hukatud kurjategijate laipu.

Ta vähendas Rooma ülikooli professorite palka.

Sixtus IV tiaara oli valmistatud Bartolomeo di Tomaso poolt.

Ta mõistis hukka ennustamise, kuid tunnustas astroloogiat. Ta oli esimene paavst, kes lasi endale koostada horoskoobi.

1473 tunnustas ta Firenze ülikooli sulgemist ja Pisa ülikooli taasavamist. 1482 andis ta privileege Heidelbergi ülikoolile. Ta tunnustas William Waynflete rajatud kolleegiumi statuuti. 1483 tunnustas ta Sigüenza kolleegiumi.

Sixtus IV rajatud ülikoolid

Surm

Sixtus IV suri paavsti tseremooniameistri Johann Burchardi andmetel 12. augustil 1484 hommikul kella 4 ja 5 vahel Roomas arvatavasti podagra tõttu tekkinud tüsistustesse. Ta maeti frantsiskaanirüüsse riietatuna Vatikani basiilikas olevasse kabelisse. 1635 maeti tema säilmed ümber.

Hinnang

Stefano Infessura kritiseeris Sixtus IV tegevust oma kroonikas "Diarium urbis Romae".

Viited

↑ Klaus Neitmann, Matthias Thumser, Madlena Mahling: "Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch." 1473–1479 13 kd.
↑ Christian Gahlbeck, Klaus Neitmann, Madlena Mahling: "Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch 1480–1483." 14. kd
↑ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
↑ H. von Bruiningk und N. Busch, "Livländische Güterurkunden. [Bd. 1]".
↑ Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".

Allikad

Hermann von Bruiningk, Nicolaus Busch: Livländische Güterurkunden. [Bd. 1]
Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Johann Burchard: Liber Notarum.
José Maria Pou y Martí: Bullarium franciscanum continens constitutiones, epistolas, diplomata ... Sixti IV. Nova Series III (1471–1484). Quaracchi, 1949.
Bartolomeo Platina: Vita. Ludovico Antonio Muratori, "Rerum italicarum scriptores", III, 2, Milano, 1734: 1053–1068.
Sixtus IV dokumendid.

Kirjandus

Laura Balletto: Sisto IV e Gem sultano. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 153–170.
R. Banchini: La Basilica carolingia dei SS. Nereo e Achilleo e il restauro di Sisto IV. "Quaderni dell' Istituto dell' Architettura" 12, 1988: 3–18.
Clemens Bauer: Studi per la storia delle finanze papali durante il pontificato di Sisto IV. "Archivio della Società romana di storia patria" 50, 1927: 319–400.
Luca Becchetti: Appunti di sfragistica pontificia savonese. I sigilli del Papa Sisto IV conservati presso l'Archivio segreto Vaticano. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 43, 2007: 69–110.
Giuseppe Beltrami: Il monumento sepolcrale di Sisto IV e le sue vicende. "Atti del III Congresso nazionale di studi romani" 2, 1935: 369–379.
Filippo di Benedetto: Un breve di Sisto IV contro Lorenzo. "Archivio Storico Italiano", 150, 1992: 371–84
Fabio Benzi: Sisto IV Renovator Urbis. Architettura a Roma 1471–1484. Roma, 1990.
Fabio Benzi: Arte a Roma sotto il pontificato di Sisto IV. "La Storia dei Giubilei II". Firenze, 1998: 124–149.
Claudio Crescenti, Fabio Benzi: Sisto IV. Le Arti a Roma nel Primo Rinascimento. Roma, 2000.
Antonio Bertino: Arte e storia nelle medaglie di Sisto IV e di Giulio II. Silvia Bottaro, "Sisto IV e Giulio II mecenati e promotori di cultura". Savona, 1989: 127–135.
Concetta Bianca: Francesco della Rovere: un francescano tra teologia e potere. M. Migli, "Un pontificato ed una città. Sisto IV (1471–1484)". Città del Vaticano, 1986: 19–55.
Petro Borys Tereškovyč Bilaniuk: The Five-Hundreth Anniversary of the Letter of Misael, Metropolitan-Elect of Kiev, to Pope Sixtus IV. (1476–1976). "Studies in Medieval Culture" 11, 1977: 137–146.
Petro Borys Tereškovyč Bilaniuk: A Theological Analysis of the Letter of Misael, the Metroploitan-Elect of Kiew, to Pope Sixtus IV (on Its 500th Anniversary: 1476–1976). P. Bilaniuk, "Studies in Eastern Christianity II". München, Toronto 1982: 143–155.
Gabriele Borghini, Silvia Danesi Squarzina: Il borgo di Ostia da Sisto IV a Giulio II. Roma, 1981.
Silvia Bottaro, Anna Dagnino, Giovanna Rotondi Terminiello: Sisto IV e Giulio II: mecenati e promotori di cultura. Savona, 1989.
Leonhard E. Boyle: Sixtus IV and the Vatican Library. "Rome. Tradition, Innovation and Renewal". Victoria B.C. 1991: 65–73.
Émile Brouette: Les clercs "mensiers" de la Chambre apostolique sous le pontificat de Sixte IV (1471–1484). "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome", 24, 1962: 405–418.
Tilmann Buddensieg: Die Statuenstiftung Sixtus IV im Jahre 1471. Von den heidnischen Götzenbildern am Lateran zu den Ruhmeszeichen des römischen Volkes auf dem Kapitol. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte" 20, 1983: 33–73.
Benvenuto Bughetti: Francesco della Rovere da Savona, Ord. Min., lettore di filosofia, min. generale, cardinale e papa Sisto IV, nelle sue relazioni con Perugia. "Archivum Franciscanum Historicum", 36, 1943: 200–226.
Francis Cairns: Sixtus IV and Men of Letters. S. Prete, Memores Tui. "Studi di letteratura classica ed umanistica in onore di Marcello Vialetti". Sassoferrato, 1990: 45–53.
A. Campana: Le iscrizioni di Sisto IV. G. Miarelli Mariani, "Ponte Sisto (1475–1975; 1877–1977). Ricerche e proposte". 1977: 73–5;
Fabio Carboni: Un capitolo ternario di Antonio de Thomeis in onore di Sisto IV. I. IJsewijn, "Roma humanistica. Studia in honorem Rev.i adm. Dni Iosaei Ruysschaert". Leuven, 1985: 273–287.
Enrico Carusi: I Capitoli della Lega per la pace d'Italia fra Sisto IV, Ferdinando di Napoli e la Repubblica di Genova. "Archivio Muratoriano", 16, 1915: 279–286.
Enrico Carusi: L'istrumento di assoluzione dei Fiorentini dalle censure di Sisto IV. "Archivio Muratoriano", 16, 1915: 286–92.
Enrico Carusi: Osservazioni sulla guerra per il recupero d'Otranto e tre lettere inedite di re Ferrante a Sisto IV (1480–1481). "Archivio della R. Società Romana di Storia Patria", 32, 1909: 470–483.
Eugenio Casanova: I tumulti del giugno 1482 in Siena e alcuni brevi di Sisto IV. "Miscellanea storica senese" 2, 1894.
Anna Cavallaro: Il fregio del ciborio "di Sisto IV" già in S. Pietro in Vaticano: La cultura e il problema attributivo. "Roma 1300/1875. L'arte degli Anni Santi", catalogo della mostra, Milano 1984: 363–67;
Cesare Cenci: Ad Bullarium Sixti IV supplementum. "Archivum Franciscanum Historicum" (AFrH) 83, 1990: 491–535; 84, 1991: 51–150.
Cesare Cenci: Il movimento francescano germanico sotto l'occhio della Penitenzieria Apostolica al tempo di Sisto IV (1471–1484). "Archivum Franciscanum Historicum" 99, 2006: 551–565.
John Willis Clark: On the Vatican Library of Sixtus IV. "The Cambridge Antiquarian Society's Proceedings and Communications for 6th March 1899", 10, 1900: 11–61.
Dino Cortese: Alessandro Cortese (1459–1490). Carmen in laudem pontificatus Sixti IV (1475), tratto dal Vat. Lat. 1133. Padova, 1971.
Dino Cortese: Sisto IV. Papa Antoniano. "Il Santo. Rivista francescana di storia, dottrina e arte" (IS) 12, 1972: 11–61; IS 113, 1973: 89–171.
Dino Cortese: Francesco della Rovere, L'Orazione della Immacolata. Padova, 1985.
Rita Cosma: Due nuovi registri di Brevi di Sisto IV. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 103, 1980: 305–312.
Dario A. Covi: Botticelli and Pope Sixtus IV. "Burlington Magazine" 111, 1969: 616–617.
Armand D'Herbomez: Une lettre de Louis XI à Sixte IV, relative aux affaires d'Espagne, tirée de la bibliothèque de Saint-Marc de Venise. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 51, 1890: 660–667.
Silvia Danesi Squarzina: Pauperismo francescano e magnificenza antiquaria nel programma architettonico di Sisto IV. M. Calvesi, "Le arti a Roma da Sisto IV a Giulio II". Roma, 1985: 105–126.
Maria Cristina Dorati da Empoli: I lettori dello Studio e i maestri di grammatica a Roma da Sisto IV a Alessandro VI. "Rassegna degli Archivi di Stato" 40, 1980: 98–147.
Arnold Esch: Il giubileo di Sisto IV (1475). G. Fossa, "La Storia dei Giubilei II", 1450–1575. Prato, 1998: 106–23.
Anna Esposito: Ebrai a Marino durante il pontificato di Sisto IV. "Latium" 2, 1985: 159–174.
Leopold D. Ettlinger: Pollaiuolo's Tomb of Sixtus IV. "The Journal of Warburg and Courtauld Institutes", 16, 1953: 239–274.
Paul Fabre: La Vaticane de Sixte IV. "Mélanges d'Archéologie et Histoire des Écoles Françaises d'Athènes et de Rome", 15, 1895: 454–483.
Sylvia Ferino Pagden: Perugino al servizio dei Della Rovere: Sisto IV e il Cardinale Giuliano. Silvia Bottaro, "Sisto IV e Giulio II: mecenati e promotori di cultura". Savona, 1989: 53–72.
Marinella Festa Milone: Palazzo Riario-Altemps: un inedito frammento della Roma di Sisto IV e il "restauro" tardocinquecentesco di Martino Longhi. "Quaderni dell'Istituto di Storia dell'Architettura", 139-50, 1979: 13–48;
L. Filippi: Lettera inedita di Sisto IV e memorie sull'origine della sua famiglia. "Rivista del Collegio Araldico", 1904: 473–476.
Lorenzo di Fonzo: Sisto IV. Carriera scolastica e integrazioni biografiche (1414–1484). Roma, 1987.
Lorenzo di Fonzo: I Pontefici Sisto IV (1471–84) e Sisto V (1585–90). Roma, 1987.
Felice Fossatti: A proposito d'una usurpazione di Sisto IV nel 1480. Documenti milanesi. Vigevano, 1901.
Erich Frantz: Sixtus IV und die Republik Florenz. Regensburg, 1880.
Lodovico Frati: Una lettera della duchessa Bona di Savoia a papa Sisto IV. "Archivio storico lombardo" 17, 1890: 941–943.
Thomas Frenz: Die Gründung des Abbreviatorenkollegs durch Pius II. und Sixtus IV. "Miscellanea in onore di Martino Giusti Prefetto dell'Archivio Segreto Vaticano" I. Città del Vaticano, 1978: 297–329;
Maurizio Gargano: Sisto IV. Il "Pons Ruptus": tecniche, simbologie, finalità di una costruzione. M. Casciato, "Il modo di costruire". Roma, 1990: 219–238.
Erwin Gatz: Papst Sixtus IV. und die Reform des römischen Hospitals zum Hl. Geist. Manfred Weitlauff, Karl Hausberger, "Papsttum und Kirchenreform. Festschrift für Georg Schwaiger zum 65. Geburtstag". St. Ottilien, 1990: 249–262
Paolo Giordani: Studii sulla scultura romana del Quattrocento: i bassorilievi del tabernacolo di Sisto IV. "L'arte" 10, 1907: 263–275.
Battista de' Giudici: Apologia iudaeorum invectiva contra Platinam. Propaganda antiebraica e polemiche di Curia durante il pontificato di Sisto IV (1471–1484). Roma, 1987.
Rona Goffen: Friar Sixtus IV and the Sistine Chapel. "Renaissance Quarterly", 39, 1986: 218–262.
Réginald Grégoire: Il sacro collegio cardinalizio dall'elezione di Sisto IV all'elezione di Giulio II (1471–1503). "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988: 209–232.
Gemma Guerrini: Libro e scritura nella Roma di Sisto IV: una bibliografia. "Alfabetismo e Cultura scritta" 3, 1990: 5–25.
Paola Guerrini: Federico da Montefeltro e Sisto IV nei "Vaticinia" dell'Angelicano 1146 e del Chigiano A.V. 152. G. Cerboni, "Federico da Montefeltro. Lo Stato, le Arti, la Cultura" III. Roma, 1986: 131–35;
Emil Göller: Deutsche Kirchenablässe unter Papst Sixtus IV. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 31, 1923: 55–70; "Freiburger Diözesanarchiv" 52, 1924: 1–60.
Oscar Halecki: Sixte IV et la Chretienté orientale. "Mélanges Eugène Tisserant", II. Città del Vaticano 1964: 241–264.
Kasimir Hayn: Aus den Annatenregistern der Päpste Eugen IV., Pius II., Paul II. und Sixtus IV. (1431–1447, 1458–1484). "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 61, 1895: 129–186.
William Sebastian Heckscher: Sixtus IIII Aeneas insignes statuas romano populo restituendas censuit. Hague, 1955.
Nikolaus Hilling: Die Errichtung des Notarekollegiums an der römischen Rota durch Sixtus IV. im Jahre 1477. "Festgabe Heinrich Finke". Münster, 1904: 169–194.
Eunice D. Howe: The Hospital of Santo Spirito and Pope Sixtus IV. Baltimore, 1977.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Alfred Kohler: L'influenza della politica dei papi Sisto IV e Giulio II sul Sacro Romano Impero e sugli Asburgo. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 187–204.
Egmont Lee: Sixtus IV and men of letters. Rome, 1978.
Egmont Lee: Jacopo Gherardi and the Court of Sixtus IV. "Catholic Historical Review" 65, 1979: 221–357.
J. Lesellier: Une curieuse correspondance inédite entre Louis XI et Sixte IV. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 45, 1928: 21–37.
Theodor von Liebenau: Papst Sixtus IV. als Vermittler zwischen Mailand und der Schweiz 1483. "Anzeiger für Schweizerische Geschichte" 6, 1890/93: 279–282.
Giuseppe de Luca: Un umanista fiorentino e la Roma rinnovata da Sisto IV. "La Rinascita" 1, 1938: 74–90.
Annaliese Maier: Alcuni autografi di Sisto IV. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 7, 1953: 411–415.
Ubaldo Mannucci: Le capitolazioni del Conclave di Sisto IV. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 29, 1915: 73_90.
Angela Marino: Idoli e colossi: la statuaria antica sulla piazza del Campidoglio da Sisto IV a Leone X. S. Danesi Squarzina, "Roma, centro ideale della cultura dell'Antico nei secoli XV e XVI. Da Martino V al Sacco di Roma". Milano, 1989: 237–241.
Iris Marzik: Die Allegorie der Theologie am Grabmal Sixtus' IV. R. G. Kecks, "Musagetes. Festschrift für Wolfram Prinz zu seinem 60. Geburtstag am 5. Februar 1989". Berlin, 1991: 255–265.
Franco Martignone: L'orazione di Ladislao Vetesy per l'obbedienza di Mattia di Ungheria a Sisto IV. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 205–249.
Athanasius Matanic: Xystus Pp. IV scripsitne librum "De conceptione Beatae Virginis Mariae"? "Antonianum" 29, 1954: 573–578.
Nancy Mayberry: The Controversy over the Immaculate Conception in Medieval and Renaissance Art, Literature and Society. "Journal of Medieval and Renaissance Studies" 21, 1991: 207–224.
Angelo Mercati: La strana datazione di una bolla di Sisto IV. "Antonianum" 19, 1944: 279–282.
Massimo Miglio: Sisto IV e Giulio II: pontefici Della Rovere. Il tema della Roma moderna. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 25, 1989: 9–18.
Massimo Miglio, Francesca Niutta, Diego Quaglioni, Concetta Ranieri: Un pontificato ed una città. Sisto IV (1471–1484). Città del Vaticano, 1986.
Alfredo Monaci: Autografi di Sisto IV nella Biblioteca Vaticana e nell'Archivio Segreto Vaticano. "Archivum Franciscanum Historicum", 4, 1911: 179–181.
Francesca Morandini: Il conflitto tra Lorenzo il Magnifico e Sisto IV dopo la congiura dei Pazzi. Dal carteggio di Lorenzo con Girolamo Morelli ambasciatore fiorentino a Milano. "Archivio Storico Italiano", 107, 1949: 113–154.
Mattia Moresco: Il nepotismo di Sisto IV e le capitolazioni elettorali. "Savona nella storia e nell'arte", Genova, 1928: 151–58;
Riccardo Musso: Savona al tempo degli Sforza e di Sisto IV. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 37, 2001: 59–154.
Eugène Müntz: Un mécène italien au XVe siècle: les lettres et les arts à la cour de Rome pendant la règne de Sixte IV. "Revue des deux mondes" 48, 1881: 154–192.
Paul Ourliac: Le Concordat de 1472: Étude sur les rapports de Louis XI et de Sixte IV. "Revue d'Histoire du Droit Français et Étranger" (RHDFE) 21, 1942: 174–223; RHDFE 22, 1943: 117–54.
Vincenzo Pacifici: Un carme biografico di Sisto IV del 1477. Tivoli, 1900.
Peter Partner: Sisto IV, Giulio II e Roma rinascimentale: la politica sociale di una grande iniziativa urbanistica, in L'età dei Della Rovere. "Atti e Memorie della Società Savonese di Storia Patria", 25, 1989: 81–89.
Jürgen Petersohn: Konziliaristen und Hexen. Ein unbekannter Brief des Inquisitors Heinrich Institoris an Papst Sixtus IV aus dem Jahre 1484. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 44, 1988: 120–160.
Raymond Petignat: Andreas Zamometic, genannt Erzbischof von Krain (1420–1484): seine Auflehnung gegen den Nepotismus von Papst Sixtus IV. und sein Tod zu Basel. "Jahresbericht. Freunde des Klingentalmuseums". Basel, 2001: 41–49
Heinrich W. Pfeiffer: Gemalte Theologie in der Sixtinischen Kapelle. I: Die Szenen des Alten und Neuen Testamentes ausgeführt unter Sixtus IV. "Archivum Historiae Pontificiae" 28, 1990: 99–159.
Heinrich W. Pfeiffer: Correnti spirituali alla corte pontificia di Sisto IV e Giulio II e alcuni loro riflessi nei programmi pittorici della Sistina e delle Stanze Vaticane. Il teologo francescano Petrus Galatinus. Silvia Bottaro, "Sisto IV e Giulio II mecenati e promotori di cultura". Savona, 1989: 45 s.
Geo Pistarino: Elogio di Papa Sisto IV. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988: 21–80.
Edoardo Piva: La guerra di Ferrara del 1482. Periodo primo. L'alleanza dei Veneziani con Sisto IV. Padova, 1893.
Edoardo Piva: L'opposizione diplomatica di Venezia alle mire di Sisto IV su Pesaro e ai tentativi di una Crociata contro i Turchi. "Nuovo Archivio Veneto" 5, 1903: 49–103.
Vittorio Poggi: Contributo al regesto di papa Sisto IV. "Bullettino della Società Storica Savonese" 2, 1899: 123–127.
Venturino de Prioribus: Carmen heroicum de vita et laudibus S.D.N. Sixti IV. F. Patetta, "Venturino de Prioribus umanista ligure del secolo XV". Città del Vaticano, 1950: 314–322.
Ada Quazza: La committenza di Domenico della Rovere nella Roma di Sisto IV. G. Romano , "Domenico della Rovere e il Duomo Nuovo di Torino. Rinascimento a Roma e in Piemonte". Torino, 1990: 14–40.
Fausto M. de' Reguardati: La difesa dei Sacri Palazzi affidata da Sisto IV ad Andrea da Norcia. Un precedente sconosciuto dell'istituzione della Guardia Svizzera. "Archivo della Società Romana di Storia Patria" 109, 1986: 49–56.
Emmanuel Pierre Rodocanachi: Histoire de Rome: Une cour princière au vatican pendant la Renaissance. Sixte IV, Innocent VIII, Alexandre VI Borgia (1471–1503). Paris, 1925.
Adalbert Roth: Zur "Reform" der päpstlichen Kapelle unter dem Pontifikat Sixtus' IV. (1471–1484). J. O. Fichte, "Zusammenhänge, Einflüsse, Wirkungen". Berlin, 1986: 168–195.
Adalbert Roth: Studien zum frühen Repertoire der Päpstlichen Kapelle unter dem Pontifikat Sixtus' IV (1471–1484). Die Chorbücher 14 und 51 des Fondo Cappella Sistina der Biblioteca Apostolica Vaticana. Città del Vaticano, 1991.
José Ruysschaert: Sixte IV, Fondateur de la Bibliothèque Vaticane (15 juin 1475). "Archivum Historiae Pontificiae" 7, 1969: 513–524.
José Ruysschaert: Platina et l'aménagement des locaux de la Vaticane sous Sixte IV, 1471-1475-1481. A. Campana, P. Medioli Masotti,"Bartolomeo Sacchi, il Platina (Piadena 1421-Roma 1481)". Padova, 1986: 145–151.
José Ruysschaert: La Bibliothèque Vaticane dans les dix premières années du pontificat de Sixte IV. "Archivum Historiae Pontificiae" 24, 1986: 71–90.
José Ruysschaert: Sixte IV fondateur de la Bibliothèque Vaticane et la fresque restaurée de Melozzo da Forlì (1471–1481). S. Bottaro, "Sisto IV e Giulio II mecenati e promotori di cultura". Savona, 1989: 27–44.
Giuseppe dalla Santa: Le appellazioni della repubblica di Venezia dalle scomuniche di Sisto IV e Giulio II. "Nuovo Archivio Veneto", 17, 1899: 216–242.
A. Saracino: La guerra d'Otranto del 1480–'81: una bolla di papa Sisto IV da molti ritenuta perduta. Galatina, 1979.
Romualdo Sassi: Il contributo di Fabriano alla guerra di Sisto IV contro i Turchi (1472). "Atti e memorie (Marche)" 1, 1937: 73–120.
Joseph Schlecht: Sixtus IV. und die deutschen Drucker in Rom. "Festschrift zum elfhundertjährigen Jubiläum des Deutschen Campo Santo in Rom". Freiburg i.Br. 1897: 207–211.
Ulrich Schwarz: Sixtus IV und die deutschen Kurialen in Rom. Eine Episode um den Ponte Sisto (1473). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 71, 1991: 340–395.
Ulrich Schwarz: Die Papstfamiliaren der ersten Stunde. Zwei Expektativenrotuli für Sixtus IV. (1. Januar 1472). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 73, 1993: 303–386.
Cherubinus Sericoli: Immaculata Beatae Mariae Virginis conceptio iuxta Xysti. IV constitutiones. Roma, Sebenico 1945.
Paolo Maria Sevesi: Lettere autografe di Francesco della Rovere da Savona, ministro generale (1464–1469) e cardinale (1467–1471), poi Sisto IV., (1471–1484). "Archivum franciscanum historicum" 28, 1935: 198–234, 477–499.
Christine Shaw: A pope and his nipote: Sixtus IV and Giuliano Della Rovere. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988: 233–250.
John Shearman: Die Kapelle des Sixtus IV. A. Chastel, "Die Sixtinische Kapelle". Zürich-Köln 1986: 22–91
John Shearman: La costruzione della Cappella Sistina e la prima decorazione al tempo di Sisto IV. G. De Agostini, "La Cappella Sistina. I primi restauri la scoperta del colore". Novara, 1986: 22–71;
Pierluigi Silvan: Il ciborio di Sisto IV nell'antica basilica di San Pietro in Vaticano: ipotesi per una ideale ricomposizione. "Bollettino d'Arte" 26, 1984: 87–98.
Pierluigi Silvan: Il fregio del ciborio "di Sisto IV", già in S. Pietro in Vaticano. Ipotesi ricostruttiva del ciborio. M. Fagiolo, "L'arte degli Anni Santi, Roma 1300–1875". Milano, 1985: 357–363.
Heinz-Meinolf Stamm: L'interessamento di Sisto IV per gli ordini mendicanti mediante la "comunicazione dei privilegi". "Antonianum" 61, 1986: 125–134.
Ernst Steinmann: Die Sixtinische Kapelle, I: Bau und Schmuck der Kapelle unter Sixtus IV. München, 1901.
Augustin Stöcklin: Sixtus IV. und die Eidgenossen. "Zeitschrift für Schweizerische Kirchengeschichte" 35, 1941: 161–179.
Filippo Tamburini: Un registro di bolle di Sisto IV nell'archivio della Penitenzieria Apostolica. "Palaeographica Diplomatica et Archivistica. Studi in onore di Giulio Battelli", II. Roma, 1979: 375–405.
John. B. Toews: Pope Sixtus IV and the Empire: a Study in the Politicization of the Later Fifteenth Century Papacy. "Canadian Journal of History", 1, 1966: 1–21.
Piero Tomei: Le strade di Roma e l'opera di Sisto IV. "L'Urbe", 2, 1937: 12–20.
Pier Luigi Tucci: Laurentius Manlius: la riscoperta dell'antica Roma, la nuova Roma di Sisto IV. Roma, 2001.
Simonetta Valtieri: La zona di Campo de' Fiori prima e dopo gli interventi di Sisto IV. "L'Architettura. Cronache e Storia", 30, 1984: 648–660.
Ottavio Varaldo: Sulla famiglia della Rovere. Nota critica. Savona, 1888.
Rosalia Varoli Piazza: Il paliotto di Sisto IV ad Assisi. Indagini e intervento conservativo. Assisi, 1991.
Cesare Vasoli: Sisto IV professore di teologia e teologo. "Atti e memorie della Società Savonese di Storia Patria" 24, 1988: 177–208.
Katherine Walsh: Päpstliche Kurie und Reformideologie am Beispiel von Santa Maria del Popolo in Rom: Die Augustiner-Observanten im Spanunngsfeld zwischen Borgia und della Rovere. "Archivum Historiae Pontificiae" 20, 1982, 129–161;
Ingeborg Walter: Der Traum der Schwangeren vor der Geburt. Zur Vita Sixtus IV. auf den Fresken in Santo Spirito in Rom. A. Paravicini Bagliani, G. Stabile, "Träume im Mittelalter. Ikonologische Studien". Stuttgart-Zürich 1990: 125–137.
Matthias Winner: Papa Sisto IV quale exemplum virtutis magnificentiae nell'affresco di Melozzo da Forlì. A. Esch, Ch. L. Frommel, "Arte, committenza ed economia a Roma e nelle corti del Rinascimento (1420–1530)". Torino, 1995: 171–95;
Roberto Weiss: The medals of Pope Sixtus IV (1471–1484). Rome, 1961,
J. Caspar Wirz: Das Pontifikat Sixtus IV. 1471–1484. Bern, 1913.

Välislingid

Artikkel Sixtus IV kohta. (inglise keeles)
Artikkel Sixtus IV kohta. (saksa keeles)
Artikkel Sixtus IV kohta. (inglise keeles)
1471. aasta konklaav (inglise keeles)
Sixtus IV määratud kardinalid.
Bulla Superna caelestis Bonaventura kanoniseerimisest 14. aprillil 1482
Artikkel abbreviaatoritest. (inglise keeles)
Artikkel ambrosiaanidest. (inglise keeles)
Artikkel astroloogiast. (inglise keeles)
Artikkel augustiinlaste reeglist. (inglise keeles)
Artikkel bartolomiitidest. (inglise keeles)
Artikkel Chivassost. (inglise keeles)
Artikkel Colette'ist. (inglise keeles)
Artikkel dominiiklastest. (inglise keeles)
Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
Artikkel fratitselli liikumisest. (inglise keeles)
Artikkel geograafiast, (inglise keeles)
Artikkel Heidelbergi ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Heimburgi Gregorist. (inglise keeles)
Artikkel Infessurast. (inglise keeles)
Artikkel Jeesuse Pühimast Nimest. (inglise keeles)
Artikkel kamaldolesiaani kongregatsioonist. (inglise keeles)
Artikkel konventuaalidest. (inglise keeles)
Artikkel Kopenhaageni ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel kõigi pühakute päevast. (inglise keeles)
Artikkel Liliusest. (inglise keeles)
Artikkel minimi ordust. (inglise keeles)
Artikkel Neitsi Maarja pärispatuta saamisest. (inglise keeles)
Artikkel Pavia ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Perugia ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Pisa ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Platinast. (inglise keeles)
Artikkel Portugalist. (inglise keeles)
Artikkel purgatooriumist. (inglise keeles)
Artikkel Püha Vaimu ordust. (inglise keeles)
Artikkel Rooma ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Saint Andrewsi piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Siena ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Sigüenzast. (inglise keeles)
Artikkel skotismist. (inglise keeles)
Artikkel Torino surilinast. (inglise keeles)
Artikkel Tübingeni ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Uppsala ülikoolist. (inglise keeles)
Artikkel Urbinost. (inglise keeles)
Artikkel Venemaast. (inglise keeles)

Eelnev Paulus II	Rooma paavst 1471–1484	Järgnev Innocentius VIII

[1] Klaus Neitmann, Matthias Thumser, Madlena Mahling: "Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch." 1473–1479 13 kd.

[2] Christian Gahlbeck, Klaus Neitmann, Madlena Mahling: "Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch 1480–1483." 14. kd

[3] Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

[4] H. von Bruiningk und N. Busch, "Livländische Güterurkunden. [Bd. 1]".

[5] Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]