Slobodan Milošević

Slobodan Milošević
	Слободан Милошевић
	Slobodan Milošević (1988)
Jugoslaavia Föderaalvabariigi president
	Ametiaeg; 23. juuli 1997 – 7. oktoober 2000
Eelnev	Zoran Lilić
Järgnev	Vojislav Koštunica
Serbia president
	Ametiaeg; 11. jaanuar 1991 – 23. juuli 1997
Eelnev	Ametikoht loodi
Järgnev	Milan Milutinović
Serbia Sotsialistiku Vabariigi Presiidiumi president
	Ametiaeg; 8. mai 1989 – 11. jaanuar 1991
Eelnev	Ljubiša Igić (kt)
Järgnev	Ametikoht kaotati
Serbia Kommunistide Liiga president
	Ametiaeg; 28. mai 1986 – 24. mai 1989
Eelnev	Ivan Stambolić
Järgnev	Bogdan Trifunović
Isikuandmed
Sünniaeg	20. august 1941; Požarevac, Serbia
Surmaaeg	11. märts 2006 ; (64-aastaselt); Haag, Holland
Erakond	Jugoslaavia Kommunistide Liiga (1959–1990) ; Serbia Sotsialistlik Partei (1990–)
Abikaasa	Mirjana Marković (1971–)
Lapsed	2 last (sh Marko Milošević)
Sugulased	Borislav Milošević (vend) ; Milisav Koljenšić (onu)
Elukoht	Požarevac, Serbia (matmispaik)
Alma mater	Belgradi Ülikool ; (õigusteadus, 1966)
Autogramm

Slobodan Milošević [slob'odan mil'ooševitš] (serbia Слободан Милошевић 20. august 1941 Požarevac – 11. märts 2006 Haag) oli Jugoslaavia ja Serbia poliitik.

Aastatel 1989–1997 oli Milošević Serbia president, aastatel 1997–2000 Jugoslaavia president. Ta juhtis ühtlasi Serbia Sotsialistlikku Parteid alates selle rajamisest 1990. aastal. Sotsialistliku partei eellase, Serbia Kommunistliku Partei liidriks sai Milošević 1987. aastal.

Haagi tribunal süüdistas Miloševići sõjaroimades ja inimsusvastastes kuritegudes.

Elulugu

Milošević õppis Belgradi ülikoolis õigusteadust.

Kuni 1980. aastateni ei näidanud ta üles suuremat huvi poliitika vastu ja piirdus ametnikutööga. Aastatel 1984–1986 oli ta aga Belgradi kommunistide juht. Varases poliitkarjääris sai tuge Serbia presidendilt Ivan Stambolićilt, kelle ta ise hiljem kõrvale tõrjus.

Partei juhiks kerkis Milošević 1980. aastate lõpu natsionalismipuhangu turjal. 1987. aasta kuulsas kõnes Priština lähistel oli ta albaanlastest korravalvuritelt nuuti saanud serblastele kuulutanud, et "Nüüdsest peale pole kellelgi õigust teid peksta!". Aastal 1989 tühistas ta Serbia presidendina Kosovo autonoomia, mille provints oli saanud 1974. aastal.

Miloševići süüks pannakse Jugoslaavia vabariikide vahel tekkinud pingeid, mis viisid riigi lagunemisele. Milošević seisis vastu Sloveenia ja Horvaatia autonoomiataotlustele ning 1991. aasta juunis kuulutasid need endid iseseisvaks. Milošević leidis, et lagunevas Jugoslaavias tuleb piirid ümber korraldada. Järgnes sõjategevus, mis Sloveenias kestis kümme päeva, Horvaatias aga 1992. aasta jaanuarini, nõudes 20 000 inimelu. Pool miljonit põgenes kodudest. ÜRO vastas majandussanktsioonidega Serbiale.

1991. aasta septembris kuulutas end iseseisvaks ka Makedoonia ja 1992. aasta aprillis Bosnia ja Hertsegoviina. Viimasele vastasid iseseisvushääletust boikoteerinud Bosnia serblased relvavõitlusega. Verine sõda kestis üle kolme aasta. Serblasi süüdistati ulatuslikes sõjakuritegudes, Serbia omandas paariariigi maine.

1995. aastal, pärast Horvaatia vastulööki ja võitu serblaste Krajina vabariigi üle, edukat rünnakut Bosnia serblastele ning NATO õhurünnakuid, nõustus Milošević läbirääkimistega ja kirjutas alla Daytoni rahuleppele. Milošević loobus Suur-Serbia ambitsioonist, taotles rahusobitaja mainet ja saavutas selle, et osa Serbiale kehtestatud sanktsioone tühistati.

1996. ja 1997. aasta talvel tulid serblased tänavatele protestima võimude katsete vastu võltsida kohalike omavalitsuste valimiste tulemusi. Esialgu peksti need laiali, kuid kolme kuu möödudes andis Milošević opositsioonile järele.

1997. aasta suvel valis parlament Miloševići, kellele põhiseadus kolmandat ametiaega Serbia presidendina ei võimaldanud, Jugoslaavia presidendiks.

Aastal 1998 arenes Kosovo iseseisvusliikumine relvastatud vastasseisuks Jugoslaavia armeega. ÜRO Julgeolekunõukogu ja NATO survel tõmbas Milošević osa armeejõududest Kosovost välja, kuid keeldus Kosovole autonoomiat andvast rahuleppest ning alustas 1999. aasta märtsis ulatuslikku rünnakut Kosovo Vabastusarmee vastu. NATO vastas õhurünnakutega Serbiale, Milošević omakorda nõudis Kosovo etnilist puhastamist, sundides sajad tuhanded põgenikuteele. Maikuus esitas Haagi tribunal Miloševićile süüdistuse sõjaroimades ja inimsusvastastes kuritegudes. Juunis alistus Milošević pommikampaaniale ja tõmbas väed Kosovost välja. Sanktsioonide all kannatavas Jugoslaavias asus suuremat autonoomiat taotlema Montenegro. Bill Clinton andis Luure Keskagentuurile volitused tegutseda Miloševići võimult tõukamise nimel.

2000. aastal laskis Milošević kohendada põhiseadust, võimaldamaks enesele veel kahte ametiaega. Ka nägid muudatused ette presidendi otsevalimist. 24. septembril toimunud presidendivalimised ta aga kaotas Serbia Demokraatlikule Opositsioonile, kaheksateistkümnest parteist koosnevale koalitsioonile, mida juhtis Vojislav Koštunica. Milošević ei tunnistanud kaotust, kuid astus massimeeleavalduste järel oktoobris tagasi.

Milošević vahistati 1. aprillil 2001. 28. juunil andis Serbia valitsus Miloševići välja Haagi tribunalile. Milošević suri vangistuses 2006. aastal.

Isiklikku

Milošević oli abielus Mirjana Markovićiga, kelle mõju abikaasale ning kontakte Tito võimuešelonidega peeti märkimisväärseteks. Miloševićil ja Markovićil on kaks last: Marija ja Marko.

Slobodan Miloševići vend Borislav Milošević (1936–2013) oli publitsist ja diplomaat.

Eelnev Petar Gračanin	Serbia president 1989–1997	Järgnev Milan Milutinović
Eelnev Zoran Lilić	Jugoslaavia president 1997–2000	Järgnev Vojislav Koštunica