Snaiper

Täpsuslaskur ehk snaiper (ka täpsuskütt) on laskur, kes on treenitud laskma varjatud positsioonilt võimalikult täpselt sihtmärke, mis on kas väga kaugel või väga väikesed. Tänapäeval on snaipri põhiline töö anda edasi informatsiooni vaenuvägede liikumise kohta ning aidata leida sihtmärke teiste üksuste jaoks. Snaiprite väljaõppes on väga olulisel kohal varjumise õppimine.

Täpsuslaskuri liigid

Tsiviilala täpsuslaskur

Tsiviilala snaiper on snaiper, kes tegutseb politsei- või mõnes teises politseiorganisatsiooniga võrdväärses (paramilitaarses) üksuses. Nende sihtmärkideks on tavaliselt inimesed, kes on relvastatud ja ohtlikud ning kujutavad endast ohtu ümbritsevatele inimestele. Tsiviilala snaiper ei tulista kunagi kahtlusalust selleks, et teda vigastada. Tema ülesandeks on vähendada kahtlusaluse ohtlikkust ohvritele – kui snaiper ainult haavab kahtlusalust, võib viimane muutuda ohtlikumaks. Tsiviilala snaiprite sihtmärgid on palju lähemal kui militaarala snaiprite omad, kuid tsiviilalal on sihtmärgi tabamispiirkonnad väiksemad.
On levinud arusaam, et snaipreid kasutab politsei eriolukordades tihti, kuid see arvamus on vale. Politseil on snaipreid tarvis pigem informatsiooni saamiseks kahtlusaluse kohta, võimalus täpse lasuga kahtlusalune kahjutuks teha on pigem snaipri teisejärguline ülesanne. Tsiviilsnaipri iga tegutsemiskorda snaiprina uuritakse erinevate ametkondade poolt ning hinnatakse tema käitumist antud olukorras. Kui snaipril on valida, kas haavata kahtlusalune või ta tappa, siis haavamise puhul võib ta saada karmima karistuse, kuna ta seadis ohtu kõrvaliste inimeste elud. Tsiviilsnaiper tulistab ainult ohu vähendamiseks.

Sõjaväeline täpsuslaskur

Snaiper moondeülikonnas

Sõjaväelise täpsuslaskuri sihtmärkideks on vaenuvägede ohvitserid või tähtsamad sõdurid ja spetsialistid ning ka vaenlase sõjatehnika. Tegevuse eesmärgiks on rikkuda vaenlase vägede käsuliin ja hierarhia, demoraliseerida vaenlase sõdureid ning muuta sõjatehnika kasutuskõlbmatuks. Militaaralal töötavad snaiprid lahingupaaridena: kuigi mõlemad on võrdväärselt head laskurid, on üks neist laskur ja teine sihitaja, kes otsib laskurile sihtmärke ja annab ligikaudsed kaugusnäitajad, tuulesuuna, kõrguste vahe, et korrigeerida vastavalt sellele sihikuid. Militaarsnaiprile on ohtlikud vaenlase enda snaiprid, kaudtuli ja otsetuli. Kuigi snaiper sooritab lasud varjatud positsioonilt, võib ta reeta relva rauast väljuv leek või lasu ilmeksimatu heli, lisaks sellele võib relvale kinnitatud optika helkida päikese käes (kuigi see probleem on erinevate kiletehnoloogiatega peaaegu lahendatud). Samuti peab laskja optilise sihikuga laskmisel tõstma pea kõrgemale kui raudsihikutega laskmise puhul, mis võib saada ohtlikuks.

Relvad

Mk.13 MOD 5

Pikemalt artiklis Snaiperrelv

Snaiprite relvadeks on tavaliselt poltlukuga vintrelvad, et oleks võimalikult vähe liikuvaid osasid. Relva raud on tehtud võimalikult jäik, kuid piisavalt elastne, et korduvat tulistamist taluda. Relva raua vintsooni kroomitakse väga harva, sest kroom ei pruugi soonte pinnale ühtlaselt kanduda, see aga vähendab täpsust. Lisaks kinnitub relva raud ainult ühes kohas relva kabaosa külge ning raud jääb suures osas nii-öelda hõljuma. Enamus snaiprirelvi on käsitsi ümberlaetavad, mis tekitab muidugi probleeme korduvate laskude sooritamisel, kui on vaja tabada järjestikku mitut sihtmärki. Selleks kasutatakse ka automaatse laadimisega relvi, kuid suurem liikuvate osade hulk vähendab relva täpsust. Üks esimesi massiliselt toodetud iselaadiv snaipripüsse oli Nõukogude Liidus toodetud SVD. Tänapäeval on tänu uuele tehnoloogiale suurenenud poolautomaatsete snaiprirelvade täpsus, nii et 800–1000 meetri kauguste sihtmärkide pihta lasevad käsitsi ümberlaadimisega ja automaatse ümberlaadimisega relvad ühesuguse täpsusega.

Tuntumaid snaiprirelvad on: