Stoitsism
Stoitsism oli antiikfilosoofia koolkond. Selle pooldajaid nimetatakse stoikuteks.
Koolkonna rajas Zenon Kitionist. Tuntumate stoikute seas on veel Seneca, Epiktetos ja Marcus Aurelius.
Stoikud arendasid edasi loogikat. Nende loodusfilosoofia toetus Herakleitosele (ürgtuli ja maailmatulekahju) ja eetika küünikute õpetusele. Õnnelik elu eeldab ükskõiksust kõige suhtes peale vooruse. Elada tuleb kooskõlas loodusega, mille seadused määrab maailmamõistus (logos).
Stoikud jaotasid filosoofia loogikaks, eetikaks ja füüsikaks.
Pärast kristluse saamist Rooma riigi riigiusundiks 4. sajandis kaotas stoitsism tähtsuse. Renessansiajal sai stoitsism populaarseks neostoitsismina ning tänapäeval on tekkinud modernne stoitsism.
Loogika
muuda
Pikemalt artiklis Stoikute loogika
Stoikute "loogika" (logikē) oli õpetus mõistuse (logos) toimimisest, mis peale formaalse loogika (õpetuse arutlusvormide kehtivusest) tegeles ka retoorika, grammatika, epistemoloogia ja keelefilosoofiaga, sealhulgas mõistete, propositsioonide, taju ja mõtlemise uurimisega.
Stoikud jaotasid loogika retoorikaks ja dialektikaks.
Lauseloogika
muudaErinevalt Aristotelesest, kes töötas välja süllogistika kui terminiloogika, arendasid stoikud lauseloogikat.
Nad tõestasid lauseloogika arutluste kehtivust, taandades need viiele põhilisele tõestamatule arutlusvormile ja mõnele põhilisele tuletusreeglile (thēmata). Põhilised arutlusvormid olid järgmised:
- kui p, siis q; p; järelikult q (modus ponens)
- kui p, siis q; mitte-q; järelikult mitte-p (modus tollens)
- ei pea paika, et p ja q; p; järelikult mitte-q
- kas p või q; p; järelikult mitte-q
- kas p või q; mitte-p; järelikult q
Modaalsus ja bivalents
muudaErinevalt seisukohast, mis omistatakse Aristotelesele teose "De interpretatione" 9. peatüki põhjal, kehtivad Chrysippose järgi kehtivad bivalents ja välistatud kolmanda seadus ka tuleviku kohta käivate kontingentsete väidete kohta. See seisukoht on nähtavasti seotud ka determinismiga stoikute filosoofias, sest kui mitte eeldada, et tulevik on ette määratud, siis on Chrysippose seisukohta raske põhjendada.