Sukeldumisrefleks

Sukeldumisrefleks on refleks, mis muudab tavaliselt õhukeskkonnas viibiva looma elutegevust nii, et tal on võimalik kauem vee all olla.

Sukeldumisrefleks on tugevalt väljendunud mereloomadel, kuid mingil määral esineb see enamikul loomadel, sealhulgas inimestel. Sukeldumisrefleks töötab igal inimesel, olenemata vanusest ja ujumisoskusest. Imetajatel on sukeldumisrefleks eriti tugev, kuid sarnased muutused toimuvad ka teistel loomadel, eriti sukelduvatel loomadel, näiteks pingviinidel.

Sukeldumisrefleks algab siis, kui külm vesi puudutab looma nägu. Vesi, mis on soojem kui +21 °C, refleksi ei käivita. Samuti ei käivita refleksi see, kui vee alla pista mõni muu kehaosa peale näo. Noortel loomadel, sealhulgas lastel, on see refleks tugevam kui täiskasvanutel.

Kui looma nägu satub vette, siis toimuvad kolm muutust kindlas järjekorras.

Esiteks peatub hingamine ja aeglustub südame tegevus (seda nimetatakse bradükardiaks). Inimese südamelöögid muutuvad 10–25% harvemaks, aga näiteks hülge südamelöökide arv langeb 125 löögilt minutis 10-le. Südame töö aeglustumine vähendab organismi hapnikuvajadust.

Teiseks veresooned ahenevad. Sügaval vees mõjub kehale suur rõhk. Selle mõjul hakkavad kapillaarid sulguma, lõpetades vereringe nendes kehaosades. Kõigepealt lõpeb vereringe sõrmedes ja varvastes, siis käsivartes ja säärtes ning lõpuks küünarvartes ja reites. See jätab rohkem verd südamele ja ajule. Kuid inimese lihastes on kõigest 12% kogu verest ja see võib tekitada krampe, mis ujujale võivad lõppeda uppumisega. Veeloomadel on 25–30% verest lihastes, mistõttu nad saavad ujuda veel tükk aega pärast kapillaaride sulgumist.

Kolmandaks, kui jäsemetes on vereringe katkenud, laienevad kopsu kapillaarid ja kopsudes oleva õhu hulk väheneb. Niimoodi suureneb sügavus, milleni loom sukelduda saab. Inimesel on see eritreeninguta 30 m. Ühtlasi võimaldab see säilitada siseelundites tavalise rõhu, nii et väliskeskkonna surve ei purusta siseelundeid.