Vikipeedia

Tohhaari keeled

Tohhaari keeled on indoeuroopa keelte haru, mis on pärandunud kirjalike tunnistustena 1. aastatuhande teisel poolel pKr tänapäeva Xinjiangi alal Tarimi nõos.

Alates 1890. aastast on avastatud üle 7600 käsikirjafragmendi[1] peamiselt 5. kuni 8. sajandist, mis on suurelt jaolt sanskritikeelsete budistlike teoste tõlked ja töötlused ning on kirjutatud Põhja-India braahmi kirjas, nagu algtekstidki. Radiosüsinikumeetodil saadud dateeringud[2] näitavad siiski, et veel 12. sajandil kirjutati tohhaarikeelseid tekste ümber.

Tohhaari keeli ei tohi segi ajada 2023. aastal nimetuse saanud eteotohhaari keelega, mida kirjutatakse jesiki-baktria kirjas ja mis osutus senitundmatuks keskiraani keeleks.[3][4]

Asend indoeuroopa keelkonnas

muuda
 
Vananenud jaotus kentumkeelteks (roheline, sinine, violetne, kollane, pruun) ja satemkeelteks (punane, oranž)

Tohhaari keeled moodustavad indoeuroopa keelkonna ühe haru, mille täpsem asend on vaieldav.

Vanemad paigutused kentumkeelte või satemkeelte hulka on vananenud, sest vastavad häälikumuutused omistatakse nüüd üksikutele keeltele.

Traditsioonilises indoeuropeistikas ei ole seni ükski hüpotees tohhaari keelte lähemate sugulaste kohta läbi löönud. Katsed indoeuroopa keelte sugulust leksikostatistiliste[5] ja glotokronoloogiliste[6][7][8] meetoditega kindlaks teha näitavad osalt tohhaari keelte varajast eraldumist, seejuures alati pärast anatoolia keeli või nendega üheaegselt.

Ühe arvutuse esitasid Don Ringe, Tandy Warlow ja Ann Taylor[9]. Hiljem muudeti seda mitu korda, eriti mis puudutab germaani keelte ja albaania keelte asendit. Albaania keele vale asend tulenes suurtest andmevigadest.[10][11]

{{Clade |label1=Indoeuroopa |1={{Clade 

  |label1=Anatoolia
  |1=
 

Heti

 
 
 

Luvi

 
 

Lüükia

 
  
  |2={{Clade
     |label1=Tohhaari
     |1={{Clade
        |1=Tohhaari A keel
        |2=[[Tohhaari B keell         
        }}
     |2=[Teised indoeuroopa keeled]
     }}
  }}

}}

Keeleteadus tugineb keelesuguluse üle otsustamisel eriti oletatavatele ühistele uuendustele teiste keelte ja eelkõige eellaskeele (siin indoeuroopa algkeele) suhtes. Üks niisugune uuendus võiks olla rekonstrueeritud ainult nendele kahele keelele omane paralleeltuletis 'ratta' kohta: indoeuroopa *h₂u̯erg(ʰ)- 'end pöörama' > tohhaari A wärkänt, tohhaari B yerkwanto, heti hurki.

Sõnanäide:

Eesti Tohhaari A Tohhaari B Vanakreeka Heti
tuli pur pūwar pỹr paḫḫur
isa pācar pācer patēr attas
ema mācar mācer mátēr annas
vend pracar procer phrātēr lüüdia brafrsis
tütar ckācar tkācer thygatēr duttariyatiyas (ainsuse omastav)
koer ku ku kýōn kuwas
maa tkaṃ keṃ chthōn tekan

Nimetused ja seostamine etnosega

muuda
 
Tohhaari annetajad. Fresko. 6. sajand pKr. Kizili tuhande buda koopad Kuqa lähedal

Nimetuse "tohhaari" panid ette Emil Sieg ja Wilhelm Siegling, toetudes Friedrich Wilhelm Karl Müllerile[12]. See käib rahva kohta, mida antiikallikates on mainitud nimega Τόχαροι Tócharoi, Tochari, (tohhaarid). See rahvas elas alates 2. sajandist eKr Amudarja ülemjooksul. Tavaliselt samastatakse neid Hiina allikatest Yuezhi nime all tuntud rahvaga, kes oli oma varem Gansu alal Xinjiangist ida pool paiknenud asualalt ära aetud. Nende oletatavate järglaste Kušaani riigi elanike hilisemad kirjalikud allikad on iraani keelte hulka kuuluvas baktria keeles; nende algse keele kohta pole midagi teada.

Seostamine selle etnosega on siiski spekulatiivne. See põhineb ühel märkusel ühes vanatürgi keeles (uiguuri keeles) kirjutatud budistlikus tekstis (Maitrisimit), mille järgi see on tõlgitud mingist indoiraani keelest (vrd sanskriti tukhāra, saka ttahvāra, vanapärsia tuxāri-) twγry keelde ja sellest (vana-)türgi keelde (türk tïlï)[13]; et seesama tekst on mujalt teada ainult tohhaari A keeles, siis oli loomulik oletada, et twγry tähendabki tohhaari A keelt. Järeldus, et twγry oli tohhaaride keel, põhineb ainult foneetilisel sarnasusel. Tohhaari A keele kõnelejate endanimetus on leitud olevat ārśi.

Walter Bruno Henningi järgi tähistab twγry uiguuri tekstides Bišbaliqi ja Qarašahri (Karashahri) piirkonda, mitte tohhaari keelt. Peale selle ei lugenud ta tõlkija kodukohaks mitte Nagaradeśa (Kabuli lähedal), sondern als Agnideśa (Qarašahr, tohhaari A) keele piirkond.[14]

Ühes kakskeelses (tohhaari B ja sanskriti: SI P/65b1) allikas vastab sanskriti sõna tokharika ilmselt tohhaari B sõnale kucaññe. Viimast on seostatud nii Kušaaniga kui ka Kuqa oaasiga, mis on tohhaari B keele kodu.[15] Ent mõlema sõna tõlgendus on problemaatiline, sest ühelt poolt paistab, et tokharika ei ole tuletatud rahvanimest Tukhāra, teiselt poolt on tõendatud omadussõna nimest Kuqa tohhaari B keeles õieti kuśiññe.[16]

Nimetuste eksitavuse tõttu on eelkõige ingliskeelses kirjanduses tehtud ettepanek asendada nimetused tohhaari A ja B vastavalt nimetustega turfani (Turfanian); Turfani ehk Turpani oaasi järgi) ja kutši (Kuchean; Kuqa oaasi järgi). Et aga kummagi keele seostamine kindla piirkonnaga on samuti spekulatiivne, pole see ettepanek seni läbi löönud, pigem on see segadust suurendanud.

Eristamiseks on Yuezhi'd ja Tócharoi (Τόχαροι), Tochari saanud nimeks ka "päristohhaarid" ja tohhaari keelte kõnelejad "ebatohhaarid".

Kaks keelt

muuda

Aastal 1908 õnnestus Emil Siegil ja Wilhelm Sieglingil esimest korda käsikirjatekste lugeda ning teha kindlaks teha, et need on kirjutatud indoeuroopa keeles. Nad tegid ettepaneku nimetada seda tohhaari keeleks ning eristasid tohhaari A keelt ehk idatohhaari keelt ja tohhaari B keelt ehk läänetohhaari keelt. Ainult tohhaari B keeles on peale religioossete tekstide ka tarbetekste – kloostrite ülestähendusi, kaubandusdokumente ja meditsiinitekste. See viis teooriani, et tohhaari A keel oli allikate tekkeajal surnud keel, ainult liturgiline keel, tohhaari B keel aga elav igapäevakeel.

Teise teooria järgi oli tegu ruumiliselt lahutatud murretega, kusjuures tohhaari A keelt kõneldi Turpani oaasis ja tohhaari B keelt peamiselt Kuqa piirkonnas. Tänapäeval peab enamik uurijaid neid eri keelteks.

Oletatakse, et oli olemas ka tohhaari C keel, mis oli Loulani piirkonna praakritis kirjutatud tekstide laensõnade allikas, kuid pole kindel, kas see erines tohhaari A ja B keelest.[17]

Tekstid

muuda

Enamik teadaolevaid tohhaarikeelseid tekste asub tänapäeval Berliini, Londoni, Pariisi ja Peterburi kogudes, tunduvalt vähem on neid Jaapanis ja Hiinas. Need on tuntud segadusseajavalt paljude numeratsioonisüsteemide all, mis ulatuvad leiunumbritest ja inventarinumbritest numeratsioonidele mitmesugustes publikatsioonides. Sama tekst võib seetõttu olla tuntud erinevate numbrite all (nt „T III Š 72.1“ = „A 1“ = „THT 634“).

Tohhaari tekstide numbrid (valik):[18]

Number Tähendus Publikatsioon või institutsioon Koht
THT Tocharische Handschriften der Berliner Turfansammlung Berliini Riigiraamatukogu Berliin
A Tocharische Sprachreste A Sieg & Siegling 1921
B Tocharische Sprachreste B Sieg & Siegling 1949, 1953
IOL Toch India Office Library, Tocharian Briti Raamatukogu London
Or. Oriental Collections
PK Fonds Pelliot Koutchéen
  • AS: Ancienne série
  • NS: Nouvelle série
 Prantsusmaa Rahvusraamatukogu Pariis
SI Serindia
  • B: Berezovski kogu
  • P: Petrovski kogu
 Venemaa Teaduste Akadeemia
Ida Käsikirjade Instituut 		Peterburi
Ot. Ōtani kogu Tōkyō, Kyōto jt
YQ Yanqi Qianfodong Ji jt 1998[19] Ürümqi

Teadaolevate tohhaari tekstide koguarv ei ole teada. Malzahn nimetab 7600 fragmenti, millest siiski ainult umbes 2000 sisaldavad märkimisväärsel määral teksti. Umbes 1150 fragmenti on tohhaari A keeles.[1]

Tekstid on valdavas enamikus budistlik kirjandus (Vinayapiṭaka (kloostrireeglid), suutrad ja Buddha-legendid); need tekstid on sageli sanskritikeelsete algtekstide tõlked või adaptatsioonid. Ainus manihheistliku kirjanduse näide on ühe Mani-hümni fragmendid tohhaari B keeles, mis leiti Turpani piirkonnast ja pärineb võib-olla 10. sajandi keskpaigast. Mõnede teaduslike (grammatika-, astronoomia- ja meditsiini- või maagia-alaste) tekstide kõrval on märkimisväärne eelkõige üks fragmentaarsena säilinud armastusluuletus[20]. Säilinud ilmalikud tekstid (kloostriarvutused, kirjad, karavanipassid) ning grafitid on kõik kirjutatud tohhaari B keeles.[21][22]

Näiteid

muuda

Kiri

muuda
  Pikemalt artiklis Tohhaari kiri

Tohhaari kiri on India braahmi kirja teisend, mida nimetatakse ka Põhja-Turkestani braahmi kirjaks“[25] Mõned märgid olid uued (nt märk pa märgist ba[26]), neid nimetatakse võõrmärkideks, sest need on India kirjadele muidu võõrad. Paljud nendest uuendustest esinevad ka teistes braahmi kirja Sise-Aasia variantides. Ainult na esineb ainult tohhaari kirjas.[27] Võõrmärke märgitakse transliteratsioonis allajoonimisega. Need erinevad funktsionaalselt mittevõõrmärkidest selle poolest, et nende inherentne vokaal ei ole mitte a, vaid ä.[28]

Tohhaari kirja märgid (sidumata kujud):[29]

 
a 		 
ā 		 
ä 		 
i 		 
ī 		 
u 		 
ū 		 
ṛ
 
e 		 
ai 		 
o 		 
au
 
ka 		 
ka 		 
kha 		 
ga 		 
gha 		   
ṅa
 
ca 		   
cha 		 
ja 		 
jha 		   
ña
 
ṭa 		   
ṭha 		 
ḍa 		 
ḍha 		   
ṇa
 
ta 		 
ta 		 
tha 		 
da 		 
dha 		   
na 		 
na
 
pa 		 
pa 		 
pha 		 
ba 		 
bha 		   
ma 		 
ma
 
ya 		   
ra 		 
ra 		 
la 		 
la 		 
va 		 
wa
 
śa 		 
śa 		 
ṣa 		 
ṣa 		 
sa 		 
sa
 
ha
 
ṃ 		 
ḥ
 
1 		 
2 		 
3 		 
4 		 
5 		 
6 		 
7 		 
8 		 
9
 
10 		 
20 		 
30 		 
40 		 
50 		 
60 		 
70 		 
80 		 
90
 
100 		 
200

Kollakasrohelisega on märgitud võõrmärgid ja teised uuendused, halliga märgid, mida kasutati tavaliselt ainult võõrsõnades.

Lisanduvad kirjavahemärgid (punktid, daṇḍa). Tohhaari kirja üks eripära on see, et vokaalimärke (enamasti u, harvem ä, i või o) sai kasutada nagu konsonandimärke. Nii kirjutati mittesilbilisi elemente (näiteks labialisatsiooni tohhaari B keeles (kuse) või diftongi mittesilbilist koostisosa tohhaari B keeles tākoi)). Latinisatsioonis kasutatakse sellistel juhtudel traditsiooniliselt alakirja või ligatuurikaart.[30]

Kirjutati tavaliselt sule ja tindiga paberile. Karavanipasse ja teisi ilmalikke tekste kirjutati ka puutahvlikestele. Grafiteid maaliti või kraabiti.

Fonoloogia

muuda

Et kasutatud kiri sobib tohhaari häälikusüsteemi edasiandmiseks ainult tinglikult, ei ole häälikusüsteem alati kõikides üksikasjades teada.

Konsonanten:[31]

  Labiaalsed Dentaalsed Alveolaarsed Palataalsed Velaarsed
klusiilid p pyB t k kyB kw
afrikaadid ts tsyB c
frikatiivid s ṣ ś
nasaalid m myB n ñ ṅ
liikvidad l ly r
poolvokaalid w y

B) ainult tohhaari B.

Enamik nn sekundaarsetest palataalidest esinevad ainult tohhaari B keeles. See, et mõnikord kirjutati näiteks p asemel w või mp, viitab sellele, et vähemalt mõnes tohhaari keele variandis oli ka helilisi frikatiive, mille jaoks aga eraldi kirjamärke ei olnud.


Kirjandus

muuda
  • W. B. Henning. Argi and the „Tokharians“. – Bulletin of the School of Oriental Studies, 1938, nr 9, lk 545–571.
  • Wolfgang Krause. Westtocharische Grammatik, kd 1: Das Verbum, Vandenhoeck & Ruprecht: Göttingen 1952.
  • Wolfgang Krause, Werner Thomas: Tocharisches Elementarbuch. Band 1: Grammatik; Band 2: Texte und Glossar. Carl Winter Universitätsverlag, Heidelberg 1960, 1964 (Indogermanische Bibliothek, Reihe 1).
  • Douglas Q. Adams. Tocharian Historical Phonology and Morphology, American Oriental Society: New Haven 1988.
  • Gert Klingenschmitt. Das Tocharische in indogermanistischer Sicht. – Bernfried Schlerath (toim). Tocharisch. Akten der Fachtagung der Indogermanischen Gesellschaft, Berlin, September 1990. Tocharian and Indo-European studies (TIES), Supplementary series, kd 4, Málvísindastofnun Háskóla Íslands: Reykjavík 1994, lk 310–411.
  • Douglas Q. Adams. A Dictionary of Tocharian B, 2 köidet, 1999. Teine, ümbertöötatud ja oluliselt täiendatud trükk Rodopi: Amsterdam ja New York 2013.
  • Benjamin W. Fortson. Indo-European Language and Culture. An Introduction, Blackwell Publishing: Malden MA jt 2004, ISBN 1-4051-0315-9; 2. trükk 2010, ISBN 978-1-4051-8896-8 (Blackwell textbooks in linguistics 19), ptk 17 „Tocharian“, lk 400–413.
  • Gerd Carling (toim). Dictionary and Thesaurus of Tocharian A, Georges-Jean Pinault' ja Werner Winteri osalusel. 1. kd: A-J, Harrassowitz: Wiesbaden 2009, ISBN 978-3-447-05814-8.

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Malzahn: Tocharian Texts and Where to Find Them, 2007, lk 79.
  2. ↑ Tamai. Paläographische Untersuchung und C14-Prüfung, 2005.
  3. ↑ "Kölner Forschungsgruppe entziffert rätselhafte Schrift aus der Antike". portal.uni-koeln.de (saksa). 13. juuli 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2023. Vaadatud 29. juunil 2024.
  4. ↑ Bonmann, Svenja; Halfmann, Jakob; Korobzow, Natalie; Bobomulloev, Bobomullo. "A Partial Decipherment of the Unknown Kushan Script*". Transactions of the Philological Society (inglise). 121 (2): 293–329. DOI:10.1111/1467-968X.12269. ISSN 0079-1636. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. veebruar 2024.
  5. ↑ Hans J. Holm. The Distribution of Data in Word Lists and its Impact on the Subgrouping of Languages. – Christine Preisach, Hans Burkhardt, Lars Schmidt-Thieme, Reinhold Decker (toim). Data Analysis, Machine Learning, and Applications. Proc. of the 31th Annual Conference of the German Classification Society (GfKl), University of Freiburg, March 7-9, 2007, Springer-Verlag, Heidelberg / Berlin 2008. Täistekst.
  6. ↑ Václav Blažek. From August Schleicher to Sergej Starostin. On the development of the tree-diagram models of the Indo-European languages. – JIES, 2007, 35/1–2, lk 82–109.
  7. ↑ Remco Bouckaert l. jt. apping the Origins and Expansion of the Indo-European Language Family“. –Science, 2012, lk 957–960; 2013, 337/6097, lk 1446.
  8. ↑ Holm, Hans J. Steppe Homeland of Indo–Europeans Favored by a Bayesian Approach with Revised Data and Processing - Updated Bayesian approach, with archeological and linguistic parallels. – Glottometrics, 2017, 37, lk 54–81.
  9. ↑ Indo-European and computational cladistics. – Transactions of the Philological Society, 2002, lk 87.
  10. ↑ Holm, Hans J. (2009): Albanische Basiswortlisten und die Stellung des Albanischen in den indogermanischen Sprachen. In: Zeitschrift für Balkanologie 45-2 (2009)
  11. ↑ Hans J. Holm: “Swadesh lists” of Albanian Revisited and Consequences for Its Position in the Indo-European Languages. Journal of Indo-European Studies Volume 39, Number 1 & 2, Spring/Summer 2011
  12. ↑ Friedrich Wilhelm Karl Müller. Beitrag zur genaueren Bestimmung der unbekannten Sprachen Mittelasiens. – Sitzungsberichte der Königlich Preussischen Akademie der Wissenschaften, 1907, lk 958–960.
  13. ↑ Transkribeeritud tekst: Friedrich Wilhelm Karl Müller. Beitrag zur genaueren Bestimmung der unbekannten Sprachen Mittelasiens. – Sitzungsberichte der Königlich Preussischen Akademie der Wissenschaften, 1907, lk 958–960.
  14. ↑ Diskussiooni on kirjeldatud raamatus: Wolfgang Krause. Tocharisch, Verlag E. J. Brill: Leiden 1955, lk 5–6.
  15. ↑ Nii on asjade seisu kirjeldanud Werner Thomas. Die Erforschung des Tocharischen, Stuttgart 1985, ISBN 3-515-04434-5, lk 14–17.
  16. ↑ Georges-Jean Pinault. Tokh. B kucaññe, A kuciṃ et skr. tokharika. – Indo-Iranian Journal, 2002, 45, lk 311–345.
  17. ↑ James Patrick Mallory: Bronze Age Languages of the Tarim Basin, Penn Museumi toimetistest 52/3 (levikukaartidega ja pronksiaegse päritolu hüpoteesiga).
  18. ↑ Malzahn. Tocharian Texts and Where to Find Them, 2007.
  19. ↑ Ji Xianlin, Werner Winter, Georges-Jean Pinault. |Fragments of the Tocharian A Maitreyasamiti-Nāṭaka of the Xinjiang Museum, China, translitereerinud, tõlkinud ja annoteerinud Ji Xianlin koostöös Werner Winteri ja Georges-Jean Pinault'ga, de Gruyter: Berlin/New York 1998.
  20. ↑ THT 496
  21. ↑ Wolfgang Krause, Werner Thomas. Tocharisches Elementarbuch, 1960, lk 38.
  22. ↑ Pinault., Introduction au tokharien, 1989, lk 14–16.
  23. ↑ THT 133, cetom.univie.ac.at.
  24. ↑ THT 496, cetom.univie.ac.at.
  25. ↑ Lore Sander. Paläographisches zu den Sanskrithandschriften der Berliner Turfansammlung, Verzeichnis der Orientalischen Handschriften in Deutschland, Supplementband 8, Franz Steiner: Wiesbaden 1968.
  26. ↑ Malzahn. The most archaic manuscripts, 2007, lk 261.
  27. ↑ Dieter Maue. A tentative stemma of the varieties of Brāhmī script along the northern Silk Road. – Shirin Akiner, Nicholas Sims-Williams (toim). Languages and Scripts of Central Asia', SOAS, University of London: London 1997, ISBN=0-7286-0272-5, lk 1–15.
  28. ↑ Wolfgang Krause, Werner Thomas. Tocharisches Elementarbuch, 1960, lk 40.
  29. ↑ Malzahn. A Tocharian Brahmi Chart, 2007.
  30. ↑ Wolfgang Krause, Werner Thomas. Tocharisches Elementarbuch, 1960, lk 39–42; Pinault. Chrestomathie tokharienne, 2008, lk 413–415.
  31. ↑ Pinault: Introduction au tokharien, 1989, lk 48; Pinault: Chrestomathie tokharienne, 2008, lk 417–420.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tohhaari_keeled&oldid=6677449"
  NODES
Note 1