Toitumisahel
Toitumisahel ehk toiduahel (inglise trophic chain, food chain, feed chain[1] ) on jada organisme, keda seostab järjestikku toitumine ja sealhulgas ka toiduobjektiks olemine [2]. Toitumisahel algab alati tootjatest ehk produtsentidest (fotosünteesi teostavad bakterid, rohelised taimed ja puud) ja jätkub konsumentidega (taimetoidulised loomad, kiskjad, tippkiskjad nagu grislid ja mõõkvaalad), neile järgnevad detritivoorid (kakandilised, vihmaussid) ja destruendid, kes on lagundajateks (seened, bakterid). Produtsendid ehk tootjad on autotroofid ja tarbijad ehk konsumendid on heterotroofid.
Teadlane ja filosoof Al-Jahiz oli üks esimesi, kes juba 9. sajandil tutvustas inimestele toitumisahelat. Alles pärast 1927. aastat andis Charles Elton välja raamatu, kus tutvustati juba lähemalt ka toitumisvõrgustiku mõistet.[3][4][5]
Toiduahela tasemed
muudaEsimene troofiline tase koosneb produtsentidest ehk orgaaniliste ainete tootjatest, kes päikesekiirguse abil fotosünteesivad endale orgaanilisi aineid. Teise troofilise taseme moodustavad konsumendid ehk tarbijad, nemad kasutavad oma eluks orgaanilist ainet. Konsumendid jaotatakse vastavalt toiduobjektile kas I astme tarbijaks (rohusööja), II astme tarbijaks (kõigesööja) või III astme tarbijaks (lihasööja). Kolmandale troofilisele tasemele kuuluvad destruendid ehk lagundajad, kes toituvad eelnevate tasemete surnud orgaanilisest ainest, muutes need taas lihtsamateks ühenditeks. Toitumisahel ja toiduvõrgustik on omavahel ühendatud erinevate loomade toitumissuhete alusel ja selles keerulises võrgustikus võetakse reegliks eripära, kus liik on keskendunud ainult ühele toiduobjektile [6][7]. Läbi toitumisahelate toimub energia ülekandumine, mis algab alati madalamast astmest nagu produtsendid või orgaaniline aine ning lõpevad tarbijatega.[8]
Toiduahela pikkuse olulisus
muudaToiduvõrgustiku troofiliste struktuuride koguseid väljendatakse toitumisahela pikkusega. Toitumisahela pikkus on pidevalt muutuv, varieerudes 2–6 ja enama lülini. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest vormist teise. Igal järgmisel kõrgemal toiduahela tasemel on saadaval järjest vähem kasulikku energiat. Tihti kasutatakse toitumisahelaid ka ökoloogilistes mudelites. Seal kujutavad nad endast üldiselt lihtsustatud toitumisvõrku, kuid on piisavalt keerulised, et neid dünaamiliselt ja matemaatiliselt teistele mõista anda.[9] Ökoloogid on koostanud ja proovinud erinevaid hüpoteese, kus looduslik ökoloogiline muster võiks seostuda toitumisahela pikkusega. Näiteks suurema toitumisahela lülide arvu tõusuga suureneb ka ökosüsteemi enda suurus, igal edukal tasemel saavutatud energia vähendamine või väide, kus pikad toitumisahelad võivad olla ebapüsivad.[10] Läbi toitumisahelate õppimise võime jälgida mürkide edasi kandumist ühelt troofiliselt tasemelt teisele ja näha seeläbi, et keskkonnas olevad reostusained võimenduvad, kui liikuda troofiliselt tasemelt üles.[11]
Toiduahelad jaotatakse:
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. oktoober 2017. Vaadatud 11. aprillil 2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=toiduahel&F=M
- ↑ Elton, C. S. (1927). Animal Ecology. London, UK.: Sidgwick and Jackson. ISBN 0-226-20639-4
- ↑ Allesina, S.; Alonso, D.; Pascal, M. "A general model for food web structure." (PDF). Science 320 (5876): 658–661. doi:10.1126/science.1156269
- ↑ Egerton, F. N. (2007). "Understanding food chains and food webs, 1700-1970". Bulletin of the Ecological Society of America 88: 50–69. doi:10.1890/0012-9623(2007)88[50:UFCAFW]2.0.CO;2
- ↑ Briand, F.; Cohen, J. E. (1987). "Environmental correlates of food chain length." (PDF). Science (4829): 956–960. doi:10.1126/science.3672136
- ↑ Post, D. M.; Pace, M. L.; Haristis, A. M. (2006). "Parasites dominate food web links" (PDF). Proceedings of the National Academy of Sciences 103 (30): 11211–11216. doi:10.1073/pnas.0604755103
- ↑ Martinez, N. D. (1991). "Artifacts or attributes? Effects of resolution on the Little Rock Lake food web" (PDF). Ecological Monographs 61 (4): 367–392. doi:10.2307/2937047
- ↑ Post, D. M.; Conners, M. E.; Goldberg, D. S. (2000). "Prey preference by a top predator and the stability of linked food chains." (PDF). Ecology 81: 8–14. doi:10.1890/0012-9658(2000)081[0008:PPBATP].0.CO;2]
- ↑ Vander Zanden, M. J.; B. J., Shuter; Lester, N.; Rasmussen, J. B. (1999). "Patterns of food chain length in lakes: A stable isotope study." (PDF). The American Naturalist 154 (4): 406–416. doi:10.1086/303250
- ↑ Odum, E. P.; Barrett, G. W. (2005). Fundamentals of ecology. Brooks/Cole. p. 598. ISBN 978-0-534-42066-6